Tartu erakool läheneb teismelistele uutmoodi
Jutupesad meeldivad nii õpilastele kui õpetajaile. 
Astmestikuga ühisalas korraldatakse viktoriine, kohtumistunde jt üritusi suuremale seltskonnale.
Tartu erakooli 7.–9. klassi lapsed õpivad sellest sügisest omaette majas. Progümnaasiumis ehk ProTERA-s pole ainult uued, teismeliste vajadusi arvestavad ruumid, vaid ka õpetatakse-õpitakse teistmoodi, püüdes toetada igaühe individuaalset õpiteed.
Tartu E-Kaubamaja ühte tiiba kahele korrusele rajatud ProTERA-s on avarust ja õhku, rõõmsaid värvitoone ning eriilmelised õpialad: klaasseintega klassiruumid, intiimsed jutupesad, astmestikuga ala suuremateks kogunemisteks. Õpiala on isegi tualettruum, kus ustel on kirjad XX ja XY ning seinal lühiinfo kromosoomidest.
Koolipäeva algul kõlab majas klassikaline džässmuusika – mõjub teismelistele rahustavalt ega tekita liiga suurt emotsiooni.
„ProTERA loomise mõte tekkis kolme aasta eest, kui kogemus näitas, et teismelised vajavad teistsugust päevakava, eakohaseid valikuid ja täiskasvanuid, kes suudavad keskenduda nende vajadustele,“ räägib ProTERA direktor Marjeta Venno. „Esimese kuue klassi lapsi on koolis ju rohkem ja palju valitakse nende järgi, teismelisi jätavad väiksemate eelistused aga külmaks.“
Progümnaasiumi luues panustati eeskätt ideestikku ja vaimse õhkkonna kujundamisele. Pole ju mõtet tõsta sama sisulahendust uude ruumi.
„Meie põhieesmärk on arendada ennastjuhtivat õppijat, mis on praegu kogu ühiskonna eesmärk,“ ütleb Marjeta Venno. „Tahame, et õpilane oleks iseseisev ja loov. Toetame individuaalset õpirada, rakendame coach’ivat suhtlemist.“
ProTERA-s on 115 õpilast, seega 115 õpiteed. Kasutatakse mitmesuguseid õpivorme. Osa asju tehakse suures grupis, kus on paarkümmend last. Matemaatikat, loodusaineid, eesti ja inglise keelt õpitakse temporühmades. Nagu nimetuski ütleb, pole lapsed rühmadesse jagatud mitte taseme, vaid õppimise tempo järgi. Õpetajad arutavad igaühe jõudluse läbi ja panevad selle järgi kokku grupid.
Koostöö kutsekoolidega
Tööõpetuse asemel on oskuste õpe – iga laps valib pooleks aastaks ühe oskuse, mida õppida. Grupis on koos 7.–9. klassi lapsed. Oskuste õpe käib koostöös kutsehariduskeskuse, kunstikooli ja veidi ka Tartu ülikooliga. Õpilased käivad kohapeal, kord nädalas poolteist tundi. Valikus on ehitus- ja puidutöö, mehaanika, kokandus, sotsiaalsed digipädevused, graafiline disain, ilu ja mood, ettevõtlusõpe, riigikaitse ja esmaabi, tekstiilikunst. Kokku üheksa oskust. Poole aasta järel valitakse järgmine praktikum, seega omandatakse kolme aastaga kuue valdkonna põhioskused.
„Oskuste õpe on tulevikuinimese kujundamine, individuaalse õpiraja toetamine,“ räägib Marjeta Venno. „Teed lapsele ukse lahti, et ta näeks mitmesugust keskkonda. Muidu on ainult torutee ja arvataksegi, et vaid gümnaasiumis on elu.“
Üks vaaladest, millele ProTERA toetub, on väljakutseõpe. See kasvas välja sellest, et 8. klassi loovtöö tegemine – pikk ja mahukas protsess – tekitas meelehärmi nii õpilastes kui õpetajates. Teismelise motivatsioon tõusis ja langes. Kiires ajas on meil ju üha rohkem eesmärke. Aga kuidas nendeni teadlikult liikuda?
Nüüd saab iga õpilane valida endale väljakutsed, mis nõuavad parasjagu pingutust. Need on jagatud kolme valdkonda ja veidi suunatakse, et noored valiksid eri väljakutseid. Siia alla mahuvad külastused (kontserdid, kino, teater, näitused), ürituste korraldamine, esinemised.
Aastas peab õpilane koguma kuus punkti. Väljakutsed on erineva kaaluga ja nende eest saab ka punkte erinevalt. Näiteks teatriskäik annab ühe punkti, aga kui korraldad suurema ürituse, saad rohkem punkte.
