Riiklik lõpueksam – olla või mitte olla?

13. sept. 2019 Vello Kukk Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor - 6 kommentaari
Vello Kukk.

Kui kuulsin haridusministri soovist kaotada ära põhikooli riigieksam, ütlesin endamisi: „Lõpuks ometi! Aga miks ainult põhikooli oma?“

Olen oma elu jooksul üsna palju eksameid teinud nii seda- kui teistpidi. Umbes 40 eksamit ise koolis õppides, kus vaid 1., 2., 3., 9. ja 10. klassis ei olnud eksameid. Lisaks olen poole rohkem eksameid teinud ülikoolides umbes 25 aasta jooksul ja ise saatnud dekanaati mõned tuhanded hinded. Kindlasti uskusin kunagi, et eksam on üks hea ja põnev asi, ning eksperimenteerisin sellega päris palju, et saada võimalikult objektiivset ja õiget tulemust. Usun, et see tuli päris hästi välja ka, kuid olude muutudes sai mulle üha rohkem selgeks, kuivõrd õnnetu asjaga on tegemist.

Kas teadmised või oskus õppida?

Juba paarkümmend aastat on meile räägitud, et kool peab õpetama inimese eelkõige õppima. Samal ajal õppimise oskust ei uurita riiklikul lõpueksamil üldse. Kas tehke minu sõnade, mitte tegude järgi?

Ma ise püüdsin siiski ka seda uurida, kuidas üliõpilased õpivad. Oma viimastel tööaastatel asendasin eksamid elektrooniliste testidega, kus tudengid said ülesandeid lahendades näidata, kuidas nad seda teevad ehk kuidas uusi asju õpivad. Interaktiivsed elektroonilised testid eelkõige õpetavadki uusi asju juurde, mitte ei kontrolli vanu teadmisi. Mina aga nägin, kui leidlik õppija keegi on. Ühtlasi sain aru, et info õppija oleku kohta on kogutav õppimise käigus, selleks pole eraldi eksamit vaja. Ametliku arusaamaga oli minu tollane tegevus tõenäoliselt vastuolus, sest see nn eksam toimus kogu õppimise aja. Õppija iga lahendus või katse registreeriti arvutis ja seda infot kasutasin tema oleku ja valikute suunamiseks. Olin väga õnnelik, nähes, kuidas kõik targemaks said. Need viimased viis aastat oli ilusaim aeg minu elus.

Miks teste üldse tehakse?

Teste tehakse peamiselt kahel eesmärgil ning sellega seoses võiks võrrelda inseneri ja autoinspektori vaatenurka.

Insenerid ei tee teste selleks, et näha, kas seade töötab. Testide abil otsivad nad seadme võimalikke nõrku kohti ja vigu. Niisamuti peaks koolieksamilgi olema peamine eesmärk üles leida õppija nõrgad kohad, sest nii saab ta teada, millele on vaja edaspidi keskenduda.

Teiseks peavad insenerid heaks selliseid teste, kus õigeid tulemusi on parajasti pool ehk 50%. Just sellised testid näitavad ka õppija reaalset olekut (oskusi) kõige piltlikumalt. Selles mõttes on учиться только на хорошо и отлично väga halb mõte. Palju parem põhimõte on nüüd ma oskan seda ka. Olen näinud, kui õnnelik on inimene, kui ta kuulutab, et oskab midagi uut (sõltumata vanusest, imikueast krematooriumini).

Autojuhieksamil on vastupidi – seal peab olema õigete vastuste protsent vähemalt 99,9. Paraku meenutab kooli lõpueksam meil eelkõige autojuhieksamit, kus tahetakse teada, kas eksami tegija vastab standardile. Kui vastab, siis antakse talle välja litsents ehk lõputunnistus, millega tal on õigus astuda igasse ülikooli kogu Vene keisririigis. Kuid erinevalt autojuhiloast kehtib kooli lõputunnistus igavesti.

Koolilõpetaja vastavus standardile toob mulle silme ette võistluse, kus kõigile antakse 100 kg massiga kang ning kästakse see üles tõsta. Või kõrgushüpe, kus kõik peavad ületama 1.20. Tundub uskumatu? Aga eksamil testitakse just nimelt kõiki õpilasi ühtede ja samade ülesannetega. Õpetajad tunnevad oma õpilasi juba 9–12 aastat ja teavad, kui erinevad on nende võimed, kuid eksam tehakse ikkagi kõigile ühesugune. Meie koolis peavad tüdrukudki laulma „Hakkame, mehed, minema“.

