Väljaõpe eluga toimetulekuks

Haridusliku erivajadusega õpilased on tava-, kutse- ja kõrgkoolides normaalsuseks saanud. Kutsekoolides on nende arv tõusnud üle tuhande ja neile pööratakse üha rohkem tähelepanu. Töö nendega eeldab pädevaid õpetajaid.

Igal õppeaastal õpib kutsekoolis ligi 900 HEV-õpilast. Nende eriline andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- või tundeelu häired, pikaajaline eemalviibimine õppetööst või õppekeele puudulik valdamine tekitab õpiraskusi ning nõuab õppetöö kohandamist. Rakendusuuringute keskuse Centar HEV-õpilaste hariduse uuring aastast 2016 nendib, et nende õpilaste arv suureneb ja „arvestades, et HEV-õpilased jätkavad õpinguid peamiselt kutseõppes, on väga oluline pöörata eraldi tähelepanu kutseõppeasutuste valmisolekule HEV-õpilasi õpetada.“ Pole põhjust kahelda koolide valmisolekus. Kuid oluline on seegi, millised võimalused kutsekoolidel selleks tööks on ja milliseid muresid tuleb seejuures lahendada.

HEV-õpilastega on paljudel kutsekoolidel pikaaegsed kogemused, nimetada võib eelkõige Haapsalu, Räpina, Tartu, Vana-Vigala ja Viljandi kutsekooli. Vahetult enne uut kooliaastat olid HEV-õppijad kõneaineks Pärnumaa kutsehariduskeskuses, kui seal olid külas kolleegid Soomest. Avanes põgus võimalus võrrelda meid selles valdkonnas hõimurahvaga.

Viimati olid Pärnumaa KHK-s eraldi erivajadustega õpilaste õppegrupid 2014. aastal, nüüd on nad nii koolitundides kui praktikal tavaõppijatega koos. Erandiks vaid need, kes on lõpetanud põhikooli lihtsustatud õppekava järgi õppides. Pärnumaa KHK teenindusõppeosakonna rühmajuhataja Hevelin Antsmäe rääkis, et kool teeb tihedat koostööd linna ja maakonna koolidega, et saada HEV-noorte kohta aegsasti teavet. Kooli vastuvõtulgi kogutakse seda infot ja küsitakse noortelt, millist abi ja kellelt on nad oma probleemidele saanud ja millist abi vajavad.

Õppe- ja tugiteenuste juhataja Helke Heinmetsa töö ongi koguda infot ja selgitada välja see teave, selleks tehakse tihedat koostööd ka lapsevanematega.

Kehv keeleoskus on erivajadus

HEV-õppuritest kõneldes on Pärnumaa KHK üks eripära kooli õppima asuvad vene noored, kelle eesti keele oskus on vähene või isegi väga napp. HTM-i määruse järgi kuuluvad ka nemad HEV-õpilaste hulka ja moodustavad koolis suurima HEV-õppurite rühma. Pärnumaa KHK on selle poolest erandlikus olukorras, võrreldes Ida-Virumaa ja Tallinna kutsekoolidega, kus on ka venekeelsed õpperühmad. Pärnus pole. Siin tuleb vastuvõtuvestlusele kandidaate, kes ei saa lihtsamatestki küsimustest aru. Ometi õppida tahetakse. Eriti populaarne on vene noorte seas koka eriala. Kui vastuvõtul selgub, et tulevane õppur ei mõista üldse eesti keelt, kuigi on Eestis sündinud ja siin vene koolis põhihariduse omandanud, siis soovitatakse talle minna Tallinna vene keeles ametit õppima.

Kes aga eesti keelt mõistab ja õppida tahab, seda julgustatakse siin kooli astuma. „Need noored hakkavad meil õppima eesti keeles, kuid mitte kõik ei saa kolme aasta jooksul riigikeelt piisavalt selgeks,“ nendib Antsmäe. Puudulik keeleoskus on üks põhjusi, miks nad koolist välja langevad. Osa tuleb hiljem tagasi ja osa neist katkestab uuesti. Vähese keeleoskuse tõttu väljalangemise põhjuseks arvab Antsmäe motivatsioonipuuduse.

