Konkurss on maraton, mitte sprint: täna algas IX Eesti pianistide konkurss

22. nov. 2019 Nele Volbrück IX Eesti pianistide konkursi korraldusmeeskonna liige - Kommenteeri artiklit
VIII Eesti pianistide konkursi võitis aastal 2014 Sten Heinoja (keskel). Teise koha sai Johan Randvere (vasakul), kolmanda koha pälvis Miguel Carcélen Caballero. Foto: Vahur Lõhmus

Küllap on suuremal osal meist mälestus koolipõlves mõnel konkursil üles astumisest. Pähe lööb mälupilt näperdatud mikrofonijuhtmest, neelatud silbilõppudest tempokalt luuletust deklameerides või pidulik diplom sahtlipõhjas. Ent ärgem ajagem segamini, Eesti pianistide konkurss kui professionaalne klaverikonkurss kujutab endast midagi hoopis keerukamat. Suurim vastane, keda võistleja teekonnal seljatada saab, on tema ise.

Eesti pianistide konkurss on koht, kus noored klaverimängijad saavad oma taset tõeliselt näidata ja proovile panna. Konkursi juured ulatuvad aastasse 1969 ning see on tuntud ka vabariikliku klaverikonkursi nime all. Ridamisi kodumaiseid hinnatud pianiste on endale selle väljakutse esitanud. Näiteks on laureaatide seas Rein Rannap, Matti Reimann, Ivari Ilja, Mati Mikalai, Ralf Taal, Sten Lassmann, Age Juurikas, Mihkel Poll, Sten Heinoja, Johan Randvere jt. Tänavu möödub viis aastat eelmisest konkursist ning selle ajaga on peale kasvanud terve põlvkond noori muusikuid.

Mida tähendab üks konkurss?

Konkurss paneb muusikud proovile nädala jooksul. Sündmuse avab loosimine, millega selgitatakse välja esinemisjärjekord terve konkursi vältel. Kolm vooru on klassikalise muusika maailmas traditsioonilise ülesehitusega. Esimene voor sisaldab polüfooniat, etüüde ja suurvormi, võimaldades osalejatel näidata end mitmekülgselt. Kindlasti ei saa avavooru pidada mahedaks sissejuhatuseks, selline kava on tehniliselt nõudlik ja eksida on lihtne.

Teise vooru kujundamisel on võistlejatel rohkem vabadust. Esitada tuleb soolokava vabal valikul, mis kätkeb endas muusikat vähemalt kahes stiilis. Kava kokkupanek nõuab nutikust ja läbimõtlemist. Kuidas näidata end isikupäraselt ja säravalt, olles samaaegselt võimeline kava oma keerukuses välja kandma. Samuti kõlab iga võistleja esituses kohustuslik teos, spetsiaalselt konkursiks loodud „Hingelinnutee I“ helilooja Pärt Uusbergilt.

Kolmandas, konkursi finaalvoorus ootab kuut finalisti ees klaverikontserdi esitus koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Kokku teeb see ligikaudu kaks ja pool tundi muusikat, mida publiku ja žürii hindava pilgu all ette kanda. Ei ole liialdus, et olukord on muusiku jaoks ekstreemne, tark ettevalmistustöö kestab pikalt ning vormi tuleb ajastada nutikalt.

Pianist Sten Heinoja, kes VIII Eesti pianistide konkursi 2014. aastal ülekaalukalt võitis, võrdles konkursiks valmistumist maratoniks häälestumisega. Protsess nõuab pühendumist ja teadlikku harjutamist. „Kui läheneda sellele nagu sprindile, on libastumine väga kerge tulema,“ ütleb ta. „Pianistilt nõuab selline konkurss eelkõige meeletut tööd ja lavanärvi. See on siiski peaaegu kaks ja pool tundi muusikat, mida peab valdama suurepäraselt peast mängides ja täieliku tehnilise üleolekuga.“

Kuigi katsumus nõuab vaat et ebainimlikku sitkust, jäävad kõik inimesteks. „Miskipärast on hästi meeles seik, kuidas teise vooru ajaks oli mind tabanud mingit sorti tõbi ja vahetult enne lavaleminekut soovisin salli kaela jätta. Eks seda ikka tavatuks peeti ja otsustasin siiski loobuda,“ meenutab Sten konkursikogemust. „Finaaliks olin terve ja mäletan, kuidas nautisin orkestriga mängimist täiel rinnal, sest esitasin üht enda lemmikklaverikontserti, Beethoveni nr 3.“ Sten on õppinud Londoni kuningliku muusikakolledži magistriõppes ning resideerib praegu Londonis. Ta tegutseb pianisti ja kammermuusikuna Euroopas ja Ameerikas.

Aukartust äratav pärand

Kuidas mõjutavad legendid suurest katsumusest tänaseid osalejaid ja nende õppeteekonda? Võistlustules osaleb 28 klaverimängijat. Pianist Johan-Eerik Kõlar õpib Eesti muusika- ja teatriakadeemias Mihkel Polli käe all ning on kogenud konkurssidel osaleja. Ta tunnistab, et ärevus tekkis juba kuu aega enne üritust: „Minu jaoks on vaimne ettevalmistus kõige keerulisem. Erialast tööd tuleb niikuinii kogu aeg teha, enne konkurssi küll rohkem kui tavaliselt, aga see on meeldiv pingutus.“

Oma esinemiselt loodab Johan-Eerik kindlust: „Tahaksin, et konkursil kostaks välja vähemalt 80% sellest, milleks olen stressivabas olukorras võimeline. Seda nii muusikalises kui ka tehnilises mõttes. Siis võin esitusega rahule jääda.“ Kõige enam soovib ta esitada Maurice Raveli pala „Gaspard de la Nuit“: „See esitab pianistile küll palju väljakutseid, aga minu meelest on see fantastiline teos, mida on äärmiselt põnev mängida,“ selgitab Johan.

