Põhikooli riiklikud lõpueksamid – udu ja usaldamatus

18. okt. 2019 Alo Savi Põlva gümnaasiumi direktor - 18 kommentaari
Alo Savi.

Ma püüdsin pikalt kirjutada teksti, et rääkida põhikooli riiklikest lõpueksamitest ning nende kitsaskohtadest, kuid see ei õnnestunud kuidagi. Siis mõistsin, et ma ei kirjuta mitte ühte teksti, vaid kahte. Ühte, mis räägib asjast selgitavalt ja üldiselt (Postimees, 09.10) ning teist, mis vastab senisele kriitikale ning juhib tähelepanu, et eksami toetajate argumentatsioonis domineerivad asjakohatud näited, põhjendamata väited ning üldine usaldamatus meie koolide vastu.

Üldjoontes võib põhikooli riiklike lõpueksamite säilitamise põhjendused jagada kolmeks: asine arutelu, puhas demagoogia ja kriitika õpetajate suunas. Kahjuks kipub asine arutelu, näiteks teemad kiirustamisest ja kaasamisest ning diskussioon selle üle, mis õigupoolest eksami eesmärk on, kahvatuma demagoogia ja õpetajakriitika tulvas.

Puhas demagoogia

Puhta demagoogia esindajad on viimase kahe kuu jooksul rääkinud mitte aiast ja aiaaugust, vaid aia asemel küla taga asuvast nõgesepõõsast. Parimate näidetega on jõutud iseenese väidete ümberlükkamiseni sama väite põhjenduses. Näiteks ütleb Peep Leppik oma 28. augusti ERR-i arvamuses, et kui pole põhikooli riiklikke lõpueksameid, siis pole ka õpimotivatsiooni ja kogu rahva IQ-tase langeb kivina.

Näide räägib ajast (2001–2012), mil täie jõu ja mahuga toimisid nii põhikooli riiklikud lõpueksamid kui gümnaasiumi riiklikud valikeksamid, ehk eksamite kuldajast. Järeldus peaks olema vastupidine: kui IQ-tase langeb, järelikult süsteem ei toimi.

Madis Somelar tõdeb 7. oktoobri Päevalehes ja 4. oktoobri Õpetajate Lehes ilma vähimatki tõestust esitamata, et ajalugu on hiljuti tõestanud, nagu oleks riigieksami kaotamine teinud Eesti haridusele rohkem kahju kui kasu. Kus see tõestus on? Ajalugu tõestas, aga teistele tõestust ei näidanud. Somelar jätkab julgelt, et kui kadusid gümnaasiumi valikriigieksamid, siis „aineolümpiaadide tulemused näitavad selgelt tagasiminekut õpilaste kriitiliste-analüütiliste oskuste vallas“.

Minu jaoks jääb selgusetuks, kuidas mõjutab 10. klassi aineolümpiaadil õpilase kriitilis-analüütilisi oskusi see, et ta ei saa gümnaasiumi lõpus (ehk kaks aastat hiljem) valida ajaloo riigieksamit ning kuidas see omakorda puutub põhikooli lõpueksamitesse?

Riigikogu liige ning endine TÜ ajaloolane Jaak Valge ütleb 9. oktoobri Eesti Ekspressis, et on „ise näinud, et kui 2013. aastal kaotati gümnaasiumis ajaloo riigieksam, siis pärast seda on tudengikandidaatide tase väga nõrk. Karm langemine on olnud. Testid ei mõõda meie lapsi.“ Selle (ja ka eelmise) näite puhul on unustatud kaks olulist faktorit: õppekavade muutus ning internutipõlvkonna tekkimine. Samal ajal kui muutus gümnaasiumi riigieksamite süsteem ehk kadusid ära valikeksamid (ajalugu, keemia jne), muutusid ka riiklikud ainekavad. Kui ikkagi kogu maailma ajalugu inimese tekkimisest kuni 19. sajandi lõpuni suruda senise kolme kursuse asemel ühte kursusesse ehk õpetada kõik varasem ära kolm korda lühema ajaga, siis ei päästa silmaringi ahenemisest ükski eksam.

