Mida on vaja Eesti hariduses uurida?

18. okt. 2019 Raivo Juurak toimetaja - 1 Kommentaar
Haridusteaduse ümarlaua arutelust oktoobril võtsid osa Tallinna ja Tartu ülikooli õppejõud, haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistid, haridusega tegelevate kodanikuühenduste esindajad ning Eesti Kultuuri Koja ja Eesti haridusfoorumi rahvas. Fotod: Raivo Juurak

Eesti hariduses on toimunud viimastel aastatel suuri muutusi ja ees ootavad üha uued. Missuguste teemade uurimisele peaksid meie haridusteadlased sellega seoses keskenduma?

Eesti Haridusfoorum korraldas 9. oktoobril rahvusraamatukogus haridusuuringute ümarlaua, et selgitada välja uurimisteemad, mis toetaksid uue haridusstrateegia väljatöötamist ja üleminekut õppijakesksele haridusele.

Nenditi, et muu maailmaga võrreldes pole Eesti teaduse üldine seis halb. Times Higher Educationi (THE) edetabelis kuulub Tartu ülikool maailma parimate hulka (301.–350. koht). Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituut on tõusnud samuti kõrgele (301.–400.) ja Tallinna ülikool tervikuna asub tuhande maailma parima ülikooli seas (801.–1000.). THE hindab seda väga kõrgeks ja heaks lähtepunktiks. Eesti haridusteaduse kõrget taset aga THE välja ei too. Samas kinnitasid nii Aune Valk Tartu kui ka Krista Loogma Tallinna ülikoolist, et haridusteadustes on mõlema ülikooli lähtepunkt hea ja vajalik uurimispädevus olemas.

Teisalt märgiti, et haridusteaduse vallas esineb paljudes uurimisteemades „haigutavaid tühimikke“. Tartu ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin jagas ümarlaual osalejatele välja tabeli, kus oli toodud 15 valdkonda, mida on vaja lähemalt uurida. Märgitud oli haridusteooria uuringuid, didaktikat, õpetajate ja spetsialistide ettevalmistust, hariduse juhtimist jpm.

Omaette probleemiks peeti ümarlaual seda, et haridusteadus ei jõua inimesteni ning avalikes diskussioonides haridusuuringutele ei viidata. Näiteks põhikooli lõpueksami üle vaieldes lähtuvad kõik osapooled, sh HTM, oma arvamusest ja teadusuuringuid ei mainita. Ka personaalsetele õpiradadele vastu võitlejad ei viita uuringutele ega Eesti ja muu maailma parimatele kogemustele. Haridusteadust vältides on jõutud sellisegi absurdse väiteni, et personaalsed õpirajad ei arenda laste sotsiaalseid oskusi ning kasvatavad neist individualiste ja egoiste. Asja lähemalt uurimata kujutavad inimesed endale ette, justkui õpiks laps personaalsete õpiradade puhul täielikus üksinduses. Tegelikult on õpetaja ka sellise õppe puhul õppeprotsessi planeerija, lisaks õppija partner ja juhendaja ning tema väärtushoiakute kujundaja.

Haridusfoorumi ümarlaual arutati põhjalikult personaalsete õpiradade teemat. Personaliseeritud õppe tehniline väljaarendus ei kujune nii kalliks, kui arvatakse, kinnitas HITSA andmearhitekt Peep Küngas. Opiqu ja Foxcademy keskkonnas on juba ülesandeid, mille lahendamist juhendab arvuti, ja seda teed minnakse seal edasi. HITSA omalt poolt toetab personaliseeritud õpiradade tehnilise külje väljatöötamist.

