Liitklass ei ole koll

18. okt. 2019 Annika Poldre toimetaja - 2 kommentaari
Kihnu kooli õpetajate toas räägiti sellest, mis südamel. Fotod: Annika Poldre, Eha Jakobson

Liitklasside õpetajad kohtusid üleriigilisel seminaril, et arutada oma töö rõõme ja muresid. Kohtumispaik oli Kihnu saar ja vastuvõtjaks-kostitajaks Kihnu kool eesotsas direktor Jaan Urvetiga.

48-tunnisesse koosolemisse mahtus palju. Kahe päeva jooksul külastasid õpetajad Kihnu kooli liitklasside tunde ning lõid kaasa laulu- ja tantsutunnis. Ajakavas olid arutelud, kolleegide ettekanded, ringsõit saarel, muuseumi ja kiriku külastus ning õhtu õpilaste kontserdiga. Pisendamata tundide tähtsust, millest õpetajatel oli võimalik osa võtta ja mida direktori sõnul ei olnud eriliselt ette valmistatud, on siin loos tähelepanu aruteludel. Just seal koorusid ligi 50 õpetaja juttudest välja nende mured ja rõõmud.

Kuna MTÜ Eesti Liitklassiõpetajate Kogukonna ehk ELõK-i liidrid ja liitklasside teenäitajad Eha ja Lembit Jakobson olid majutatud ühte turismitallu, algas elav arutelu juba saabumisõhtul. Juturingis olid ELõK-i eestvedajad Meeri Sellik (neiupõlvenimega Kuustemäe) Kavastu algkoolist-lasteaiast, Katre Sisask ja Merilin Lepik Laeva põhikoolist, Eha ja Lembit Jakobson Unipiha algkoolist ning Anne Ribelus-Jokela, kes õpetab eesti lapsi Helsingi Latokartano põhikoolis.

Mõtteid õhtuarutelult

Liitklassides on raske õpetada tavakooli õppematerjalide järgi. Õpetaja peab olema aktiivne ja mõtlema välja, mida kuidas teha. Keeruline on ühitada eri klasside õppetööd, kui tundide sisu õpikute järgi erineb. Õppe sobitamine on suuresti omaloominguline.

Millised klassid paremini kokku sobivad, kas 1. ja 3. või 1. ja 2. Mõlemal variandil oli toetajaid. „Mul on koos 1. ja 3. klass,“ sõnas Merilin Lepik ja põhjendas: kolmas klass koolitab esimest. Kuidas tunnis käituda, mis tunnis toimub – selle teevad suuremad noorematele selgeks ja õpetajal on selle võrra kergem.

„1. ja 2. koos on tunduvalt raskem kui 1. ja 3. või 1. ja 4., juhul kui õppekava peab täpselt täitma,“ arvas Anne Ribelus-Jokela. „Aga kui ei pea, siis valiksin 1. ja 4., enne kui võtaksin 1. ja 2.“ Millised klassid liita, on õpetajate otsustada, aga mitte alati. See sõltub ka kooli võimalustest ja direktori arvamusest.

Soomes inspektorid õpetajaid kontrollimas ei käi, Eestis küll. Ja teevad ettekirjutusi. Näiteks nõutakse, et õpetajad peavad olema kvalifitseeritud isegi juhul, kui neil on aastatepikkune töökogemus, kuid puudub kvalifikatsioonidokument. Kvalifitseeritud peab olema ka eripedagoog, ehkki poole koha peale – nagu väikses koolis mõeldud – pole seda inimest maal kuskilt võtta. Kui koolipidajal on valida, kas palgata suurte kogemustega kutsetunnistuseta inimene või jätta koht täitmata, siis on laste seisukohast lähtudes esimene variant parem.

Maakooli õpetajad sõidavad kooli ja kodu vahet omal kulul ja kilomeetreid, mida iga päev läbitakse, koguneb kuus sadu ning sõidukuluks kokku isegi mõnisada eurot kuus. Seda sõitu omavalitsused ei kompenseeri. Siit tuleb küsimus vallajuhtidele: kas ei tuleks maakoolide õpetajaid, eriti kui nad sõidavad mitme kooli vahet, sõidurahaga toetada?