Kuid olukord on läinud varasemaga võrreldes paremaks. Selles on oma osa kutsekooli üha tihedamal koostööl kohaliku venekeelse kooliga. Tegutsetakse mitmel tasandil, eelkõige suhtlevad õpetajad, aga kaasatakse ka lapsevanemaid, kellele kutsekool püüab oma õppimisvõimalustest ettekujutust luua. Lapsevanemaid kutsutakse kooli, et nad näeks, millistes tingimustes ja milliste õpetajatega lapsed õppima hakkavad. „Mõni vanem saab oma lapse õppeaastate jooksul mu väga heaks sõbraks,“ ütleb Antsmäe.

Vene noorte riigikeele oskust edendatakse kutsekoolis ning pingutatakse, et neid järje peale aidata. Selleks korraldatakse sügise saabudes uutele tulijatele keelelaagreid, kooliaasta algusest peale on neil igal kolmapäeval keeleõppe tugitund õpetajaga. „Mõni noor vajab lisatuge,“ ütleb Antsmäe ja toob näiteks kaks vene noort, kes nüüd uuesti kutsekoolis õppimist alustavad ning tõenäoliselt lisaabi vajavad.

Puudulik õppekeele oskus on üks erivajadusi, kuid Pärnumaa KHK-sse võetakse õppima ka muu vaimse või füüsilise erivajadusega noori. Siin on liikumispuudega õppureid, on õppinud nii pime kui kurt jt. Teise suure erivajadustega õppijate rühma moodustavad õppimisraskustega noored, kes vajavad eriplaani teatud ainete omandamiseks.

Rühmaõpetaja nagu ema

Väga suur abi on õppijaile rühmaõpetajast, kes mõnele noorele on lausa nagu kooliema. Antsmäel on 15 rühmas kokku 230 juhendatavat. Kui vaja, õpib ta nendega koos, uurib neilt nende vajadusi, aitab, juhendab, nõustab, otsib puudujaid ja innustab kõhklejaid kooli tulema ning õpingut jätkama. „Loodetavasti läheb sellest sügisest hõlpsamaks, sest koolis asub tööle kaks uut spetsialisti, kellest on HEV-õpilastele abi,“ lausub Antsmäe.

Probleemidest kõneldes toob rühmaõpetaja näite, et autistidega töötamiseks pole õpetajatel praegu erioskusi ega ettevalmistust. Koolitunnis on vaid üks õpetaja ja tal pole HEV-õppurite jaoks abiks tugiõpetajat. Õpperühmad on eri suuruses, õpilasi kümnest paarikümneni. Kui nende seas on ka HEV-õpilasi, siis on õpetaja töö lihtsam väikses rühmas.

Mõnel HEV-õppuril on koolis isiklik mentor, kelleks on õpetaja või koolitöötaja. Kooli arendusosakonna juhataja Varje Tipp ütleb, et see õigustab end igati. Samas ollakse koolis seda meelt, et HEV-õpilaste õppimine tavarühmas on õige tee. Kuigi õpetajal on raskem õpetada ühes rühmas tava- ja HEV-õpilasi, soovivad erivajadustega noored olla ja õppida koos teistega.

Uue põlvkonna probleem on elamisoskuste vähenemine igapäevaelu korraldamisel. Lausa veidrana kõlab jutt, et on neid, kes ei tunne kella. „Igal aastal kohtun ma lapsevanematega, räägin neile, millised on nende laste probleemid,“ jutustab Antsmäe, kes külastab ka oma õpilaste kodusid. Suure osa tema tööst moodustabki rääkimine kõikvõimalikest probleemidest ja olukordadest.