Peep Küngas selgitas, et juba praegu kasutavad õppijaid väga erinevaid infotehnoloogilisi tööriistu, kuid need ei vaheta omavahel andmeid ja seepärast on HITSA alustanud sellise taristu loomist, millega tekib õpilasel, õpetajal ja lapsevanemal võimalus jälgida õpilase tegevust kõigis erinevates rakendustes, olgu see Opiq, Foxcademy, E-Koolikott vms. Muidugi toimub andmete jagamine vastavalt eeskirjadele ja igal lapsel/lapsevanemal on õigus otsustada, milliseid andmeid on ta nõus meeldivama õppimiskogemuse ja parema tulemuse nimel jagama.

Peep Küngas toonitas, et kõigest, mida õpilased erinevaid rakendusi kasutades õpivad, jääb püsiv jälg internetti. Nii kujuneb väga väärtuslik andmebaas, mille põhjal saab teha nii lühi- kui ka pikaajalisi uuringuid, uurida hetkeseisu ja protsesse jne. Kui see andmebaas õpilase heaks tööle rakendada, annab see õpetajale võimaluse toetada ja suunata õpilast just temale sobival viisil ja tempos. Teadlasele on asja juures suur pluss see, et ta ei pea neid andmeid ise koguma ja see omakorda kiirendab teadusuuringute läbiviimist ja tulemuste rakendamist.

Ümarlaual toonitati, et personaliseeritud õpirajad on pikk samm õppijakeskse lähenemise suunas, mille poole on Eesti koolis püüeldud, kuid milleni on jõudnud vaid üksikud koolid. Toodi sisse võrdlus meditsiiniga: nagu on loodud digitaalsed haiguslood, nii saab luua iga inimese kohta ka tema digitaalse õppimisloo, kust on võimalik näha tema kõiki omandatud teadmisi, oskusi jms.

Mis uurimisteemasid võib personaliseeritud õpe esile kutsuda?

Digitehnoloogia kasutamine hariduses tõstab päevakorda palju uusi uurimisteemasid. Aune Valk Tartu ülikoolist ütles, et digitehnoloogia kasutamine õppeprotsessis on üks populaarsetest uutest teemadest ja paljud riigid on valmis selle valdkonna uuringuid rahaga toetama. Sellest teemast on huvitatud ka OECD. Kui lüüa lahti OECD rahvusvahelise töörühma CERI (Center for Educational Reaserch and Innovation) koduleht, siis torkavad seal silma teemad, nagu tehnoloogia ja tänapäeva õppija, tehnoloogia kasutamise mõju lapse õppimisele, tehnoloogia ja haridus jne.

Krista Loogma märkis, et ka Tallinna ülikooli uuringutest on konkurentsitult kõige populaarsem teema haridustehnoloogia kasutamine õppimise toetamiseks. Tartu ülikoolis tegeldakse analoogiliste teemadega. Kuid missuguseid uusi uurimisteemasid võib personaliseeritud õpe esile kutsuda? Järgnevalt mõned nopped teemadest, mida ümarlaual välja pakuti.

