Mis su pulss on?
Ma ei saa hästi aru, miks mõned nii ägedalt vanade asjade eest võitlevad, olgu need siis üleriigilised ühtsete ülesannetega lõpueksamid, ühtsete normidega kehaline kasvatus või ühiste laulude ja tantsudega lasteaed. Nagu ei oleks ammu teada, et juba varsti sellised ühtsed nõuded kaovad.
Sportlased ütlevad, et ühtne skaala ja normid peavad olema, sest nii selguvad kõige tugevamad ja nõrgemad ning nõrgematel on siis häbi – nad hakkavad hoolsamalt sporti tegema ja saavad tugevaks nagu meie. Tegelikult on vastupidi. Tartu koolides kaotati kehalises kasvatuses hinded ära ja selle tulemusena langes kehalise kasvatuse tundidest puudumine järsult. Selgus, et laps tegeleb spordiga hea meelega, kui tal stopperi ja mõõdulindiga järel ei käida.
Teiseks olen näinud, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja kasutab stopperit mitte jooksuaegade võtmiseks, vaid õpilaste pulsi mõõtmiseks. Pärast jooksu panid õpilased sõrmed randmele ja lugesid ära pulsilöögid kümne sekundi jooksul. Kui kehalises kasvatuses üldse mingit ühtset skaalat kasutada, on pulsilöökide arv minutis ilmselt kõige vastuvõetavam. Kas pulss saadakse üles joostes, hüpates, palli mängides, kangi tõstes või lihtsalt trepist üles-alla käies, see võiks jääda valiku küsimuseks.
Võtame õpilaste uurimistööd. Ei ole ju nii, et kõik lapsed uurivad ühte ja sama teemat ning jõuavad ühe ja sama järelduseni.
Kindlasti hakkab murenema ka keemia või füüsika ühtsus. Matemaatika juba ongi jagunenud kitsaks ja laiaks kursuseks, kuid keemias ja füüsikas on samuti laia kursust vaja, et suurematel huvilistel hasarti ja pulssi üles saada.
Oma hoobi annab ühtsele hindamisskaalale arvutipõhine õpe, mis otsapidi meie koolis juba on. Kui õpilast juhendab arvuti, siis on tal arvuti toel kerge oma eakaaslastest isegi mitme klassi võrra ette jõuda ehk skaalast hoopiski välja minna. Olen näinud, missuguse hasardiga mõni õpilane Opiqu ja Foxcademy interaktiivseid ülesandeid lahendab – pulss on neil ikka täitsa laes!
Õppimise ühtset skaalat murendab ka rühmapõhine õpe, mis on samuti juba Eestisse jõudmas. See on uus õppimise vorm, kus rühmal on ühine suur ülesanne, kuid rühma iga liige täidab oma väiksemat ülesannet. Näiteks gümnaasiumi informaatikakursusel kogub üks õpilane uue IT-toote väljatöötamiseks vajalikke andmeid, teine uurib turgu, kolmas programmeerib uut seadet, neljas valmistab ette riistvara, viies disainib toote väljanägemist jne.
Kui vaidleks uutmoodi õppimise, mitte vanamoodi jätkamise üle?
Hr Juurak, õpilased ootavad Teid kooli:-)
Tamme koolis on endiselt kehalises hinded. Huvitav, kas see pole siis Tartu kool? 😊
Hea ajakirjanik,
mis Teiega on juhtunud? Kas tõesti täna-homme välja pakutud JAMA on nö innovaatiline ja edasiviiv? Aga mõni (isegi sadu aastaid vana meetod) on kuradist… Nii ju ei ole – on TEADUSELE toetuvad meetodid-õppevõtted (olgu nad kui vanad tahes) ja on nn väljamõeldud asjad, mida tänapäeval ka ajakirjandus rõõmsalt levitab…
Koolidel ja ka õpetajatel on küllalt suur vabadus nii õppetöö metoodika, vormide ja hindamise osas. Millegi pärast on hulgale asjaosalistest vaja ülevalt tulevaid korraldusi, juhendeid, seadusi ja määrusi. Tervet mõistust!