„Hevelin on tõesti nagu lapsevanem,“ ütlevad kolleegid. Rühmajuhataja on telefonitsi kontaktis oma kasvandikega pea igal ajal, isegi hilistel tundidel. Mõni on tulnud mõttele helistada talle ööklubist, et teatada, kui tore seal on. „Olen neile siis öelnud, et pärast kella kümmet on minu aeg,“ ütleb Antsmäe. 2019. a pälvis Hevelin Antsmäe Pärnumaa omavalitsuste liidult aasta klassijuhataja nimetuse.

Lahendada tuleb ebatraditsioonilisi olukordi

Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolil on pikaaegsed ja põhjalikud kogemused HEV-õpilastega, keda on seal õpetatud 1998. aastast. Direktor Enn Roosi sõnul on selle aja jooksul tulnud lahendada väga palju mitmesuguseid ebatraditsioonilisi olukordi, mis omakorda lisavad kogemusi. Kooli personal on erivajadusega inimeste õpetamisel läbinud palju mitmesuguseid koolitusi. Neid on korraldanud nii Innove kui ka kool ise, seminaridel käivad esinemas selle ala spetsialistid. Kooli selle valdkonna juhid on nüüdisaegse eripedagoogikaalase magistri kraadiga.

„Kuna kool on väike ja seetõttu igaüht märgata lihtsam, siis arvame, et meie koolis on hea ja turvaline õppida ning oleme loonud paljude aastatega hea õppijat toetava süsteemi,“ sõnas Roosi. Teisalt tekitab väike õpilaste arv koolile majandusprobleeme.

Rääkides igapäevatööst HEV-õppijatega, loetles direktor hulga õpetajale vajalikke oskusi. Need on empaatiavõime, kannatlikkus, hea suhtlemisoskus, individuaalne lähenemine. „Asju peab rääkima aeglaselt, mitu korda, praktilisi tegevusi ise ette näitama, kordama, elulisi näiteid tooma jne. Kõige selle juures tuleb säilitada rahu, intelligentsus ja pedagoogikaeetika,“ kirjeldas Roosi töö eripära, rõhutades, et oluline on jääda igas olukorras mõistvaks.

Teisalt on HEV-õpilased tavaõppuritest palju siiramad, rohkem abivalmis ja kohusetundlikumad, nad tahavad õppida ja tööd teha. Samas on nendel enamasti rohkem tervise- ja sotsiaalprobleeme kui tavaõpilastel. Nende edusammud aga teevad kooliperele eriti suurt rõõmu siis, kui saadakse tagasisidet, et töö ühe või teise õpilasega on vilja kandnud, neil on ettevõttepraktikal hästi läinud või on nad pärast kooli lõppu oma koha elus leidnud.

HEV-metoodika olgu õpetajahariduse osa

Viljandi kutseõppekeskuses õpetatakse HEV-noori aastast 2002. „Siis oli meil maakonna nn Tootsi klass,“ ütleb VIKK-i direktor Tarmo Loodus. 2003 alustati lihtsustatud õppekava järgi ehitajate koolitamist. Nüüd õpib VIKK-is üle 70 erivajadusega inimese. Koolis on TÕK- ja LÕK- (toimetuleku või lihtsustatud) õppekava alusel õppijad, on õppimas kurdid ja vaegkuuljad, on nägemispuude ja liikumispuudega inimesed. Nende õppimisvõimalused on eri pikkuse ja mahuga.

„Me leppisime sajandi alguses koolis kokku, et meie kool on kõigile inimestele, sõltumata nende erivajadustest,“ sõnab koolijuht. „Peame oskama neile pakkuda väljaõpet elus ise toime tulla. Kõik peavad saama elada elusat elu. Seepärast oleme lihvinud oma töötajate oskusi, et erinevate õppijatega koos nende tulevikku luua. Kõlab uhkelt, aga tegelikult ongi nii.“

Lisaaine kohustuslikuks

Õpetajate ettevalmistuses ülikoolides on võimalik valida lisaainena HEV-õpilaste õpetamist. „Paraku seda vist väga palju ei valita,“ arvab Tarmo Loodus, Eesti kutseõppe edendamise ühingu juht. Kutsekoolide juhid on korduvalt soovitanud HEV-õpilase õpetamise tulevastele õpetajatele kohustuslikuks teha. „Põhjus ju lihtne – HEV-õppijaid on aina enam,“ ütleb Loodus.