  • Õpetaja töö tulemuslikkuse hindamine personaalsete õpiradade kasutamise tingimustes.
  • Kuidas kohaneb õpetaja sellega, et ta pole enam teadmiste andja, vaid õpilase juhendaja ning õpipartner?
  • Õpilase sotsiaalsete oskuste ja väärtushoiakute kujunemine personaliseeritud õppe korral.
  • Õpilaste meeskonnapõhine õpe personaliseeritud õppe tingimustes. Märgiti, et mõnes koolis, kus juba kasutatakse ülesandeid, mille lahendamist juhendab arvuti, on meeskonnad tekkinud ka õpilaste enda algatusel – oskajate ümber kogunevad need, kellel on veel küsimusi.
  • Personaliseeritud õppe köitvus ehk kuidas kanda arvutimängude põnevust üle õpiülesannetesse. Märgiti, et Opiqu ja Foxcademy ülesandeid lahendanud õpilased on öelnud, et mõned nendest ülesannetest oleks neile arvutimängudest justkui tuttavad.
  • Kuidas sõnastada seadus, mille alusel saavad õpetajad ja uurijad taotleda luba õpilase kohta personaliseeritud õppe käigus kogutud andmeid jälgida ja analüüsida.
  • Kuidas viia head tõenduspõhised lahendused õpetajateni. Seni on usutud, et tuleb pidada loeng ja õpetajad hakkavadki neid rakendama. Toodi eeskujuks ravimifirmad, kellel on põhjalik uute ravimite katsetamise, reklaamimise ja ka arstide koolitamise süsteem. Niisama põhjalikku süsteemi on vaja hariduses uute lahenduste koolideni viimiseks.
  • Raha, raha, raha! On vaja uurida, kui palju uued lahendused hariduses maksavad ja kui palju tagasi annavad. Kõrghariduse puhul öeldakse, et üks investeeritud euro annab neli-viis eurot tagasi. Aga kui investeerida juba lasteaiast peale, kui palju siis üks euro tagasi toob? Sada eurot? Tuhat? Peep Küngas märkis, et paljud lapsed ei suuda põhikooli lõpetada ega lähe edasi kutse- ega keskkooli. Riigile lähevad need lapsed iga päev väga palju maksma. Individuaalsete õpiradade puhul aga saavad sellised lapsed endale ise jõukohaseid õpiülesandeid valida, sobivas tempos edasi liikuda ja kooli lõpetada. Akadeemik Tarmo Soomere märkis, et kõige rohkem annab tagasi iga supernutikasse õpilasse investeeritud euro. Marju Lauristin toonitas, et personaliseeritud õpiradu välja töötades tegeldakse Eesti majanduse kõige põhilisema kapitali ehk inimese arendamisega. Laia silmaringiga, ennastjuhtiv, ise otsustav, ise õppiv inimene – olgu ta lõpuks ettevõtja, töötaja, lapsevanem või kes tahes – ongi meie peamine kapital.

Tipud tõmbavad teisi kaasa

Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere vaatas oma ettekandes Eesti praegusele haridusele enda sõnul matemaatiku ja mereuurija pilguga. Sissejuhatuseks tutvustas ta Pareto printsiipi ehk astmeseadust, mille järgi isereguleeruvates süsteemides leiab aset selge polariseerumine. Vilfredo Pareto avastas 1897. aastal, et kõigis temale tuntud maades kuulus 80% maast 20% maaomanikele. Laiemalt on Pareto printsiip tuntud ütlusena, et 20% inimestest teeb ära 80% tööst. Isereguleeruvates süsteemides kujuneb selline polariseerumine iseenesest nii, kusjuures suhe ei pruugi olla alati täpselt 20:80, vaid võib olla ka 30:70, 10:90 jms. Tarmo Soomere tõi mõned näited, kuidas Pareto seadus paljudes isereguleeruvates süsteemides toimib.

  • Maailma teaduses on vaid üks-kaks tippkeskust, mis teadust päriselt edasi viivad, ülejäänud keskused pigem rakendavad avastusi ellu.
  • Üksikutele teaduspublikatsioonidele viidatakse sadu tuhandeid kordi, ülejäänutele väga vähe või üldse mitte.
  • Facebooki sisu toodab 5% kasutajatest, ülejäänud 95% ainult loeb.
  • Igas riigis on üks-kaks suurt linna ja ülejäänud linnad on väiksemad, sama kordub igas maakonnas jne.
  • Ookeanil tekib üks-kaks suurt keerist või orkaani, ülejäänud keerised on väiksemad.

Kuidas avalduks Pareto printsiip hariduses, kui seal toimuks kõik iseregulatsiooni põhimõttel? Soomere oletas, et siis oleks meil üksikud megataibud ja tohutu hulk neid, kellega pole ühiskonnal midagi peale hakata. Või juhtuks nii, et kümmekond jõukat erakooli ostaks üles kõik head õpetajad ja lisaks veel haridusteadlased. Ühiskonnale läheks see muidugi väga kulukaks.