2007. aastal esitles Apple telefoni iPhone, millest sai alguse nutitelefonide ajastu. 2013. aasta septembris kuulutas Postimees, et 100% Eesti 15–19-aastastest noortest kasutab nutitelefone. Kuue aastaga nullist sajani!

Digitaalmeedia ekspert ning praegune haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts tõdes juba 2017. aastal: „Nutiseadmete soetamisega kaasneb mitmesuguseid riske, näiteks see, et laste sooritusvõime vaimset pingutust nõudvates tegevustes väheneb.“ Tuleb tuttav ette?

Ka mina gümnaasiumi koolijuhi ja õpetajana võin väita, et praeguste gümnaasiumi astujate akadeemiline silmaring on ahtam kui neil, kes astusid gümnaasiumi kümme aastat tagasi. Samas on põhikooli lõpueksamid kogu selle aja toimunud, ning näiliselt täiesti edukalt. Näiteks oli kvaliteedi näitaja (ehk sooritus vähemalt 75% võimalikust tulemusest) 2012. aastal ajaloos 80,6% ja keemias 81,4% Innove kontrollvalimisse kuulunud eksaminandidest. 2018. aastal olid vastavad näitajad 78,6% ja 83,7% ehk sarnased varasemaga.

Kuid 10. klassi alguses selgub, et needsamad edukad põhikoolieksami sooritajad vajavad põhikooli materjali kordamiskursust ning igal aastal järjest põhjalikumalt. Tsiteerides klassikuid ehk riigikogu liiget Valget: „Karm langemine on olnud! Testid ei mõõda meie lapsi!“

Kriitika õpetajate suunas

Järgnevalt toon ära kolm suuremat argumenti, mida kasutatakse põhikooli riiklike lõpueksamite säilitamise nõude põhjenduseks. Kuigi tundub, et need räägivad õpilase huvidest, on see kahjuks ainult näiline. Tegelikult kõlab neist läbi lauskriitika õpetajate suunas.

Eksamita pole õpilasel pinget ega süsteemi. Meil on riiklikke lõpueksameid tarvis selleks, et eksamiks kordamine õpetab õpilast oma teadmisi süstematiseerima ja üldistama, teda pingutama ja tulema toime stressiolukorraga. See on kõige levinum põhjendus, mida riigieksamite kaitseks esitatakse. Aga mis on selle väite taga? Tõdemus, et riigieksam teeb seda, mida õpetaja ei oska või ei taha teha. Riigieksam on seega õpetaja võimas töövahend, sest teisel viisil ei ole üheksa aasta jooksul võimalik suunata õpilast pingutama ega oma teadmisi süstematiseerima. Mitte koolieksamiga, mitte kontrolltöödega, ammugi mitte projektide, õpimappide ega õpetaja töö planeerimisega. Selleks kõlbab ainult riigieksam. Mina ütlen, et õpetaja, kes vajab õpilase õppima ja pingutama suunamiseks riigieksamit, on kehv õpetaja ega peaks koolis töötama.

Eksam tagab kvaliteedi kõikjal. Meil on riiklikke eksameid vaja selleks, et Eesti õpilased saaksid ühtlaselt kvaliteetset haridust igas Eesti koolis. Kui pole riiklikke ühesuguseid eksameid, siis mõni õpetaja ei pingutagi ja lapsed jäävad õpetamata. Pealegi saavad õpetajad õppida tarkade inimeste koostatud riigieksamitest seda, mida ja kuidas õpetada. Kogu sellest hariduslõhega Eesti temaatikast kumab läbi umbusk õpetajasse. Kui pole riigieksamit, siis õpetaja ei tahagi õppida ja areneda.

Tule taevas appi! Kui meil on nii suur mure õpetajate kvaliteedi pärast, siis teeme eksami õpetajatele! Iga kolme aasta tagant riigieksam põhikooli materjali tundmise kohta ja andekamatele veidi olümpiaadiülesandeid veel juurde. Kes eksami ära teeb, saab kvaliteedimärgi ja õiguse õpetamist jätkata.