Ka enesetäiendamine on võimalik ülikoolide juures. Viljandi KK on oma õpetajatele võtnud TÜ-st 360-tunnise täiendkoolituse, lisaks on käidud Ämmuste koolis õpetusprotsessi vaatamas ja õppimas. Seda võimalust peab Loodus väga tõhusaks õppimisviisiks.

„On väga oluline, et õpetaja ja kasvataja teab, kuidas iga lapse puhul käituda, ja oskab tänu oma teadmistele nendega koos töötada, nende maailma avardada,“ sõnastab Loodus nõuded pedagoogile. Õpetaja või kasvataja peab teadma, mida laps suudab, kus ja millised on tema tulevased põhioskused, mille poole püüelda. HEV-laste õpetamine nõuab direktori sõnul õpetajalt oskust tegelda iga lapsega vastavalt tema arengutasemele, suurt tähelepanuvõimet ja kannatlikkust, heasoovlikkust, oskust koos edusammude üle rõõmustada, armastust. Nad peavad taluma hästi pinget, oskama lahendada  suhtlemiskriise ja suhelda vanematega. Väga oluline on lapse psühholoogia ja erivajadustest tuleneva õpetamismetoodika teadmine ja oskus seda õigel viisil ja hetkel kasutada.

Tänapäeval on erinevused tava- ja HEV-õpilase vahel vähenenud. „Ikka sellepärast, et tihtipeale on n-ö tavanoor samamoodi ärrituv, spontaanne jne,“ tõdeb Loodus. „Aga üldjuhul on erinevus õpivõimes ja -tempos, maailma tunnetamises ja mõistmises, olukordadest ja asjadest aru saamises. Kõik tuleb tihti aeglasemini kui tavaõppijal.“

Kaasav haridus vajab spetsialiste

„Kutseõppes oleme arutanud kaasava hariduse korraldust üldhariduses,“ räägib Loodus. „Oleme märganud, et erikoolidest, Viljandimaal Ämmuste ja Lahmuse kool, tulevad kutseõppeks väga hästi valmistunud noored. Nad tunnevad kella, on kohusetundlikud, head ja julged suhtlejad. Nad TAHAVAD õppida. Paraku kaasava hariduse läbinud HEV-õpilased sellised pole. Ilmselt on asi spetsialistides. Erikoolides on nad olemas. Seal on iga õpetaja vajaliku koolitusega ja OSKAB ning TAHAB lapsi õpetada, ja tal on selleks ka kõik võimalused. Ämmustes ja Lahmusel on lisaks üldõppe ruumidele korralikud tööõpetuse ja käsitöö klassid, kus tööharjutused varakult selgeks saavad.“  

Spetsialiste ja HEV-õpilase õpetajaid Eestis praktiliselt juurde ei tule, arvab Loodus. Iga reformiga jagame olemasolevaid ümber. Kaasav haridus saab koolijuhi sõnul edukas olla siis, kui see on kaetud erialaspetsialistide, oskuslike õpetajate ja kasvatajatega. Kaasavat haridust pole võimalik pakkuda kõigis Eesti koolides. Mitte kõigis koolides, vaid maakonna mõnes koolis, soovitab suurte kogemustega koolijuht. Näiteks Viljandis piisaks, kui see on ühes kolmest põhikoolist. „Siis saavutame selle, et lapsed on samas keskkonnas, ühes klassis ja tunnis õpivad ühe tasemega õpilased koos. Praegune olukord, 24 õpilast klassis, nende hulgas 2–3 HEV-õppijat, ei võimalda saada head haridust HEV- ega tavaõpilasel. Õpetajad lihtsalt ei suuda kolme eri õppekava järgi õpetada.“

Tööks HEV-õppuritega on Looduse sõnul vajalikud inimesed olemas. Aga laiemas plaanis on Eestis puudu eriliste laste õpetamise oskusega õpetajatest ja kasvatajatest. HEV-metoodika õppimine peab olema õpetajahariduse kindel osa, arvab Loodus.

