Soome kool kui omaette nähtus
Soome hariduselust kõneldes ei jäeta mainimata PISA teste, mis on põhjanaabritele toonud kuulsust üle maailma. Testi esimesed suurepärased tulemused selle sajandi algul tõid Soome hordide viisi haridusteadlasi ja -uurijaid, kes tahtsid oma silmaga näha ja veenduda, kuidas on Soome teismelised võimelised saavutama üle ilma parimaid tulemusi.
Asjaosalised ise põhjendavad oma edu algust muudatustega juba 1970. aastatest. Sealtpeale on Soomes õpetajaid koolitatud vaid ülikoolides ning õpetaja madalaimaks kvalifikatsioonitasemeks saanud magistrikraad.
OECD on ühes PISA testi kajastavas dokumendis esile tõstnud Soome õpetajate kõrget staatust ühiskonnas ja suurepäraseid töötingimusi, mis tähendab väikseid klasse, piisavat tuge ja nõustamist, ka erivajadustega õpilaste puhul. Koolidel on palju õigusi otsuste tegemisel ja otsustamisse on kaasatud õpetajadki. Võõrad, kes Soomes koolikeskkonda satuvad, märkavad, et seal pole probleeme õpilaste distsipliiniga, õpetajal aga on oma tegevuses palju vabadust ning sõltumatust. Soomlaste sõnul tagavad need asjaolud edu õppetöös, stabiilsuse õpetaja töös ja selle ameti jätkuvalt kõrge maine. Õpetaja elukutse on traditsiooniliselt lugupeetud, seda soovivad omandada paljud ja soovijate seast saab välja valida parimad.
Soomlased ütlevad, et lugupidav suhtumine õpetajaametisse on nende kultuurile omane. Küsitlused on näidanud, et õpetaja elukutse on noorte seas isegi populaarsem kui arsti või arhitekti oma, mida enamasti peetakse ju unistuste ametiteks. Need, kes õpetaja elukutse on omandanud, hindavad kõrgelt oma töös iseseisvust, head mainet, lapsevanemate ja kolleegide ning juhtkonna lugupidamist ja usaldust, mida nad tajuvad.
Soomes pole tavaks järjestada koole ega õpetajaid paremuse järgi. Mitte omavahel võistlemine, vaid koostöö iseloomustab sealset koolielu. 1980-ndatest saadik on Soome hariduspoliitikas olnud peatähtis võrdsus, võrdsed hariduse saamise võimalused, sõltumata perekonna taustast, jõukusest, päritolust või elukohast. Järgitakse põhimõtet, et kool peab olema kõigile õppijaile ühtemoodi turvaline, pakkuma vajadusel tuge ja nõustamist ning individuaalset juhtimist.
Soomlased on tunnistanud, et 1970-ndatel võis tunduda mõte anda hea haridus igale lapsele, sõltumata sellest, millises koolis laps õpib või millisest kodust tuleb, võib-olla isegi kauge unistusena. Ometi on see unistus ellu viidud.
Aituma ülevaate eest!
Aga tähendusrikas on see, et see kõik pole soomlasi säästnud – ka nende inimeste IQ on LANGUSESSE kukkunud ja põhjused on seal, kus mujalgi maailmas –
– Heaoluühiskonna mõju, eriti laste igapäevasele tegevusele ja
– nn moodsad õppemeetodid, mis samuti kaasa aidanud…
(ainult nende kasvatusteadlased ütlevad selle välja, erinevalt meist).
Et nn Lääs pole kooli osas ahvimiseks, sai selgeks 1990-ndate algul, kui töötasime paar aastat koos Taani õpetajate koolitajatega. Isegi vastupidi – meie viimasel kohtumisel Põltsamaal ütlesid nad lausa välja, et didaktika osas on neil just meilt õppida… Aga – kes seda Eestis usub!?
P.S. Ka õpetajate palga tõus meid ei päästa – nii on juhtunud just Saksamaal, kus õpetaja palk ulatub 2(!) saksa keskmise palgani. Pääs on TEADUSELE toetuvas MÕTLEMISES… Kus aga seda Eestis leida?
Need olid vanad head ajad! Pärast mitmeid reforme ollakse praegu Soomes mures, kui vähesed noored tahavad õpetajaks saada. Ja need ohkavad kergendusest, kes kohe-kohe pensionile pääsevad.
Soomes on kutseharidus suures aus ja keskkooli seal lapsepõlve pikendama ei minda. Kahjuks Soomele on sama surve kui meile ja varsti seal kõik muutub.
Artikli andmed vananenud- see kõik OLI. Õpetajateks õppima asujate arv on vähenenud tervelt kolmandiku võrra!!!! Need on andmed Soome ajakirjast Opettaja (vajadusel leian ka numbri).
Täpselt samuti nagu Eestiski, lammutatakse õpetajaharidust, tegelikud didaktilise mõtlemise printsiibid on jäänud tagaplaanile ning angloameerika haridusmudelid tungivad peale.
Näen seda “väga lähedalt” nii oma töös kui lapse koolis.