Väikeses koolis tekib mure, kui on vaja tugipersonali, keda pole. Mõnel pool tuntakse vajadust ka logopeedi järele, kuigi koolil ei pea seda spetsialisti olema. Logopeed peab olema lasteaias ja kooliajaks peaks laps olema hääldusraskused ületanud. See on teoreetiliselt nii.

Aeg-ajalt kostab kahtlust, kas on mõtet väikseid koole pidada, lihtsam on need kinni panna. Mitte kõik lapsed ei saa suures koolis hakkama. Kohalike omavalitsuste jaoks on kerge sulgeda maakoole või muuta neid 3- või 6-klassilisteks ning kolmas kooliaste suuremasse kooli suunata, kuigi lastel on õigus saada haridus kodukoha koolis. Koolide muutmise tõttu võivad koolist lahkuda ka I ja II kooliastmes õppivad õed-vennad koos III kooliastme õpilasega, mille tulemusel õpilaste arv veelgi langeb.

Linnakoolide õpetajad arvavad sageli ekslikult, et väikese õpilaste arvuga klass on sama mis vana terminina väikeklass ehk HEV-õpilaste klass.

Nähtamatu töökoormus

See, kel liitklassist vähe aimu, võib arvata, et näiteks tosin last on õpetajale suisa puhkekodu. Tegelikult tähendab töö kahe klassiga topeltkoormust, topelt ettevalmistust. Ja kui kummaski on veel üks HEV-laps, on see õpetajale sama, mis neljas klassis korraga töötada. Aga küsitakse hoopis: milleks liitklassi õpetajale rohkem palka või milleks tema koormusnormi vähendada?

Paljudel vanematel on hirm ja eelarvamus liitklassi ees. ELõK-i moto on: liitklass ei ole koll. „Meil on pärast põhikooli lõppu kõik õpilased läinud edasi õppima, soovijad on saanud sisse gümnaasiumi ja kutsekooli,“ ütles Lepik. „Ainult üks ei läinud ja see oli tema valik.“

Klassiõpetajaks õppijad peaksid saama rohkem teadmisi eripedagoogikast, sest seda läheb neil igapäevatöös vaja. Ülikoolides õpetatakse väga vähe eriealiste pedagoogikat või seda, kuidas õpetada liitklassis. Ka tavaklassid on kui liitklassid. Seal on nii andekamaid kui neid, kes vajavad rohkem abi ja suunamist. Lisaks on HEV-lapsi, kes vajavad sageli individuaalset tuge. Ka tavaklassi õpetajale tuleb kasuks eriealiste pedagoogika lähtekohtade tundmine.

„Miks me hakkasime ELõK-i looma?“ küsis Lepik. „Me tunneme, et oleme vaeslapse rollis. Kui vaatame Soome, Rootsi või Uus-Meremaa poole, loeme teadusajakirju, kus on artiklid liitklasside kohta, siis näeme, et mujal sellega tegeldakse.“ Ka Eestis tuleks pöörata senisest rohkem tähelepanu eriealiste pedagoogikale.

„Kui tahame kuskile minna, siis põhiprobleem ei ole näiteks viieeurone kinopilet, vaid leida 120 eurot bussi jaoks Tartusse sõiduks,“ rääkis Lepik veel ühest murest. Kõrge hinna tõttu käib väljasõitudel vähemalt neli klassi koos. Lapsed on müünud lastekaitsepäeval omatehtud asju, et ekskursiooniraha koguda. Kui linnakoolides on üritusteks raha kogumine tavaline, siis maakohas, kus sissetulekud väiksed ja peredes mitu last, ei söanda õpetajad üritusteks raha küsidagi.

Rõõme rohkem kui muresid

„Meil on lapsevanemad 99% kooliellu kaasatud,“ ütles Lepik. Need, kes on koolile lojaalsed, ei mõtle lapsi mujale õppima panna. Eriti, kui nad on ise samas koolis käinud, seal on õppinud nende õed-vennad ja vanemadki. Aga kui vanem laps läheb mujale õppima, siis läheb noorem kaasa. See on mõistetav, aga väikekooli jaoks kurb.

„Meil on kevadel kõik pered – isa-ema, õed-vennad – koos Karulas laagris,“ jutustas Jakobson koostööst.

