Ära puuduta mind! Ma ei tunne sind!

Lapsed saavad ka ise lastevastast vägivalda vähendada, kui õpetada neid ohtu varakult märkama ja sellele vastavalt käituma.

Seda põhimõtet rõhutati korduvalt ÜRO lapse õiguste konventsiooni 30. aastapäeva noortekonverentsil „Avatud silmadega“. Konverents toimus 30. oktoobril Tallinnas ühendministeeriumi ruumides ja seal osalesid põhikooliõpilased, õpetajad ja lapsevanemad, kokku üle 200 inimese.

Mida teha, kui kuskil rahvarikkas kohas läheneb lapsele tundmatu täiskasvanu ja tahab teda kuhugi ära viia? Kogemused näitavad, et sellisel juhul on lapsed hirmust kanged ega suuda midagi ette võtta. Isegi täiskasvanud enamasti kangestuvad. „Avatud silmadega“ konverentsil selgitati lastele ühes töötoas, et sellisel juhul peab laps ütlema valju ja selge häälega „Ära tule! Ma ei tunne sind!“ või „Ära puuduta mind! Ma ei tunne sind!“. Valjusti hüüdmine hirmutab kallaletungijat ning teised täiskasvanud tulevad appi.

Selle töötoa kõnejuht Anna Frank-Viron soovitas lastel hoiatavaid lauseid spetsiaalselt harjutada, näiteks kuskil metsas või mujal üksildases kohas. Ta pani lastele südamele, et nad teeksid valju häält ka siis, kui mõni teine laps näib hädas olevat.

Anna Frank-Viron, kes on lastemaja teenusejuht, üllataks oma soovitustega ilmselt mõnd õpetajatki. Näiteks toonitas ta teismelistele, et mitte keegi ei tohi neid puudutada, kui nad seda ei luba. Isegi vanaema ei tohi lapselapse pead silitada ja teda põsest näpistada, kui see lapsele ei meeldi. Ema ei tohi oma last ilma lapse nõusolekuta kallistada. Aga mida teha, kui ema ikkagi tahab kallistada? Frank-Viron kutsus oma tütre õpilaste ette, püüdis teda kallistada ja kõik nägid, kuidas tütar sirutas käed tõrjuvalt ette ja kallistavat ema endast eemal hoidis. Frank-Viron ütles, et isegi arst peab küsima, kas ta võib last puudutada, kui hakkab teda läbi vaatama või süstima. Kas enne suudlemist peab ka luba küsima? Aga muidugi! Ja kellele suudlemine ei meeldi, see peab ütlema selgelt „ei“, mitte kartlikult vaikima ja ootama, kuidas ta sellest olukorrast pääseb.

Korraldajate hulgas olid ka õpilased

Sotsiaalkindlustusameti projektijuht ja noortekonverentsi „Avatud silmadega“ üks eestvedajaid Ann Lind-Liiberg ütles, et korraldajad saatsid suvisel koolivaheajal kõikidesse koolidesse teate, et selline konverents tuleb. Ehkki oli suvevaheaeg, kogunes paari päevaga oli 200 osalemissoovi. Kes tahtsid end 3‒4 päeva hiljem kirja panna, pidid kõrvale jääma, sest ühisministeeriumi maja ei mahutanud kõiki soovijaid ära.

Koolid peavad väga tähtsaks, et lastekaitsest räägitakse ka lastele endile, mitte ainult täiskasvanutele, selgitas Ann Lind-Liiberg. Üks põhjus on see, et lapsed jagavad oma teadmisi teiste lastega ja märkavad oma sõprade probleeme paremini kui näiteks õpetaja. Konverentsi nime „Avatud silmadega“ valisid noored ise, rõhutades, et õpilane peab märkama abivajajaid enda ümber.

