Sõnal sabast: Pärre
Kui ma loen, siis valmistavad mulle erilist naudingut kirjakohad, mis kutsuvad esile mingit laadi, autori poolt ettekavatsetud katkestuse: sunnivad juba loetud lauset üle lugema, vahel mitu korda; kahtlema omaenese või kirjutaja terves mõistuses; haarama sõnaraamatu järele; peatuma kas või selleks, et autori võtet või leidu nautida ja selle üle veidi kadedustki tunda.
Sellised kohad, olgu tegu mingi silmatorkava sõna, võõritava lause või näiteks kummastava kordusega, on justkui tahtlikult tekitatud kriimustused muidu siledal pinnal või valdavalt tõrgeteta teele püstitatud müürid, mille ees seistes kulub mõni hetk, et silmata väravat.
Lugedes eesti keeles üle Roland Barthesi „Tekstimõnu“, kus autor arutleb nimelt tekstist saadava mõnu ja naudingu teemadel, sattusin kohe alguses ühele seesugusele naudingukohale. Seal, kus originaalis seisab sõna barrière, on tõlkija Tanel Lepsoo, selle asemel et kasutada lihtlabast ja ilmselget vastet „barjäär“ või näiteks „tõke“, pruukinud hoopis harvaesinevat sõna „pärre“.
August Voldemar Kõrv („Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastik“, 2. tr, 1939) pakub, et „pärre“ on Johannes Aaviku soome laensõna. Ka Eesti Keele Instituudi „Sõnaveebi“ järgi on „pärde“ käinud välja Aavik – 1936. aastal barjääri, tõkkepuu või kaitsevõre tähenduses –, ent alusena esitatakse hoopis saksa sõna Sperre ‘barjäär, sulg, tõke, käsipuu’. Kõige kõhklevamale seisukohale jääb „pärde“ päritolu osas „Eesti etümoloogiasõnaraamat“: „On arvatud, et võib olla soome laen, laenuallikas ei ole teada. Võib olla hoopis rootsi või saksa laen, ← rootsi spärr ‘tõke, piire, takistus, barjäär’ või ← saksa Sperre ‘barjäär, sulg, tõke; tõkkepuu’.“
Aga olgu selle sõna päritoluga kuidas on, igatahes on ääretult meeldiv põrkuda lugedes aeg-ajalt sedasorti vaimselt virgutavatele keelelistele väljakutsetele, takistustele või … jah, miks ka mitte, pärretele, nagu me nüüd öelda teame.