Kihnu laulu- ja tantsutunnis tegid kaasa nii oma õpetajad kui ka külalised.

Laeva koolis käivad lapsevanemad kaasas piknikutel, ekskursioonidel jm. Vanavanemate päeval on käinud vanaisad-vanaemad koolis lastele jutte pajatamas. Unipiha algkoolis antakse vanematele võimalus kooli heaks midagi teha. Üks viib lapsed saalihokit mängima, teine korraldab jõulu eel laada, kolmas teatriskäigu, kalateadlasest isa on viinud lapsed Pangodi järvele jääalust püüki proovima. Need on koolirõõmud, kus kool tunneb kogukonna tuge.

„Rõõme on muidugi rohkem,“ tõdes Jakobson. „Aga liitklasside õpetajail kraabib kõige enam hinge see, et arvatakse, et nad ei ole ikka päris õpetajad. Mina võin öelda, et liitklassi õpetajad on väga loovad, sest neil on selleks võimalus. Mitte isegi niivõrd võimalus, kuivõrd vajadus ja nad on väga konstruktiivsed ja arusaajad.“ Kümme aastat emakeeleõpetajana töötanud Eha Jakobson ütles, et teab, mida tähendab olla aineõpetaja. Tema silmis on liitklassi õpetaja maailm holistiline. „Õpetaja peab olema väga avatud, õppima ise kogu aeg juurde ja saama seda kõike kasutada. Ta peab olema laia silmaringiga,“ lisas Jakobson.

Rõõmu on õpetajail iga päev. „Lapsed on ääretult vahvad, nad suudavad iga päev öelda midagi andekat, mille peale vaatad, et kust su peakene selle võtab,“ ütles Lepik.

„Miks me õpetame liitklassis?“ küsis Anne Ribelus-Jokela, kes õpetab Soomes eesti lastele emakeelt juba 90-ndatest saadik, ja vastas ise: „Ma saan võõras riigis teha oma erialast tööd emakeeles. Ja selle nimel olen ma valmis kõik ära kannatama. Meil on ühes klassiruumis kaks õpetajat töötanud isegi nii, et mõlemal on kolm vanuseastet. Ma saan säilitada eesti keele nende perede laste jaoks, kes on sellest huvitatud. See on nagu missioon, nii oluline.“

„Nüüd räägitakse, et sa pead last toetama. Liitklassides on seda kogu aeg tehtud,“ sõnas Eha Jakobson, kes on kirjutanud liitklassidest teadusmagistritöö ja läbinud doktorantuuri. „Sa toetad neid ja nad ise õpivad.“ Kui 10–12 last teeb rühmatööd kolmestes rühmades, jõuavad nad tunnis oma töö ära teha ja selle ette kanda. Aega on ja kõik saavad esineda. Igas tunnis saab iga laps vastata. Ta saab õpetajalt ja kaaslastelt tagasisidet.

„Need koolid, kes on teinud eriealiste rühmi, näevad selle eeliseid,“ lisas Jakobson. „Kui veel Käisi üldõpetust juurde võtta, siis on need lausa eliitkoolid, sest õpetamine ja õppimine neis on väga loov.“

Õpetajate toa jutud

Järgmisel päeval, ajal, mil osa külalisi jälgis liitklasside tunde, olid teised õpetajate toas juturingis. Teemad vahetusid ja osalejad samuti, annan edasi nopped räägitust.

Koolielus sõltub palju omavalitsusest – kas see tähtsustab kooli ja saab tema muredest aru või mitte. Nende suhete pinnal on koolidel väga erinevad kogemused. Teatud omavalitsused peavad õpetajaid oma ala ekspertideks, mõistavad neid ning aitavad mures. Aga kui vallavanem on kooli suhtes eelarvamusega kriitiline, on asi kurb. Mõnel pool vähenes kooli suhtlemine vallavalitsusega pärast haldusreformi. Kui vallas oli vaid üks kool ja lasteaed, suudeti neid ülal pidada. Suures vallas pole väikese kooli jaoks raha ja lihtsam on lapsed teise, suuremasse vallakooli saata.

