Minu õpetaja-aasta Eestis
Olen Eestis elanud ja õpetajana töötanud aasta aega. Soovisin tulla Eestisse just eesti keele sarnasuse tõttu soome keelega ja Venemaaga seotud ajalootausta tõttu. Olen sündinud Soomes, kuid üles kasvanud Ameerika Ühendriikides, kus rääkisin kodus nii inglise kui ka soome keelt. Veetsin oma suved Soomes ja kooliaasta Ühendriikides, kogedes nii mõlema riigi kultuuri ja elustiili.
Mul ei olnud enne Eestisse tulekut just palju õpetajatöö kogemust. Olin peamiselt töötanud väikeste lastega eelkoolis või olnud põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste tuutor. Ma ei olnud õpetanud inglise keelt, kuid mul oli võõrkeele õppimise ja selle keele välismaal kasutamise kogemus. Kandideerisin, mind võeti Fulbrighti programmi vastu ja tulin Eestisse tööle abiõpetajaks.
Minu võõrustajaorganisatsiooniks sai sihtasutus Innove, kus olin abiks tõlketöödega ning õpetasin töötajatele inglise keelt. Õppeaasta jooksul töötasin Tallinna Mustamäe humanitaargümnaasiumis ja Pae gümnaasiumis. Lisaks külastasin Mektory Ameerika keskuse kaudu mitmeid koole üle Eesti. Tänu õpetajatööle koolides sain aimu sellest, mida tähendab olla Eestis õpetaja.
Eesti õpetaja elu
Mustamäe humanitaargümnaasiumis töötasin peamiselt klassidega, mida õpetas Jevgenija Kozlova. Ta andis inglise keele tunde 5.–12. klassi õpilastele. Käisin koolis korra nädalas, neljapäeviti, ja täitsin mitmesuguseid ülesandeid, näiteks hindasin töid ning aitasin õpilastel riigieksamiks valmistuda ja ülikooli sooviavaldusi kirjutada. Vahetevahel juhendasin klassis rühmategevusi või mänge, et lapsed end inglise keeles rääkimisel julgemalt tunneksid.
Tegevused ja ülesanded erinesid klassiti. Õpilased harjutasid vestlust, kirjutamist, grammatikat. Huvitav oli vaadelda klassi õpetaja vaatevinklist. Mõistsin, kui palju aega ja energiat kulub, et päev läbi tunde anda. Pead teadma iga õpilase tugevusi ja nõrkusi ning oskama sobitada neid rühmadesse nii, et kõik õpilased areneda saaksid.
Kuigi õpetajaamet on üsna hinnatud elukutse, mis nõuab Eestis magistrikraadi, tundub, et paljud õpetajad ei saa siiski piisavalt kõrget palka ning peavad töötama ka väljaspool kooli. Minu selleaastane „kaasõpetaja“ andis eratunde pärast kooli tavaliselt kuni kella kaheksani õhtul. Minu jaoks oli selge, et õpilased hindasid oma õpetajat kõrgelt ning ta tegi kõik, mis võimalik, et luua neile kaasahaarav töökeskkond nii interaktiivsete kui ka õpikupõhiste tegevustega.
Väljakutsed
Pae gümnaasiumis töötasin 3.–12. klassi õpilastega. Seal oli mul võimalus tegelda palju suuremate klasside ja nooremate õpilastega. Märkasin, et selle kooli 12. klassi õpilased olid palju vaiksemad ega uskunud oma inglise keele oskusesse nii palju kui Mustamäe humanitaargümnaasiumi õpilased. Sellest sai väljakutse nende kaasamisel, püüdsin panna nad endaga suhtlema.