Lind-Liiberg meenutas, et noortekonverentsi ettevalmistamises osalesid ka 7‒15-aastased noored ise. Üks noorterühm sai kokku Tartu ja teine Tallinna lastemajas. Seal arutati konverentsi töötubade teemad üheskoos läbi ja muuhulgas pandi paika konverentsi menüü. Kaks kuud tagasi käisid lapsed ka ühendministeeriumis vaatamas, mis ruumides võiksid töötoad toimuda, kui kõrgele tuleks panna fotonäituse tööd, et lastel oleks neid mugav vaadata, jpms. Konverentsile tulid korraldustoimkonda kuuluvad lapsed kollastes särkides. Konverentsi ajal aitasid nad töötubade juhte ja vastasid teiste õpilaste ja õpetajate küsimustele.

Palju töötubasid!

Seitsmes ruumis toimus päeva jooksul 11 pooletunnist arutelu. Tõsi, mõned teemad kordusid. Avatud noortekeskuse ANK teema oli „Mul on mõte. Esimene samm tegudeni“. Vaimse tervise MTÜ PeaAsi viis läbi töötoa „Rõõm, kurbus ja teised tunded“, Tervise Arengu Instituut „Riskikäitumine ja minu targad otsused“, lastemaja „Oska öelda „ei“. Piirid ja enesekaitse“, Punane Rist esmaabi töötoa, lastekaitse liit „Kuidas märgata sõbra muresid võrgus ja väljaspool võrku“, KIVA programm „Abi õpetajale“, TÜ eetikakeskus „Väärtuste avastajad“, lasteabitelefon „Kriisinõustamine“, pereterapeut „Kuidas vanematega hakkama saada“. Ei puudunud ka väliskülalised. Näiteks poolakad selgitasid lastele pornograafia teemat.

Õpilaselt õpilasele

Eesti õpilasesinduste liidu juhatuse liige Lennart Mathias Männik koolitas konverentsil osalenuid „Salliva kooli“ programmi teemal.

Lennart Mathias Männik : „Sotsiaalkindlustusamet küsis õpilasesinduste liidult, mida on meil noortele välja pakkuda. Meil on programm „Salliv kool“, mida oleme teinud põhikoolilastega. Sissejuhatuseks vaatasime videoklippe sotsiaalsest eksperimendist, kus noored läksid rahvarohkesse kohta ja hakkasid seal kedagi kiusama. Jälgisime, kas täiskasvanud astuvad vahele. Paraku ei astunud. Töötoas osalenud noored teadvustasid, et järelikult peavad nad ise kuidagi sekkuma.

Koolituse teises pooles oli rühmatöö, kus neljakesi arutati mitmesuguseid kiusamisolukordi. Õpilased ütlesid, kus nad on midagi sarnast kohanud ja mida ette võtnud. Osa olukordadest ei kirjeldanudki kiusamist ja õpilased pidid seda ka märkama. Enamik olukordi oli siiski kiusamine ja peamiselt sellepärast, et iga neljas laps kannatab Eestis koolikiusamise all. Õpilased kirjutavad õpilasesinduste liidule pidevalt oma probleemidest.“

Laste õigused mujal maailmas

Mondo tegi konverentsil kahte töötuba. Ühes näidati film Ghanast ja sellele järgnes arutelu. Teine töötuba oli laste õiguste konventsioonist ja kuidas need õigused on eri riikides tagatud. Maailmas on veel palju riike, kus lastel ei ole võimalust koolis käia, sest vanematel ei jätku selleks raha. Kuna Ghanas maksab ühe lapse toetamine kõigest 50 eurot aastas, on Mondo asutanud Tarkusefondi, mille kaudu saavad eestlased võtta endale Aafrikas toetuslapse ja tema eest kogu kooliaja vältel kooliraha maksta.

MTÜ Mondo maailmahariduse projektijuht Viktoria Rudenko tõi konverentsile materjale Ghanas, Keenias ja Ugandas toimuvate Mondo haridusprojektide kohta. Need puudutavad keskkonnahoidu, inimõigusi, demokraatiat, ettevõtlust jpm. Materjalid on vabalt kasutatavad ka koolitundides.