Aine areneb vaid eksamipalavikus. Põhikooli riiklikke eksameid on väga vaja selleks, et säiliks mingisugunegi aineõpetajate pedagoogiline diskussioon, mis on pärast gümnaasiumi riiklike valikeksamite kadumist suisa soiku jäänud.

Mõelge, tuhanded õpilased istuvad tundideks eksamilaua taha ja lahendavad ülesandeid sellepärast, et kui nad seda ei tee, siis pole õpetajatel põhjust kokku saada ega oma ainest rääkida. Kui aineliidu peamine olemasolu, kokkusaamiste ja koolituste eesmärk on põhikooli riikliku lõpueksami ümber keerlev diskussioon ehk kui riigieksameid tuleb korraldada selleks, et õpetajatel oleks, mille üle arutada, siis on minu arvates tagumine aeg selle aineliidu eesmärgid ja toimimine üle vaadata.

Mul on väga kahju, et umbes pool põhikooli riiklike eksamite üle käivast diskussioonist on täielik udu näidete ja järeldustega, mis põhikooli lõpueksamitesse üldse ei puutu, ning teine pool usaldamatus eesti kooli ja õpetaja vastu, mida on tarvis õpilaste sunnimeetmelise kontrolliga iga-aastaselt leevendada. Leian, et põhikooli riiklikest lõpueksamitest „riigi“ osa ärakaotamine on väga mõistlik õpetaja- ja õpilasesõbralik mõte. Nõustun täielikult Lauri Leesiga, kes 12. oktoobri Postimehe Arteris ütleb, et „kool peab olema see, kes teeb oma õpilastele nii põhikooli kui ka keskkooli lõpus eksamimaterjalid. /…/ Eksamid võiks ikka olla osa pedagoogilisest protsessist, aga praegu on need osa tootmisprotsessist.“

Parimad valikud, mida ja kuidas õppida, teeb õpetaja kui meister ning tema peaks olema ka see, kes otsustab kontrollimehhanismi üle. Taoline vastutus tekitab pühendumust ja kohusetunnet ning see on just see, mida me ootame oma koolilt ja oma lastelt.


18 kommentaari teemale “Põhikooli riiklikud lõpueksamid – udu ja usaldamatus”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!

    Kui oled õpetamisega seotud kaugelt üle 50 aasta ja uurinud õpilase ARENGU erinevaid tahke, siis märkad PROTSESSE… Noor kolleeg pole seda (veel!) teinud ja nopib seetõttu kontekstist välja üksikuid lauseid. Ma imestan siiamaani, miks alates 2018. aastast, kui meie ajakirjanduses ilmusid teated inimeste IQ langusest Euroopas (prof. Jüri Allik vihjas sellele juba kümmekond aastat tagasi!), pole meie koolijuhid, ametnikud, kasvatusteadlastest rääkimata midagi võtnud ette küsimusega tegelemiseks… Rumaluse levik on ju ka Eesti kooli põhiprobleem!

    Eksamid (ükskõik kuis neid nimetada) on läbi aegade ÕPPEPROTSESSI OSA, sest aineeksamiks valmistumine paneb õpilase materjali kordama, looma uusi seoseid, neid mõtestama jne – paneb mõtlema. Õpilase mõtlejaks arendamine ongi üldhariduskooli PÜHA ÜLESANNE… Kes vähegi DIDAKTIKAT tunneb, teab, et eksamgi pole ainus päästerõngas – mõtlemist kujundavad lapse arengus sajad muudki tegurid, millest olen kirjutanud oma arvukates raamatutes. Seega – jõudu tööle, kolleegid!

    P.S. Isegi raamatut “Mõtlemine on huvitav” (TÜ, 2003,157 lk) keegi ei loe – paljud arvavad end olevat ise targad!

    • Vello ütleb:

      Üle 50 aasta ja jälgimise tulemus (ka läbi proovitud): üks suuremaid narrusi, mis ikka veel käigus, kasutu ja mõttetu ajaraiskamine. Ilmselt oli asjal mõtet mõnikümmend aastat tagasi, kui meie tehnoloogilised võimed olid miljon korda väiksemad.