Carolin Karo Tartust jagab end mitme eriala vahel: ta õpib Tartu ülikoolis psühholoogiat ja samal ajal klaverit Eesti muusika- ja teatriakadeemias Age Juurikase käe all. Niisiis tuleb ajaplaneerimisel iseäranis täpne olla: „Konkursi nõudlikkus väljendub minu jaoks ka selles, kuidas kõigi kolme vooru repertuaari kogu aeg heal tasemel hoida: ainuüksi pooletunnise esimese vooru läbitöötamine võtab päevas umbes neli tundi, mistõttu tuleb eri voorude programm jaotada päevade vahel mõistlikult ja sisetunde järgi,“ räägib ta.

Carolin ootab enim K. Szymanowski etüüdide esitamist: „Tegu on üsna väheesitatava helilooja loominguga, mistõttu kaasneb sellega teatud elevus. Tõenäoliselt pole need publiku jaoks tuttavad – usun, et tänu hilisromantilisele ja erilisele helikeele köidavad need tähelepanu ja mõjuvad enammängitavate teoste kõrval värskena.“

Suur pingutus, suur tulemus

Loogiliselt mõeldes on see rada igaühe jaoks individuaalne ja oleneb ka konkursist. Ometi on tõeterasid, mis läbi aegade taolise olukorra kohta paika peavad. Konkurss on suur verstapost ja kool. See nõuab eneseületust, annab pingega toimetuleku kogemuse, õpetab distsipliini, samuti eneseleidmist ja endaks jäämist kunstnikuna. Kes pianisti elukutset tõsiselt võtab, neile küsimus, kas osaleda või mitte osaleda, naljalt pähe ei tiku.

Pianist Age Juurikas saavutas I preemia 2002. aastal VI Eesti pianistide konkursil. Tänavu on ta mitme võistleja juhendaja rollis. „Konkursi mõte ei ole ilmtingimata minna teistele ära tegema ja võitma, vaid eelkõige võita ennast,“ räägib Age ja lisab, et noore interpreedi jaoks on konkurss oluline ja arendav teetähis, mida oleks kummaline proovimata jätta. „Olukord on nii intensiivne, et selle sees olles ei pruugi mõistagi, millega tegu, aga tagasiside tuleb hiljem. Näiteks võid poole aasta pärast märgata arenguhüpet.“

Olgugi et konkurss on justkui intensiivkursus pianistiks saamisel ja olemuselt väga üksikasjalik, selgitab Age, et see aitab n-ö päris elukutseks hästi ette valmistada. Pianistina tuleb ette, et peab näiteks kolmel järjestikusel õhtul esitama nõudlikke kavasid. Ümberhäälestumise ja enda kokkuvõtmise võime kulub marjaks ära. Sama kinnitab Sten Heinoja, kelle hinnangul andis kogemus tehnilise pagasi, milleta ta ilmselt sellisel tasemel maailmas praegu toime ei tuleks: „See on midagi, mida iga pianist peab vist ikkagi elus tegema, n-ö krunt jääb sellest korralik. Ja loomulikult sain tänu sellele konkursile kutse Londonisse õppima minna. See oli ilmselt kõige suurem tulemus, mis sealt kaasa tuli.“

Johan Randvere, kes 2014. aasta konkursil II preemia välja mängis, võtab eespool kõlanu sujuvalt kokku: „Eesti pianistide konkurss on Eesti pianistile üks tähtsamaid sündmusi. See on võimalus ja katsumus end kodupubliku ja Eesti professionaalse muusikaelu ees tõestada. Kes sellel konkursil silma paistab, jääb ka edaspidi meie muusikaelus osalema. Kokkuvõttes on see konkurss esimene proovikivi pianistiks olemisel. Hiljem tuleb end tõestada juba pideval pjedestaalil sooloõhtutega meie esindussaalides.“


IX Eesti pianistide konkurss toimub 22.–29. novembrini Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis. I ja II voor on publikule tasuta, finaalvooru piletid saadaval Piletilevis. Lisainfo emtasaalid.ee.


Meistrite näpunäiteid

Jaan Ots.

Jaan Ots, pianist ja dirigent, finaalvooru dirigent Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees:

Soovitan suunata esituse kõigile saalisviibijatele, mitte keskenduda ainult žüriile. Samuti soovin head und. Puhkamine on ääretult oluline, et tunda end laval värskena.

Age Juurikas.

Age Juurikas, pianist:

Vältida tuleks emotsioonidesse laskumist. See polegi normaalne olukord, aga protsessist tuleb üle olla, mõistusega võtta, muidu jääd pisiasjadesse kinni. Siht silme ette ja rahulikku meelt!

Sten Heinoja.

Sten Heinoja, pianist:

Soovin eriti just etüüdi esitamiseks kõigile konkursantidele raudset närvi, sest see näitab ära, kellel on see miski ja kellel mitte. Soovin kõikidele konkursil edu ja usun, et parim võidab. Kõige tähtsam on seada karismast ja egost alati ettepoole muusika.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!