„Noor ei tohi tunda, et väljakutse on tüütu ja ebameeldiv kohustus, vaid targalt toetatud tegevus,“ ütleb Marjeta Venno. Toeks on tiimijuht. Õpilased on jagatud väikestesse tiimidesse. Ka Venno on tiimijuht, tema meeskonnas on 14 üheksandikku, kellega korra nädalas väljakutsetest räägitakse.
Kui noor tunneb, et ta ei jaksa künkast üle minna, saab ta abi üks ühele kohtumistest, kus rakendatakse coach’ivat mudelit. „Sellest on palju tuge,“ nendib Venno. „Tahame, et noor õpiks ära õppimise strateegia või mudeli, millest on kasu edaspidisel õpirajal ja üldse elus. Coach’ivate küsimuste abil juhime noore oma plaani, vastuste ja vastutuseni. Kui ta üks ühele vestluselt lahkub, on ekslev pilk asendunud naeratusega. Olen ise coaching’ust nakatunud, see aitab mõttepusadega toime tulla.“
Juhtide puhul rakendatav coaching’usüsteem on sama tõhus õpilaste puhul. TERA õpetajad on selle metoodika ära õppinud ja kasutavad seda nüüd töös.
Kogu kool loeb
Koolitunnid kestavad üldjuhul 80 minutit. Pikemaid tunde tehti juba Tähe tänavas. Päevaplaanis on ka hommikune amps, tänu millele veavad teismelised kella kahe paiku toimuva lõunasöögini välja näljatunnet ja energiapuudust kogemata.
Päeva keskel on pro-aeg. Iga päev 40 minutit, kus alates kella 12-st vaheldub mitmesugune tegevus: tiimikohtumised, konsultatsioonid, rühmatööd, järelevastamine, ühise lugemise aeg. Ja tõepoolest, majas võtabki siis maad vaikus, leitakse omale sobiv nurk ja kõigil on raamat peos. Suurim üllatus oli direktorile luuleraamat üheksandikust noormehe käes.
Tunniplaanis on ka kohtumistunnid, kuhu lapsed kutsuvad ise külalisi ja viivad tunni ka läbi. Üks õpilane kutsus vanaema rääkima oma kooliajast, teine teadlase keskkonna säästmisest.
„Meie meeskond on tugev, uuendusmeelne ja hästi kõigega kaasa tulnud,“ kiidab Marjeta Venno. „Oleme veendunud, et see, mida teeme, toetab noort. Üheski põhikoolis ei ole meie teada midagi sarnast, küll aga mõnes gümnaasiumis. Me ei tee midagi niisama katsetades, vaid teadlikult: jälgides, mõõtes ja analüüsides. Osaleme ka Tallinna ülikooli Tulevikukooli programmis; eeskuju oleme saanud Hollandi koolisüsteemist.“
Algus on olnud väga entusiastlik ka õpilaste poolt. Pole olnud ühtegi päeva, kus lapsed poleks direktori poole pöördunud mõtte või ettepanekuga midagi kujundada või korraldada. Näiteks ütleb keegi, et siia seina sobiks maal, või tahab õpilane oma väljakutse raames teha koridori pingid.
„Me pole nimelt ruume väga ära sisustanud, oleme jätnud kohad, kus lapsed saavad ise teha,“ märgib Marjeta Venno. „Kui nad näevad probleemi, siis selle asemel et küsida, miks pole tehtud, mõtlevad nad, kuidas saaksid ise korraldada.“
Uudset lähenemist tuleb muidugi pidevalt ka vanematele selgitada ja teha nendega koostööd. Tulekul on kogemusõhtud: esimene kord räägitakse coaching’ust ja kohale tuleb professionaalne coach, kes selgitab asja olemust.
„Meie meeskond on igatahes hasartne, kui näeme, et see, mida ja kuidas teeme, toimibki, et see toetabki noort tema arengus,“ sõnab Venno. „Õpetajad tulevad tööle, silmad põlevad peas, ja lapsed on elevil.“
KÜSIMUS JA VASTUS
Mida arvate uutmoodi õpetamise-õppimise süsteemist?
Meelis Brikker, loodusainete õpetaja, tiimijuht:
Kõige rohkem meeldib, et väljakutsetel on huvitav omadus tuua esiplaanile spontaansed uitmõtted või aruteluteemad, mis muidu korraks peast või vestlusest läbi käiksid ja unustusse vajuksid. Nüüd on põhjust igast heast mõttest kinni haarata ja kaaluda, äkki tahaksid just selle ära teha.