Tagajärg on see, et mõnelgi andekal noorel keelatakse edasi õppida, kui tema tulemus eksamil jäi mingil põhjusel tagasihoidlikuks. Nii on andekaid kõrvale heidetud juba aastakümneid. Algoleku järgi on otsustatud, kes mida tohib õppida. Mina lubasin küll andekatel noortel edasi õppida ka siis, kui nende lähtetase oli madal. Enamasti jõudsid nad teistest ettegi.

Koolid redelipulkadel

Kas koolid hakkavad kihistuma, kui nad saavad teha oma õpilastele jõukohased eksamid? Arvan, et midagi hullu ei juhtu. Ülikoolides teatakse juba ammu, missuguste koolide kolmelised on oma aines tugevad ja missuguste koolide viielised nõrgad. Ülikoolid teavad, missugusel redelipulgal mingi kool on. Umbes 20 aastat tagasi otsisime ühte firmasse töötajaid ning pöördusime viienda kursuse tudengite poole. Otsustasime teha valiku hindelehtede põhjal. Üsna ruttu sai aga selgeks, et ühe õppejõu pandud viis võis olla nõrgem kui teise kolm. Osa hindeid elimineerisime võrdlusest üldse. Niisamuti hakatakse iga lõputunnistuse puhul vaatama, mis kool selle tunnistuse ja need hinded välja pani.

Meil (ja mujalgi) on olnud rohkesti riiklikke aktsioone, millega on püütud tagada hinnete objektiivsus. Koolidele on ette antud hinnete tasemete täpseid kirjeldusi. Faktiteadmiste asemel on soovitatud hinnata oskusi või väljundeid jne. Tegelikult pole miski aidanud – hinne on jäänud alati hinde panija nägu.

Kui nüüd küsida, mida mina näeksin lahendusena, siis vastan just selle kogemuse põhjal, mida olen õpetades ja katsetades kogunud.

Tunnistuse asemele aruanne

Igal õppijal, nii lõputunnistusega kui ilma, peaks olema selline aruanne, mille poole ta saab pöörduda oma küsimustega. Need küsimused võiksid muu hulgas olla järgmised.

  • Kas mul on praegu mõtet minna õppima kooli X asja Y?
  • Mida ma peaksin juurde õppima, et saada tööle ettevõttesse Z?
  • Kuhu mul oleks mõtet minna õppima, kui mul on selged Z, X ja Y?
  • Mida on vaja kindlasti osata mistahes kooli või töökohale pääsemiseks?
  • Kuidas ma saan töövestlusel näidata, millega ma hakkama saan?
  • ….

Sellise aruande puhul oleks õppijal pidevalt võimalus näha, kui kaugel ta mingist eesmärgist on. Sellises lähenemises ei ole midagi võimatut ega uut, isegi mitte Eestis. Usun, et pole vaja teha palju lisatööd, et olemasolevaid andmeid koguda ja inimestele umbes niisugune infosüsteem välja arendada. Olen kindel, et ka enamikule õpetajatest meeldib sellisest infosüsteemist lähtumine rohkem kui lõpuhinnete väljapanemine.

Me peame päris kindlasti kokku leppima selles, et igal õppijal peab olema võimalus minna õppimises talle sobival alal maksimaalselt kaugele. Noor, kelle arvates on matemaatika erakordselt huvitav, peab saama minna selle õppimisel kuitahes kaugele – sõltumata koolist, kus ta õpib, samuti sõltumata selle kooli lõputunnistuse hinnetest.

Saan täiesti aru neist õpetajatest, kes lausa tagajalgadele tõusevad, küsides: „Kuidas, te tahate ära kaotada? Selle ainsa viisi, kuidas õpilasi õppima sundida!“ Siin ütlen vaid ühte: olge positiivsed, ärge vaadake üle õla selja taha, pigem mõelge edasi. Mõtlemisainet jätkub.

Olen kindel, et riiklikult tsentraliseeritud eksami (ja mitte ainult selle) kaotamine on õige samm, aga mitte lihtsalt kaotamine, vaja on teha palju muudki. Vaja on küsida nende käest, kellel on teistmoodi kogemusi. Küsida on vaja ka näiteks seda, miks on vaja korraldada midagi sellist, et inimene isoleeritakse täiesti muust maailmast (riided võivad vist selga jääda) ja kästakse tal mingeid ülesandeid lahendada. Mida sel puhul testitakse? Eriti kui peaaegu mitte midagi oskamine (üks punkt) on positiivne tulemus. Ehk teiste sõnadega: mida mõõdame, kui paneme mõõdetava olukorda, milles ta tulevikus mitte kunagi ei ole?


6 kommentaari teemale “Riiklik lõpueksam – olla või mitte olla?”