Eraldi teema on HEV-õpilastele ja õpetajatele mõeldud õppekirjandus ja metoodiline abimaterjal. „Oleme väga tänulikud Astangu kooli rahvale meie õpetajate ja kasvatajate harimisel tehtava pingutuse eest,“ lausub koolijuht ja lisab: „Ärme suurenda kaasava hariduse levikut. HEV-õpilased vajavad oma rutiini, rahulikku, aga päevaplaanis kindlat toimivat õpetamist. Heal tasemel erikoolides on see tagatud. Iga logeldud hetk on meie maha visatud töö, aeg ja raha.“

HEV-õppijad kutsehariduses

• 2015/2016. õa oli kutsehariduses 24 907 õppijat, sh erivajadusega 968,
• 2016/2017: 25 071; 963;
• 2017/2018: 24 143; 996;
• 2017/2018: 24 100, 996.
• 2018/2019: 23 387, 1041.

Eesmärk on jõuda tööturule

Soomes on kutsekooli rahastamine seotud õpilaste eduka jõudmisega tööturule. See kehtib ka HEV-õpilaste kohta.

Soomes hakati HEV-õpilaste õpetajaid koolitama 1970-ndatel, esialgu vaid paarile grupile aastas. Kui 1980-ndatel võeti vastu seadus, et HEV-õpilased peavad saama kutsekoolis õppides abi, hakati koolitama HEV-õpetajaid viies rakenduskõrgkoolis. Üks neist on Jyväskylä rakenduskõrgkooli (JAMK) õpetajahariduse kolledž, kus õpitakse kutseõpetajaks, erivajadusega kutseõppe õpetajaks ja õppenõustajaks õppeajaga kuni kaks aastat. Leena Selkivuori ja Kaija Peuna-Korpioja õpetavad kolledžis kõikide erialade HEV-õpetajaid. Õppijaiks on kutsekooliõpetaja kutsega pedagoogid. Tuula Palomäki-Jägerroos õpetab Helsingi suurimas erikutsekolledžis Live.

Soomes oli HEV-õpilastele üle riigi 15 erikutsekooli. Nüüd on neid alles viis. Milleks need, kui HEV-õpilased õpivad tavakoolides, ka kutsekoolides – see küsimus kerkib aeg-ajalt päevakorrale. Praegu käivad arutelud, kas eraldi HEV-õppegrupid on hea või mitte. Soome HEV-õpilaste õpetajad peavad oma suurimaks mureks, et liiga vähe on aega iga õpilase jaoks, hoolimata sellest, et õpe on isikustatud, individuaalse õppekava ja eriõppeplaani võimalustega.

Viis erikutsekooli

Viies erikutsekoolis õpitakse teiste kutsekoolidega samade programmide järgi ja lõpetajad on tavaõpilastega võrdsel tasemel oma oskustelt ja teadmistelt. Ühesuguse diplomini jõudmiseks on nad saanud eraldi tuge. Kui õpilasel on raske õppida üldise õppekava järgi, tehakse talle eraldi õppekava, kus mõni aine jäetakse vahele, mõnda õpitakse madalamal tasemel, kuid sellist võimalust kasutatakse vähe. Lisaabi vajava õpilase puhul mõeldakse läbi, missuguseid oskusi läheb tal tarvis tulevases töös, ja korraldatakse nende oskuste õpetamine.