Kõrgemal ega kaugemal ei saada aru, et eriliste lastega tekib juba omaette liitklass. Kui väikses, näiteks kuue lapsega klassis kaks ei jõua teistega sammu pidada ja neile liidetakse viie lapsega klass, siis kokku 11 pole palju, aga kui teiste seas on ka HEV-laps, on tegelikult koos neli klassi. Aga kui klassis on kaks mittetoimetulevat ja kaks hästi tublit last, siis püüab õpetaja aidata nõrku ja andekate jaoks jääb vähe aega. Sellest on õpetajatel kahju.

On teemasid, mille juures õpetaja tahab keskenduda ainult ühele klassile. Siis peab ta leidma kesktee, kuidas mõlemale tundi anda või teha tunde vahetustega. See on lausa privileeg, kui liitklassi õpetaja saab teatud tunde nädalas anda ainult ühele klassile. Mõnes koolis õnnestub – kui tunniplaan võimaldab – liitklassi tunnid lahku lüüa. Mõnikord muutub õpetaja töö siis heategevuseks tasustamata töötunni näol. Võõrkeele õpetaja leiab harva ühisosa kahe eri vanuses klassi keeleõppes, eriti kui laste seas on HEV-õpilasi.

Sageli tundub õpetajatele, et kõige rohkem on vaja tegelda lapsevanematega. Näiteks võib vanematele olla vastuvõetamatu, et lapsel on vaja õppida lihtsustatud õppekava järgi, kuigi laps ise selles halba ei näe. Isegi lapse koolitee alguse edasinihutamine tema enda arengu huvides võib olla ületamatu probleem mitte lapsele, vaid tema vanematele. Töö lapsevanemaga on pikk protsess, nentisid õpetajad.


MTÜ Eesti Liitklassiõpetajate Kogukond

Liitklasside õpetajad lõid 2017. aastal MTÜ nimega Eesti Liitklassiõpetajate Kogukond (ELõK). Ühenduse asutamise mõte tekkis asjaosalistel augustis 2016 ja oma Facebooki grupp loodi juba samal kuul. Kogukonna asutamiskoosolek toimus aasta hiljem 10. augustil Unipiha algkoolis. Selleks ajaks olid liitklasside õpetajad kohtunud koolituspäeval juba kahel korral ning leidnud, et vaja on oma organisatsiooni, et tutvuda niihästi Johannes Käisi pedagoogika kui ka teiste eriealiste pedagoogika põhimõtetega. ELõK-i eesmärk on ühendada Eesti liitklasside õpetajaid ja toetada neid igapäevatöös – korraldada koolitusi, seminare ja vestlusringe. Nüüdseks on kogukonnal 22 liiget, kellest viis on asutajaliikmed ja praegu MTÜ juhatuses.


Ideaalselt toimiv liitklass

Kahepäevane seminar lõppes õpetajate rühmatööde tulemiga (vastused on järjestatud antud punktide järgi)

Mis on viis kõige olulisemat tingimust liitklasside sujuvaks toimimiseks?

  • Õpetaja positiivne valmisolek ja õpetajate, õpilaste, juhtkonna ning lapsevanemate koostöö – 9.
  • Kooli füüsiline keskkond (ruumid) on kooskõlas metoodikaga – 5.
  • Kokkulepitud reeglid – 4.
  • Loovus ja paindlikkus – 4.
  • Õpetaja kompetentsus ja eneseusk – 4.
  • Vahendid – 3.
  • Tugisüsteem (eripedagoog, logopeed, abiõpetajad jne) – 3.
  • Täiendkoolitus – 2.
  • Ettevalmistus tunniks (metoodika, loovus, individuaalsusega arvestamine, materjalid jne) – 2.
  • Pingetaluvus.
  • Planeerimine, ettevalmistavad tegevused, süsteemi loomine.
  • Usaldus: KOV, juhtkond, lapsevanemad.
  • Ühisosa leidmine ja koostöö klassis.
  • Lapse keskendumisvõime ja valmisolek tunnis kaasa töötada (last võib mõjutada kodune olukord ja ootamatud asjaolud).
  • Märkamine.
  • Eeskuju.

Missugused on liitklasside õpetamise kitsaskohad teie koolis?