  2. Lauri ütleb:

    Vahet pole, mis värvi kass on, peaasi et hiiri püüab. Mingisugused eksamid peaksid ikkagi olema. Muidu on kool nagu heinakuhi, millest läbi joostakse ja heal juhul mõni kõrs külge jääb.

  3. Valgustaja ütleb:

    Head inimesed!
    Viimasel ajal on ilmunud mõningaid absoluutse tõe ilmutamise lähedasi arvamusi väga laialt rindejoonelt.
    Üks selliseid on Alo Savi arvamus. 9.oktoobril ilmus Postimehes professor Eve Eisenschmidti kirjutis uut moodi õpetajast kui osaajaga tiimitöötajast.
    Siinkohal kommentaaris ei hakka Alo Savi esitatud seisukohti ei ümber lükkama, ega ka analüüsima. Seda teeb Peep Leppik juba piisava põhjalikkusega, samas lakooniliselt.
    Väga hea üldistuse ja kontsentreeritud mõtte avaldamise vormiks võib valida spordi.Teatavasti saavutavad ülimaid võite sportlased, kes alates varajasest noorusest on pühendunud oma eesmärkide saavutamisele. Nad on hüljanud aastate jooksul paljud ahvatlused, arendanud treenerite juhendamisel aastaid oma kehalisi võimeid ja spordiala spetsiifilist tehnikat, et teatud hetkedel anda endast maksimum ja olla pjedestaalil.Nagu hiljuti Magnus Kirt ja Maicel Uibo!
    Need võistlused olidki nende sportaste lõpueksamid, mille tulemusi me kõik tunnustasime! Ränkraske treeningtöö jääb alati varjatuks ja ebahuvitavaks, hinnatakse võistlustel saavutatut, mis on eelneva töö kontsentraat!
    Noorema põlvkonna koolijuhtidele on omane silma paista nn ägedate ja enneolematute fan ürituste korraldmisega.
    Tallinna Ülikooli hariduskorralduse professori Eve Eisenschmidti kirjapandu kohta tahaksin lakooniliselt märkida, et enamik nendest seisukohtadest pole reaalses koolielus toimivad, on elukauged. Samuti ei ole autori arvamused kooskõlas tegelikkusega tööjõuturu reaaliaga ja hinnangutega õpetajate vanuselise koosseisu kohta. Jäetakse arvestamata kõik argumendid, mida dikteerivad meie seadused pensioniea kehtestamisel.

    • Vello ütleb:

      Veel kord sama näide: olümpiakomiteesse tuleb mees ja ütleb, et tema rekord kaugushüppes on 8 meetrit ja 6 sentimeetrit. Tahaksin järgmisel aastal Tokio olümpiale minna. Otsustatakse teda mitte saata, põhjus rekord on hüpatud 50 aastat tagasi.

  4. Tiina ütleb:

    Oleme pikka aega tegelenud kujundava hindamisega, mille eesmärk on panna laps ise vastutama teadmiste omandamise eest. Nüüd selgub, et eksam on see tugisammas, mille najal hariduse andmine ja omandamine seisab. Kahju, et ei usuta õpetajate võimekusse tekitada huvi oma aine õppimise vastu ilma “eksamitega ähvardamiseta”.

    • Peep Leppik ütleb:

      Kulla Tiina!
      Kõik on lihtne, kui teadvustame lõpuks, et nn kujundav hindamine pole kooskõlas ARENGUPSÜHHOLOOGIAGA (eriti enne murdeiga). Lähtudes aga pseudoteaduslikest põhimõtetest, läheme üha enam rappa… Õpetamine on ju keerulisem kirurgi tööstki.