Soomere toonitas, et haridussüsteemi peamine ülesanne ongi iseregulatiivset polariseerumist ära hoida. Ta kiitis Hollandit, kus on suudetud hakkama saada sellega, et kõik nende 13 ülikooli on maailma 300 parima hulgas. Hollandlased on suutnud jagu saada Pareto printsiibist, mille järgi peaks neil olema Hollandis üks super- ja 12 luuserülikooli.

Ühele asjale juhtis Soomere eraldi tähelepanu: tugevamad õpilased veavad ülejäänuid kaasa. Kui ta õppis Kohila keskkoolis, siis ei pääsenud sealt pikka aega keegi vabariiklikule olümpiaadile. Kui aga ühel aastal üks õpilane pääses, koosnes kolme aasta pärast kogu rajooni koondis Kohila kooli õpilastest. Moraal: on aeg hakata rohkem investeerima õpilastesse, kellest võivad saada Eesti elu vedurid ehk kellest võib saada see 20%, kes teeb 80% avastustest, leiutistest, tööst. Seni on investeeritud nõrgemate õpilaste järeleaitamisse, kuid see ei tõsta tippõpilaste taset. Personaliseeritud õpiradade rakendamist tuleb alustada supertaibukatest, rõhutas akadeemik Soomere. Aeg on mõista, et supertaibud on samuti erivajadustega lapsed ja neidki ei tohi jätta omapead.

Tarmo Soomere lisas, et Eesti teaduste akadeemia tahab ka omalt poolt meie taibude arengut toetada ja, võttes eeskujuks Austraalia kolleege, pakkuda õpetajatele eriti nutikate laste õpetamiseks vajalikku abimaterjali, mille toel on õpetajal lihtne taibudele selgitada, miks on üks või teine teadus õppekavas, kui pika arengu on see läbi teinud, kuidas teda tänapäeva ühiskonnas kasutatakse, kui kaugele on see teadus jõudnud õpilase kodumaal jne. Selle asjaga tahab Eesti teaduste akadeemia tegelda, ütles Soomere. Ta lisas, et aidata tuleb ka Eesti tavalugejat, kellel pole arusaadavat ülevaadet Eesti teaduses toimuvast. Eestis ilmub umbes 2000 teadusartiklit aastas ja neid kõiki ei jõua keegi läbi lugeda. Aga 200 lühikest ülevaadet selle 2000 artikli kohta oleks juba loetav ja ka Google’ist otsitav. (Mida Google ei tea, seda ei tea ka ühiskond.)

Kuidas defineerida tänapäeva kasvatusteadust?

Kasvatusteaduse uus olemus oli üks teema, mille üle haridusfoorumi ümarlaual arutati. Näiteks Saksamaal väidavad ühed teadlased, et kasvatusteaduse alla käivad vaid kasvatusfilosoofia, pedagoogika ja pedagoogika ajalugu, teised aga ütlevad, et need kolm on kõigest kasvatusteaduse tuum, millele lisanduvad psühholoogia, sotsioloogia ja mitmed muud teadused. Ümarlaual pakuti, et ligikaudu pool sellest, mis koolis toimub, on kommunikatsioon ja seega aitavad kommunikatsiooniuuringudki koolis toimuvat selgitada. Tehisintellekti ja digiõppe juurest jõuab kasvatusteadus kindlasti neuroteaduseni, sealt edasi semiootikani jne. Samas konstateeriti, et klassikaline humanitaarne põhi jääb endiselt kasvatusteaduste tuumaks. Mis aga ümber tuuma toimub, see ulatub klassikalisest kasvatusteadusest palju kaugemale.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mida on vaja Eesti hariduses uurida?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid,
    aga kõik need tohutud (moodsate võõrsõnadega!) arutelud jooksevad tegelikult mööda lapse ARENDAMISE tõelistest probleemidest…

Leave a Reply to Peep Leppik

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!