  • Tugispetsialistide vähesus – 5.
  • Vähene soov muutustega kaasa minna ja eelarvamused – 4.
  • Koolituste vähesus ja ebaregulaarsus – 3.
  • Liitklasside metoodiliste õppevahendite vähesus – 3.
  • Ajapuudus ja mahukas tundide ettevalmistusaeg – 3.
  • Halb infolevi ja vähene koostöö õpetajate vahel – 2.
  • Väikekoolide kesine materiaalne olukord – 2.
  • Ruumide ja mööbli sobimatus – 2.
  • Klasside põhjendamatu liitmine.
  • Liitklasside suur normkoormus.
  • Õpetaja jagamine klasside vahel.
  • Õpetajate töötamine mitmes väikekoolis.
  • Töömahukas tegelemine erivajadustega.
  • Juhtkonna vähene paindlikkus ja usaldamine.
  • Ootamatused (laev ei sõida, õpilane või mitu õpilast puudub ja tundi ei saa plaanikohaselt läbi viia).
  • Lapsevanemate negatiivne suhtumine ja vähene huvi lapse arengu vastu.
  • Lapsevanemate vähene panustamine kooli tegevusse.
  • KOV-i sekkumine kooli tegevusse.
  • Esindusorganisatsiooni vähene aktiivsus.


Direktor Jaan Urveti ajalootund 6. ja 7. klassile. Ühel klassil on teemaks muinasaeg, teisel Euroopa ajalugu Karl Suure ajal, barbarite sõjakäigud ja Rooma riigi lõpp.

Direktor õpib ka ise

Kihnu kooli direktor Jaan Urvet, kes varem õpetas Viljandi kultuuriakadeemias noori ja on andragoogi haridusega, on põhikoolidirektori ametis alles teist aastat. „Mind pandi kohe liitklassidele ajalootunde andma,“ meenutab ta. „Ma polnud seda eriala omandanud, õppisin kõike üks tund lastest ees. Esimesed paar kuud arvasin, et kõik raamatud tuleb läbi võtta.“ Direktori päev algas hommikul kell seitse tundide kordamisega. Ajaloo õpetamisele lisaks tuli teha igapäevast direktoritööd, tegelda kooli majandusasjade, varustamise ja lepingutega. Direktori ülesanne oli ka lapsed hommikuse laevaga Pärnusse ujuma viia ja koju tuua. Nii lõppeski päev tavaliselt öösel kell üks, pool kaks.

„Märtsis olin veendunud, et ma ei jätka,“ tunnistab Urvet, kelle põhimõte on juhtida demokraatlikult, see tähendab kolleegida kõik läbi rääkida, ühiselt otsustada. „Ma seisan õpetaja loovuse ja vabaduse eest,“ ütleb koolijuht. Kevadeks sai talle aga selgeks, et koolipere on tema tööstiili omaks võtnud, õpetajad hakkasid ise ennast juhtima ja tema sai pühenduda rohkem suurematele protsessidele, ning otsustas ümber. Nüüd on direktor alustanud TLÜ-s kursust õpetajakutse saamiseks. „Sattusin nii põnevatele loengutele, et lausa ahmin kõike,“ ütleb ta ja toob näiteks Kati Ausi loengud sellest, kuidas lapse aju töötab.

Omandades kõrgkoolis kõige uuemaid meetodeid, katsetab Urvet sama kohe koolis: näiteks kuidas vabastada laps koduõppest. „Pigem vähem, suured ajalooperioodid märksõnadega kokku võtta, et õpitu ei talletuks lähimällu, vaid laps omandaks teadmised juba tunnis.“ Selleks korratakse tunni käigus õpitut ja otsitakse seoseid tänapäevaga ning Kihnu kogukonnaga. Kodus õppimist vähendades arendatakse lapse pikka mälu. Teste annab Urvet teha sel etapil, kui õpilased on loonud juba seosed. „Kui midagi õpitakse tuupides, ei mäletata nädal hiljem enam midagi,“ ütleb ta. „Praegu näen, et varasema metoodikaga õpitust pole neil kuigi palju meeles.“

Töövihikud on ajalootunnis kõrvale jäetud, õpilased koostavad ülesandeid läbi võetud materjali ulatuses ise. 8. ja 9. klassiga õpitakse parajasti koos ühel ajal Esimest maailmasõda, abiks kaardid ja põnevad lood. „Palju oleme otsinud materjali History programmist,“ räägib Urvet. „Näiteks, kuidas tekkis gaasimask, mida leiutati sõja ajal jne. Sellised faktid loovad seoseid, mis jäävad meelde.“

Kolleegi kommentaar pärast Urveti ajalootundi

Unipiha algkooli direktor Eha Jakobson: „Ma sain kohe aru, et sina oled töötanud andragoogina. Sa ei võta lapsi kui lapsukesi, vaid kui inimesi, ja see on väga hea.“


Anne Ribelus-Jokela.

