Kooli loovtöö vormiti kakskeelseks luulekoguks
15-aastane Kose gümnaasiumi õpilane Liisa Ketter Vaheoja andis välja oma esimese luulekogu „Tuulepesa“, kus on eesti ja inglise keeles kirjutatud luuletused. Raamatu valmimiseks sai Liisa Ketter tõuke kooli kohustuslikust loovtööst.
Liisa Ketter Liitoja kodus on raamatud ja luule alati au sees olnud. Ema luges tütrele luuletusi ette, kui too oli väike. Kui Liisa Ketter kolis üheksa-aastaselt Kanadasse, hakkas ta ka ise kirjutama.
„Sain seal vaid emaga rääkida eesti keelt ja tundsin puudust Eestimaast ja eesti keelest,“ räägib Liisa Ketter. Nii sündisidki esimesed luuletused igatsusest ja kodumaast.
Neiu on viieteistkümne eluaasta jooksul kogenud-näinud paljutki. Ta on sündinud Tallinnas. Vanemad lahutasid, kui tüdruk oli paariaastane, ja ta kolis koos emaga Saaremaale.
„Olin seal tõeline maalaps,“ ütleb Liisa Ketter. Siis otsustas ema Kanadasse sugulasele appi minna. Plaaniti minna aastaks, kuid kodust eemalolek venis pikemaks. Nelja aasta pärast ütles Liisa Ketter, et tema enam võõrsil olla ei suuda ja tahab Eestisse tagasi. Selleks ajaks oli ta Kanadas õppinud juba kolmes koolis. Koliski Eestisse tädi juurde, asus õppima Kose gümnaasiumi ning on eluga väga rahul.
„Kui eelmisel aastal räägiti koolis loovtöö tegemisest, mõtlesin kohe luulekogule,“ ütleb Liisa Ketter. Luuletusi on tal kümnetes kaustikutes, nii eesti kui inglise keeles. Muide, ingliskeelsed on kirjutatud peamiselt Eestis, ja need räägivad enamasti armastusest. Eestikeelsed luuletused on valminud Kanadas.
Sai üksi hakkama
Mõttest teostuseni kulus aega pool aastat. „Teadsin kohe, et tahan selle kogu trükkida. Muidu pole mõtet,“ ütleb Liisa Ketter. Kui ta trükikoda hakkas valima, oli ema parajasti Eestis ja läks tütrega esimene kord kaasa. Edasi ajas Liisa Ketter asju üksi, käis vaatamas kujundust ja jälgis protsessi.
Kirjastamist rahastas ema, kes on kaugusest hoolimata olnud kogu aeg tütre suurim toetaja ja soovinud, et ta ei peaks tegema oma plaanides järeleandmisi.
„Algul pidime tegema 50 eksemplari, aga ema soovitas teha rohkem. Seadsin rahapiiriks 300 eurot, kuid trükikojast öeldi, et selle raha eest saab vaid pehmed kaaned. Tahtsin ikkagi ilusat raamatut ja kõvu kaasi. Lõpuks kulus väljaandmisele üle 500 euro,“ meenutab Liisa Ketter. Luulekogul on kaks nägu: kollase ja sinise kaanega pool.
Kas üksinda raamatut teha oli ka veidi hirmutav?
„Olen väiksest saati kõigega üksi hakkama saanud, lennanud Eesti ja Kanada vahet ilma saatjata ning lennukistki maha jäänud,“ muigab Liisa Ketter. Tema olekust õhkub iseseisvust ja täiskasvanulikkust, mida ei kohta selles vanuses inimeste juures just sageli.
Kuidas luule sünnib?
„Mõnikord hakkavad sõnad peas jooksma, võtan ruttu paberi ja panen kirja. Ka keset koolitundi,“ kirjeldab Liisa Ketter. „Vahel on jälle blokk peal ja midagi ei tule. Sunnin end siis kirjutama, et mõtted hakkaksid taas voolama.“
Ema arvab, et tütrel võiks järgminegi raamat sündida, aga Liisa Ketter ise leiab, et kokkuvõttes oli töö ikkagi päris suur, ja ta ei kiirusta.