      Head kolleegid!
      Hakakem end harima just arengupsühholoogia ja kognitiivse psühholoogia alusuuringute vallas. Olen pärast 25-aastast tõsist tööd nende kallal toonud palju neist õpetajatööks mõtestatuna meie emakeelde… Suur osa (15 raamatut) lausa TASUTA Digaris ja TÜ raamatukogust alla laaditavad. Nn arvamused ja isemõtlemine või kommertsmaailma järele ahvimine ei vii kuhugi…

  5. Leeni Simm ütleb:

    Kahjuks räägivad ühed arvamuse avaldajad aiast ja teised aia august. Kas keegi on öelnud, et eksameid ei ole üldse vaja? Kes keelab koolil korraldada eksameid, arvestusi, teste jne – nii nagu seda on tehtud läbi aegade?
    Tuletame meelde aega paarkümmend aastat tagasi. Tolleaegse eksamikeskuse töötajana mäletan, et saime õpetajaskonnalt, lapsevanematelt, ühiskonnalt tuld ja tõrva kaela ühtsete nõuetega eksamite sisseviimise eest. Põhiargument oli, et kool teab ise kõige paremini, kuidas eksameid korraldada. Mis siis nüüd viltu on?

    • Peep Leppik ütleb:

      No näed sa,
      isegi 20-st aastast jääb väheks, et mõista Eesti koolis toimunud protsesse. Vähemalt 40 aastat tagasi oli kool veel KOOL – kõigil õpilasel oli kohustus täita õppekava. Kui said “kahe”, siis tuli suvetöö või ka järeleksam. 20 aastat tagasi käis koolides juba šlikerdammine, seepärast võetigi suund ÜHTSETELE RIIGIEKSAMITELE. Aga seegi pole kooli (resp arukuse langust) päästnud, sest “töötati välja” põhikooli lõpetamise “uued eeskirjad” ja…

      Igal alaealisel on tugev jõuökonoomia instinkt, mida “moodsa kooli” õppeprotsess ei üritagi nö. kustutada vaid vastupidi – kogu koolitöö on suunatud selle tugevdamisele(!). Muidugi – ikka normaaljaotuse kõverale vastavalt! Mugavale õpetajale on see suurepärane, aga tõelise ÕPETAJA töö kaotab nii mõtte ja…

  6. Hilja ütleb:

    Peep Leppik, kindlasti oleks kolleegidel huvitav ja kasulik lugeda viimaseid teadusuuringuid, mis näitavad, et kujundav (õppimist toetav) hindamine ei ole tõhus. Palun, kas jagaksite viiteid originaaluurimustele?

  7. Aili Avi ütleb:

    Emakeeleõpetaja siin, juba 17 aastat. Suudan õpetada ka nii, et polekski vaja hinnata. Näeme koos lapsega arengukohti. Eesti keele osas on mul ehk muidugi lihtsam praegu kaasa rääkida kui nt matemaatika või ajaloo eksami osas.
    Eksam hirmutab oma traagilisuses. Kool teeks tõenäoliselt oma lõputestid ka üsna adekvaatsed, ei tasuks üldse karta. Lapsed teavad väga hästi, et esimene mulje tänapäeval jäetakse oma e-kirjaga, näevad vaeva ja arenevad enda pärast. Kes ei õpi kooli lõputesti hirmus, ei tee seda ka riigieksami pärast.
    Pidev kontroll pärsib ka loovust õpetaja töös. Ma lihtsalt sooviks meenutada meile kõigile, et toome ühest konkreetsest ajastust kaasa ikka ja jälle neid va kontrollorganeid ja hirmuvalitsust. Usaldame oma koole ja säästame riigi raha – eks see eksamimajandus ole ka üsna kulukas, arvestades, et järgmised koolid järjest enam kipuvad tegema oma teste ja läbi viima vestlusi.
    Toetan Alo Savi mõttekäiku, usaldus kontrolli asemel. Elu pärast kooli õpetab niikuinii enim.

  8. Peep Leppik ütleb:

    Hea Hilja!
    Olen üle 25 aasta sellest kirjutanud – õpetamise aluseks (ka hindamisel) on lähtumine arengupsühholoogia. Hindamine on alati olnud PEDAGOOGILINE. Laps pole ju täiskasvanu! Viimaste aastate nn teadusuuringud esindavad üldse ameerikalikku “pragmaatilist pedagoogikat” – mida ette võtta, kui asi on nässu keeratud? Hoidugem nende “uuringute” lugemisest – viivad üha enam rappa!