Liitklasside õpetajad on eeskõndijad

Anne Ribelus-Jokela, Helsingi Latokartano põhikooli õpetaja, Johannes Käisi seltsi liikme Kai Võlli ettekandest:

Liitklassidega on mul olnud mitmesuguseid kokkupuuteid. Esimesed neli kooliaastat olin liitklassi õpilane. Mäletan, et huvitav oli olla osaline ka vanema klassi tundides. Olen ka oma klassiruumist välja palunud, et teise ruumi ukse taga ajalootundi kuulata.

90. aastate alguses igatseti liitklassist kui iganenud õppekorraldusvormist loobuda. Mu lugemislauale sattus Euroopa Komisjoni aruanne 3–12-aastaste laste koosõppimise näidetest. See, koostöö Jyväskylä kasvatusteadlastega ja Johannes Käisi pedagoogiliste kirjutistega tutvumine on minus tekitanud jätkuva huvi eriealiste koosõpetamise vastu.

Ühel kohtumisel Soome teadlastega küsis toonane Tartu õpetajate seminari direktor August Solo, mida uut on liitklasside õppes. Kuuldud vastus, et kõiki klasse vaadeldakse nüüd kui liitklasse, on suunanud mu edasisi arutelusid eriealiste koosõppest.

2000. aastal kaitses oma magistritöö „Liitklassid ja eriealiste laste koosõpetamine“ liitklasside kõige tuntum eestkõneleja Eestis Eha Jakobson. See töö oli üks Johannes Käisi pedagoogilise pärandiga tutvumise buumi järelmeid.

Kunagise kooliuuendusliikumise innustusest sündis hulgaliselt metoodilist materjali, sh liitklassidele. 1931. aastal on Käis kirjutanud, et „liitklassid ei ole ainult hädaabinõu meie koolielus, vaid omavad ka tähelepandavaid kasvatuslikke väärtusi“. Ta tõdeb, et lugemises, kirjutamises ja arvutamises seisavad õpilased samal tasemel või isegi kõrgemal üksikklasside õpilastega; teataval määral põhjendatuks peab ta väidet, et vähem omandatakse faktiteadmisi. Nõutava tööedu eelduseks peab Käis pedagoogiliselt õiget ja otstarbekohast töökorraldust. Käis märgib ka seda, et liitklassi tunniks ettevalmistamine nõuab õpetajalt enam aega kui üksikklassi puhul.

Liitklassi tööd pole mõistlik vastandada tööle üksikklassides. Kõik see, mis tuleb kasuks liitklassi õpilasele, toetab ka üksikklassi õpilaste arengut. Kohtame ju üksikklassideski väga erinevate võimete ja jõudlusega õpilasi. Heino Liimetsa sõnastatud vastastikuse rikastamise printsiip saab liitklassis õpetamise sisus ja vormides mõtte, see on pöördumine igiammuse loomuliku õppimise teele.

Liitklasside õpetajad ja nende töö peaksid üle riigi enam tähelepanu pälvima: 21. sajandi oskuste omandamise teekonnal kõnnivad nemad teiste ees.


2 kommentaari teemale “Liitklass ei ole koll”

  1. Lembit Jakobson ütleb:

    Loodan, et artikkel äratab huvi nii õpetajate kui lapsevanemates seas.Peletab eemale kartused, mis on veel täna küllalt levinud. Ühiskond vajab üha enam noori inimesi, kes oskaksid teiste inimestega teha koostööd. Kellele ei oleks tähtsad üksnes oma mina ja ego, vaid just ühiskonna sidusus. Liitklassid annavad meie tunde välja arendamiseks suurepärased võimalused.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!