Kui vanasti soovitasin tunnis mõne aktiivse arutelu jätkuks õpilastel teemat edasi uurida, võisin olla suhteliselt kindel, et nad seda ei tee. Nüüd on suunamisel rohkem kaalu. Pakutut ei välistata kohe kui asjatut lisatööd, vaid mõeldakse hoopis, kas see oleks midagi toredat, mis väljakutsete hulka mahutada.
Õpilased saavad siduda väljakutsetega oma hobid ja meelepärase tegevuse ning teha midagi, mis neile päriselt meeldib. Seda aga uues võtmes või tavalisest rohkem teisi kaasates. See põhjustab nähtavat õhinat ja põnevust ning ka mul tiimijuhina on põnev õpilaste väljakutsetele kaasa elada. Õhin on juba igati piisav tulemus – kui selline emotsioon püsib kooliaasta lõpuni, on süsteem minu jaoks ennast igati õigustanud.
Erli Kontkar, matemaatikaõpetaja, õppejuht:
Kõige rohkem meeldib, et õpilastel on võimalik õppetöös põnevaid ja praktilisi valikuid teha ning nad saavad lähtuda oma huvidest, aga peavad end ka proovile panema. Väljakutsed annavad neile palju eluks vajalikke kogemusi ning õpetajad toetavad neid. Mulle tundub, et kõik on läinud isegi üle ootuste sujuvalt.
Loodan, et meie lõpetaja on oluliselt teadlikum sellest, mis toimub temas endas ja tema ümber. Et ta on iseseisvam ning oskab seada suuremaid ja väiksemaid eesmärke, planeerida samme nendeni jõudmiseks ning saavutatut hiljem analüüsida. Et ta teab, et midagi ei juhtu niisama, vaid tuleb pingutada. Näiteks on tal kogemus, kui suur töö on mõne ürituse korraldamine või külalise kutsumine ning kui paljude pisiasjade peale tuleb mõelda, et see sujuks.
Terttu Tammaru, matemaatikaõpetaja, tiimijuht:
Uus süsteem motiveerib ja abistab õpilasi ennast kõrvalt nägema, oma tööd analüüsima, eesmärgistama ja väljakutseid esitama. Õpilased saavad väljakutsed siduda meelepärasega, see lisab motivatsiooni ja samas annab vabaduse tegelda asjaga süvitsi. Viib pisut välja mugavustsoonist, mis annabki suurima õppimismomendi. Leian, et need on olulised oskused nii tänapäeval kui ka tulevikus hakkama saamiseks.
Iga uus algus on raske. Uus süsteem ei ole kohe kellelegi omane, mistõttu annan õpetajana endast parima, et harjumine läheks õpilastele valutult. Meil on võimalus õppida ja harjuda õpilastega üheskoos ja üksteiselt õppides.
Tulemused on hakanud juba välja paistma. Meie noored on särasilmsed ja hakkamist täis, kogevad ja õpivad elust endast, teevad üha pikemaid ja kindlamaid samme, et saada ennast juhtivaks õppijaks – mõtestavad lahti oma tegemisi, õpitut, tulemusi ja analüüsivad põhjusi. Kindlasti arenevad need oskused ajaga veelgi tugevamaks ja mõtestatumaks.
Kristi Kartašev, inglise keele õpetaja, tiimijuht:
Meeldib, et koos on ühevanused ja sarnaste huvidega õpilased. Koolimajas on vaiksem õppida ja töötada. Koolipäevas on tänu pikkadele tundidele vähem ümberlülitumisi ja tähelepanu peab nii jagama vähemate teemade vahel. Uus väljakutsete süsteem annab õpilasele palju vabadust ja valikuvõimalusi, ent ka vastutuse. Õpetajale jääb toetaja roll.
Loodan, et sedamoodi tegutsedes saavutame olukorra, kus 9. klassi lõpetaja on iseseisev, ennastjuhtiv õppija, kes teab, mis teda huvitab ja kuhu ta minna tahab. Või vähemalt seda, kuidas oma teed otsima hakata. Veel loodan, et meie noortel saab olema kooli- ja õppimiskogemus, mis innustab neid veel ja veel õppima ka edaspidises elus, mis paneb nad õppimist armastama.
Õppetöö korraldamine III kooliastmes on suur ja uus väljakutse, kuidas seda teha koos gümnaasiumiga (riigigümnaasiumi, kutsekooliga jt)et tagada õpetuse kvaliteet. Positiivne on Tartu erakooli soov ja tegevus näha vanema kooliastme õpilast hoopis teises rollis kui algkooli last !
Edu kooliperele,eesmärkide saavutamise – „Meie põhieesmärk on arendada ennastjuhtivat õppijat, mis on praegu kogu ühiskonna eesmärk,“ ütleb Marjeta Venno. „Tahame, et õpilane oleks iseseisev ja loov “.