Neile, kes mõnes aines edasi ei jõua, tehakse õpitube ja vajadusel pikendatakse õpiaega. Näiteks võib koolis käia kahe asemel neli aastat. Lõpetades saab aeglasem õppija diplomi, mis on võrdväärne ettenähtud ajaga lõpetaja omaga.

Viiel teatud tervisehädadele spetsialiseerunud erikutsekoolil on kaks eesmärki: hoolitseda nende õpilaste eest, kes vajavad väga palju tuge, mida nn peavoolukoolidel pole võimalik anda, ja pakkuda tuge õpetajatele, kes töötavad tavakutsekoolides. Näiteks võib õppima tulla pime õpilane, kelle õpetamiseks puudub tavakooliõpetajal kogemus. Siis võib ta helistada erikooli ja paluda abi. Sealt tuleb tugiõpetaja koolitama õpetajaid tööks teatud erivajadusega õpilasega. Teine võimalus on soovitada sel õpilasel asuda õppima erikutsekooli.

Igal õpilasel on õigus saada lisaabi. Koolijuht otsustab, kuidas korraldada HEV-õpilaste õpetamist, kas näiteks lisatundidega või lisaõpetajaga tunnis põhiõpetaja kõrval vm moel.

Ettevõttes praktikal saavad HEV-õpilased lisatuge õpetajalt, kes aitab õpilast ja nõustab ka tööandjat. Praktikaks hakatakse valmistuma varakult: õpetaja arutab õpilasega, millist abi ta töökohal vajab, ja tööandjaga, et millist tuge saab töökoht pakkuda jne. Nii on kogu praktika aegsasti planeeritud. Igas praktikaettevõttes on ka inimene, kes tegeleb õpilaste-praktikantidega ja kellega suhtleb õpetaja.

Koolil on kohustus jälgida oma vilistlaste käekäiku aasta-paar pärast lõpetamist. Peaeesmärk on, et nad jõuaksid tööturule ja väga paljud HEV-õppurid leiavadki tööd. Kool on huvitatud nende töölesaamisest, sest riigilt järgmisel aastal saadav raha sõltub sellestki, kui head on tööturule siirdumise tulemused.

Õppetöö tõlgi abil

Soomes on üha rohkem vene õpilasi. Ida-Soomes, Imatras ja Joensuus on juba 20–30% õppureist venekeelsed, Lappeenrantas isegi 40–50%, rääkimata Helsingist. Õpetajate sõnul on venelased huvitatud soome keele õppimisest, kuid see on neile raske. Neile, kel vähe huvi, selgitatakse, et keeleoskuseta jääb haridus lünklikuks või saab sellest tõke hariduse omandamisel.

Kutsekoolideski on esmaülesanne keel selgeks õpetada. Vene noorte õpetamisel kasutatakse tõlki ja väikestes keelerühmades õpetatakse neile soome keelt välismaalastele mõeldud metoodika ning õppematerjalide järgi. Põhikoolieas lapsed, kes saabuvad Soome, omandavad kohaliku keele enamasti aastaga, kuigi räägivad oma vanematega ainult vene keelt. Peaaegu kõik idapiiri tagant saabunud püüavad kohaliku keele selgeks saada ja enamasti on tulemused head. Seetõttu üllatas Soome õpetajaid Eestis vene noorte nõrk eesti keele oskus ning nad oletasid põhjuseks vähese motivatsiooni.

Aina suuremaks probleemiks kujuneb põhjanaabritelgi õpilaste sotsiaalsete oskuste vähenemine. Selle murega tegeleb kool, kaasates sotsiaaltöötaja vm spetsialisti. Varem olid kutsekoolides sotsiaaltöötajad, nüüd korraldab nende tööd omavalitsus. Õpetajate arvates vajavad koolid siiski oma sotsiaaltöötajat ja nii oleks lihtsam ka õpilastel.

Annika Poldre