  1. Laine ütleb:

    Olla, ikka olla. Ka see, kui lõpueksameid tehakse ainult kirjandiga, ühe testiga või jäetakse hoopis ära, on ikkagi olemine ja targem valik kui laviinina eksameid igaks juhuks ei tea milleks täpsemalt aina vorpida. Praktikuna jõudsin ka selliste järeldusteni. Meeldib Teie käsitlus ja arutlus.

  2. MH ütleb:

    Nõus artikli autori seisukohtade ja vägagi sisuka analüüsiga.

  3. Silvi ütleb:

    Olen ka eksamitest loobumise pooldaja ja ei saa aru aineühenduste hüsteeriast selle pärast. Kui eksam on ainuke viis õpilasi õppima panna või tema teadmisi kontrollida, tuleks vaadata peeglisse ja mõelda, miks oma tööd tehakse.

  4. uss ütleb:

    1) Olen eksameid alati pidanud võimaluseks süstematiseerida teadimisi. Olen oma elus teinud väga palju eksameid, ma arvan umbes 4. klassist alates oli meil igal aastal eksamid. Eksamiks valmistudes sain alati asjad sügavamalt selgeks. Ülikooli lõpueksam, mis hõlmas mitmeid aineid, aitas erialased teadmised hoopis uuele tasemele. Muide, olen korduvalt teinud ka kehalises eksameid ja ei unusta kunagi seda hetke, mil elus esimest korda köit ronides (ei olnud enne üldse õnnestunud) eksamil lakke jõudsin. Ilma eksamita ei oleks ma seda suutnud.
    2) Eksamid tulevad elus nagunii, parem on nendeks varakult valmistuma hakata, vastasel juhul tekib ülikooli jõudes šokk, sest iga semester tuleb mitmeid eksameid teha. Karastamine ei saa kahju teha.
    3) Standardiseeritud eksamid loovad võrreldavuse.
    4) Meil on koolides väga palju seltskonda, kes mõtlevad üksnes sellele, et millal saab jälle fortnitet mängida saab vms, ja kelle puhul autori kirjeldatud strateegiad ei tööta. Eksam on seni üht osa neist motiveerinud. Kui ükski laps omandab tänu eksamile baaskirjaoskuse ja elementaarsed teadmised matemaatikast, on eksamid oma eesmärgi täitnud.

    • Peep Leppik ütleb:

      Nõustun Teiega täielikult, Uss?

      Eksamid pole kunagi olnud mingi VORMI küsimus vaid ÕPPIMISE/ÕPETAMISE PROTSESSI osa (seega SISU küsimus). Ja mida varem me lapsukesed RASKUSTE juurde viime, seda enam nad on eluks ette valmistatud… Sest tulevases ELUS tuleb kõigil ISE raskustega toime tulla!

      P.S. Härra professor, töö täiskasvanutega (näiteks ülikoolis) ja laste-alaealistega on täiesti erinevad asjad. Meie hädad algasidki kõik siis, kui laps kuulutati täiskasvanuga võrdeks, mis on vastuolus arengupsühholoogiaga, mida aga Uss näib õnneks tundvat…

  5. Vello Kukk ütleb:

    Võin ühes mõttes nõustuda kahe eelnevaga (Uss ja Peep Leppik).
    Ma oletan, et nad peavad silmas eksamit, mis kinnitab või lükkab ümber oletust inimese oskuste kohta. Ka standarsiseerimise kohta pole mul mingeid vastuväiteid, kui see puudutab vahendeid, mida kasutada. Samuti väidan ma, et nö eksameid tuleb teha kogu aeg ja kui need ei ole stressiallikateks, siis on nad omal kohal. Reaalselt ju toimuvadki eksamid pidevalt, ükskõik, kuidas neid siis ka ei nimetata, kas kontrolltöödeks, tunnikontrollideks, tasemetöödeks jne Aga kuhu nende tulemused kaovad?
    Mis aga halvasti, on see, kui kontrollitakse kõiki täpselt ühtemoodi ning ka see, kui eeldatakse, et need katsed loovad stressi, miks muidu sellised rumalused, nagu kontrolltöödele aegadele seatud keelud? Inimesel peaks olema õigus igal ajal õppida.
    Minu põhiväide ongi ju selles, et jutt on õppimise protsessist ja miks seda protsessi terve aasta (semester) ignoreerida ja siis korraldada üks ebaloomulik katse?
    Mis aga puutub õppijate vanusesse, siis minu kogemus on küll näidanud, et iseenda suutlikkusest on inimene huvitatud sünnist surmani.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!