Kiirkohting oli üks kõige efektiivsemaid tegevusi, mille õpilaste hulgas läbi viisin. Õpilased mõtlesid endale välja tegelaskuju (nimi, vanus, rahvus, huvid jms) ning kasutasid seda teiste õpilaste tundmaõppimiseks. Harjutus avas isegi mõned kõige vaiksemad õpilased ning pani nad omavahel võõrkeeles suhtlema, sest väljamõeldud tegelasena esinemine vähendas stressi, mis tavaliselt iseendast rääkimisega kaasneb.
Õpilaste erinevus
Sain eesti õpilastega suhelda pigem koolikülastustel või ettekannete tegemisel, sest need kaks kooli, kus peamiselt töötasin, olid venekeelsed. Kuigi alguses tundus tegemist olevat ainult keeleerinevusega, avastasin, et eesti ja vene õpilased käituvad üsna erinevalt.
Kui esinesin külalisena eesti koolides või andsin neis tunde, osutus mu suurimaks väljakutseks õpilaste kaasamine. Õpilased kuulasid mind enamasti vaikselt ja viisakalt ning kui pakkusin neile võimalust lõpus küsimusi esitada, ei küsitud mult pahatihti midagi.
Vene koolide õpilased olid aktiivsed ja osalesid vestluses, meenutades mulle isegi Ameerika klassiruumi. Erinevus tuli just välja siis, kui tegin ettekande kahele eri koolirühmale, kes külastasid Mektoryt. Üks rühm kõneles vene ja teine eesti keelt. Kontrast oli suur. Kui eesti õpilased istusid vaikselt ja kuulasid, kostis vene rühmast pidev liikumine ja müra.
See ei tähenda, et venelased käitusid halvemini, tegemist oli selgelt käitumiserinevustega. Ettekande lõppedes oli vene õpilastel palju küsimusi minu elu kohta Ühendriikides ja ka Ameerika poliitika teemal. Julgustasin õpilasi küsima nii palju küsimusi kui võimalik, sest neil ei ole ju sageli võimalust suhelda õpitavat võõrkeelt emakeelena kõneleva inimesega, kuid siiski sain eesti rühmadelt üliharva tagasisidet.
USA-d tutvustamas
Koolikülastused viisid mind muuhulgas sellistesse paikadesse nagu Olustvere, Saaremaa, Valga ja Haljala. Nägin seal Eesti koolisüsteemi mitme nurga alt. Sain ka eksperimenteerida mitmesuguste õpetamismeetodite ja ettekannete ideedega ning muidugi oli põnev tutvuda Eesti paikade ja sealsete inimestega. Tegin koolides sageli ettekandeid Ameerika inglise keelest, piirkondlikest dialektidest ja Ameerika kultuurist. Ettekanded sisaldasid eri piirkondade dialektiliste erinevuste videonäiteid, kultuurilisi stereotüüpe ja viktoriini 50 osariigi kohta.
Mõned õpilased olid ettekannetest väga huvitatud, teised aga mitte. Oli raske ennustada, kas nad reageerivad mu naljadele siiralt või viisakusest. Võib-olla piiras nende arusaamist vähene inglise keele oskus, kuid igatahes andis see mulle ettekannete tegemisel oskusi juurde. Isegi kui publik tundub olevat tuim, peab jätkama vastavalt planeeritule, kui ei ole just valmis improviseerima.
Väiksemate rühmade ja pikema aja korral õnnestus mul õpilasi kaasata, muuta tund interaktiivsemaks ja mitte ainult üksi kõnelda, kuid suurematele rühmadele pidin andma väikese show. Mul on hea meel, et sain suhelda nii paljude inimestega üle kogu Eesti, ja loodan, et nad said uusi teadmisi inglise keelest ja USA-st.
Aasta õpetajana viis mind tõdemuseni, kui palju tööd nõuab õpetajaks olemine. Olen alati õpetamisse lugupidavalt suhtunud, kuid varem ei mõistnud ma, kui palju tuleb iga tundi planeerida, nii et tulevased põlved saaksid teadmisi kogu maailmast ning mõistaksid, mis roll neil endal selles on.