    Ja Aili Avi!
    Didaktika (kui TEADUSE) aluseks pole (teravmeelsed) arvamused ja kellegi toetamine vaid õpetaja poolt käivitatavad psüühilised PROTSESSID, aga sellest olen kirjutanud-rääkinud isegi üle 30 aasta. Ja alusuuringute üle on vähe põhjust vaielda, küll vajadus neist lähtuvalt analüüsida oma igapäevatööd… Muide, ka 10 aastat tagasi ilmunud “Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga” (TÜ, 2009, 123 lk) ei leia lugejaid!

    P.S. Kõik eelnev on ühelt poolt õpetajate KOOLITAMISE probleem ja teisalt ametnike asjatundmatus (igatsegem tagasi Eiseni aega, kui iga HM-s koolidega töötav ametnik pidi ISE nädalas ühel päeval koolis töötama!)…

  9. Peep Leppik ütleb:

    P.P.S. Kolleegid!

    Mulle meeldivad arutelud vaimsel pinnal, kui kasutatakse teaduslikke argumente. Kahjuks torkab arendamise, õpetamise ja kasvatamise üle arutamisel silma, et teaduslikke argumente asendavad isiklikud, tihti emotsionaalsed ARVAMUSED või PIME (rumal!) välismaa jäljendamine. See on hukatuslik tee. Nüüd on kõigil ka selge – meil ju TULEMUSI ei ole! Jätke PISA, sest on olemas TEADUSLIKKE meetodeid taseme määrmamiseks.

    Eilse kommentaari kirjutamise ajal rääkis prof.Hennoste raadios, et ÜLIKOOLI on jõudnud noored, kes ei mõista teksti sisu – mis ülikool see enam on! Töötades “moodsa aja kooli” lõpetanud noortega tajun täpselt sama, aga… seda sai TEADUSELE toetudes juba 20 aastat tagasi ette näha.

    Kuna koolivaheaeg jätkub, siis soovitan AUTOREID (keda lugeda) oma lühiloengus, milleks lüüa Google`sse – DIDAKTIKAS VAJALIKUST TEADUSKIRJANDUSEST.

    HEAD KOOLIVAHEAJA JÄTKU, kolleegid!

    • Allar Veelmaa ütleb:

      Peep tabab naelapea pihta! Välismaal nähtu-kuuldu (wow, kui äge) kopeerimine on hukatuslik, sest keskkonnad on täiesti erinevad. Näiteks meditsiinis pole ju lubatud keemiliselt kopeeritud ravimite kasutamine, sest nende toime on teadmata või puudub see üldse. Haridusvaldkonnas justkui võib kopeerida – mida rohkem seda parem. Ei ole ju nii.

      Enne põhimõtteliste uuenduste tegemist tuleb UURIDA, kuhu need uuendused võivad välja viia. Ka negatiivsed stsenaariumid tuleb läbi mängida. See jäetakse tegemata ja siis laiutatakse käsi ja otsitakse süüdlasi. Uuenduste ellukutsujatel peab olema reaalne vastutus tegude ja tegematajätmiste eest. Meil see nii pole, suur raha pannakse huugama, muudest ressurssidest rääkimata ja tulemus – elevant pole isegi hiirepoega ilmale toonud.

  10. Allar Veelmaa ütleb:

    Tere!

    Uskumatu, millise innukusega Peep Leppikut rünnatakse. Legendi kohaselt olevat Jan Husi tuleriidale usuhullud agaralt hagu korjanud, mille peale Hus olevat lausunud … nad ei saa aru, mida teevad.

    Põhjendused eksamite ärajätmiseks (stress, testid tehtud jms) on uskumatult nõrgad ja sulepeast välja imetud. Alo Savi juttu ei võta ma enam ammu tõsiselt. Tegelikult on HTM sõnaselgelt valetanud.

    Toon väljavõtte HTM kodulehelt:”Nii ministeerium kui ka huvigrupid ühel nõul, et on aeg muuta õppetulemuste hindamissüsteemi ning põhikoolieksamitest loobuda. Juba õppeaasta alguses väljapakutud idee sai ühiskonnas tugeva toetuse.”

    Idee sai tugeva toetuse – aineliitudega läbi ei räägitud, strateegiliste partneritega (näiteks EMS) läbi ei räägitud ja siis ühtäkki püüti mõista anda, et asi on otsustatud. Kool ise teab mida teeb, tulevad mingid tasemetööd (saagat 6.kl e-tasemetööga teame – tulemuseks oli kasutamiseks kõlbmatu käkk) jms.

    Minu hinnangul kiidavad eksamite ärajätmist eelkõige need, kes näevad selle kaudu võimalust tegemata töö jäljed ära peita. Et tõde selgub varem või hiljem (ja selle kibedaid vilju söövad lapsed ja nende vanemad) peaks olema igaühele selge. Kui tahame korrata neid vigu mida teistes riikides on juba tehtud, siis lastega eksperimenteerimine ja eesti hariduse kraavijuhtimine ei ole tolereeritavad.

  11. valdar parve ütleb:

    Eksamid on selleks, et reastada õppurid ja et anda neile teada, kus nad oma saavutusvõimega asuvad – võrrelduna kaasõppuritega. Eksameist lähtuvalt omandatakse eelisõigus siirduda edaspidi elitaarsemaid elualasid üli-õppima. Enne kui algasid jutud eksamite kaotamisest, levitati üle Eesti vaade, et õppureid ei tohi võrrelda ja neile ei tohi anda teada, millisel tasemel nad teistega võrreldes on.
    On professionaalsed alad, mille täitjad võivad teha nii head kui kurja. Arst, loomaarst, apteeker, advokaat, kohtunik, prokurör. Nendel aladel professionaliseerumiseks on vaja läbida tuupeõpe. Arst peab teadma kolossaalse arvu eluteaduslikke fakte, mida ei saa omandada ühegi erilise probleemõppemetoodikaga, vaid ainult “pähe lüües”, tuupides. Seda sama peab suutma advokaat ja kohtunik – mahutama oma pähe tohutu hulga kaasusi, mis on loonud uut õigust või määranud ära edaspidise kohtupraktika. Eksamid mõõdavad, kas nendele aladele pürgijal on küllalt “ajumahtu”, et lüüa pähe rohkem kui hädavajalik hulk nõrga omavahelise sidususega faktandmeid. Kui arvatakse, et esimesed tuupimisvõimet nõudvad eksamid on õige teha alles pärast aastat või pooltteist aastat ülikoolis, siis on eelnenud üldhariduslik õpipõlv tugevasti ära raisatud. Arvutimehele sobiv ettevalmistustee ei ole see, mida raskete erialade professionaal vajab.

    • Vello ütleb:

      Kõik enam-vähem viisakalt töötavad süsteemid meie ümber tuginevad tagasisidele, eriti negataiivsele, mis stabiliseerib ja viib (reeglina ilma komplikatsioonideta) õigesse kohta.

      Eksam (just nimelt lõpueksam) ei ole tagasisides sees, liiga hilja, et midagi veel ette võtta. Kuidas aga hilistumine igasuguse juhtimise nahka keerab (või vähemasti väga raskeks teeb), teab iga juhtimist veidigi uurinu.

      Võta ja proovi, kuidas on juhtida kuusõidukit vajalikku kohta: rooli keeramine jõuab kohale 1.25 sekundit hiljem ja mis juhtus, saab näha veel sama palju hiljem.

  12. Kalle ütleb:

    Pisitasa jõuame ka probleemi pragmaatilise sisuni. Keegi ei ole ära keelanud koolidel ise koostada ja korraldada eksameid (tasemeteste, üldistavaid hindelisi töid vms.). Sisekontrolli teostamiseks ja kooli taseme hoidmiseks nii tehaksegi.Lisatasuta. Riiklike eksamite korraldamiseks, läbi viimiseks ja hindamiseks kulus päris mitu miljonit. Nüüd saab selle summa kokkuhoiu reale kirjutada. HTM-le pandud eelarveline ülesanne ongi lahendatud. Kas eksin?

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!