„Olen leidnud oma kogust ka paar viga. Teeksin järgmine kord veel paremini,“ sõnab neiu.
Suure rõõmu kõrval on olnud ka hinge kriipivat kurbust. Liisa Ketter saatis ka Kanadas elavale isale luulekogu. Suvel kohtus ta isaga ning tahtis rääkida, kuidas tal Eestis läheb ja kuulda arvamust luulekogust. Paraku ei tundnud isa tütre saavutuse ega käekäigu vastu üldse huvi.
See-eest olid koolikaaslased väga rõõmsad. Kui Liisa Ketter suure kotiga kooli läks, autogramme andis ja raamatuid kinkis, moodustus soovijatest väga pikk järjekord. Autor ei unustanud ka õpetajaid, keda ta luulekoguski nimeliselt tänas.
Pühendus liigutas
„Olin nii üllatunud, kui Liisa Ketter raamatuga minu juurde tuli ja selle mulle kinkis,“ on muusikaõpetaja Anne Kruuse siiani heldinud. „Pühendus liigutas. Selline asi juhtub õpetaja elus vaid korra. Näitasin ka oma lähedastele ja ütlesin, et sellepärast töötangi koolis nii kaua, juba 45 aastat.“
Ehkki Anne Kruuse õpetab muusikat, on ta Liisa Ketteri ja teiste õpilaste kirjutamisandele tuult tiibadesse puhunud. Ta on korraldanud üle 20 aasta koolis Eesti Kontserdi esinemisi, pärast mida kirjutavad õpilased retsensioone.
Anne Kruuse mäletab Liisa Ketteri esimest retsensiooni, kus neiu kirjutas, et tema käest pole koolis enne keegi arvamust küsinud, et ta on tänulik ja alati tahtnud oma mõtteid avaldada. Õpetaja saigi siis teada, et Liisa Ketter tuli Kose kooli Kanadast.
„Eesti kool meeldib mulle igatahes palju rohkem,“ ütleb Liisa Ketter. „Õpetajad on siin väga personaalse lähenemisega. Kanadas võis näiteks kehalise tunnis käia kleidiga. Mingit korda pole, tee, mis tahad. Kui ei viitsi kaasa teha, ei pea. Käisin seal kolmes koolis. Igal pool oli nii. Kõik tunnid olid sama õpetajaga 8. klassini. Tundsin, et jään lolliks. Nüüd pean siin tegemata jäänu tasa tegema. Prantsuse keelt ei saa siin kahjuks edasi õppida. Aga käisin filmi vaatamas ja sain endiselt päris paljust aru. Selle üle oli hea meel.“
Liisa Ketter mõtleb nii eesti kui inglise keeles. On ju mõlemad keeled teda saatnud lapsest peale.
Kummas keeles on parem luuletada?
„Inglise keeles on sõnu rohkem, aga eesti keeles on ilusamad,“ vastab Liisa Ketter. Lemmiksõnad on „vesi“, „roos“, „vesiroos“, „õietolm“, „tuuleiil“.
Inglise keele tunnis teeb Liisa Ketter teistsuguseid ülesandeid kui kaaslased. Õpetaja annab talle raamatuid lugeda, pärast kirjutab ta analüüsi ning saab hindeid grammatika ja sisu eest.
„Arenen nüüd edasi vähemasti inglise keeles,“ ütleb Liisa Ketter. „Ja kui pärast gümnaasiumi ei tea, mida edasi teha, siis saan kas või tõlkimisega tegelda.“
Liisa Ketteri luulenäiteid:
kui sa oled väikene
ema räägib sulle
kui sipelgas sind hammustab
siis tuleb panna nahale
vanaema lillepeenra
või koduaia mulda
ning suuremaks sa saad
siis saad sa teadmise
et ka hingehaavale
võib panna isamaa mulda
• • •
while all was good
there was a crack in his world
that nobody else could see
as he rose and yelled
out to the sky
he’s wonderfully ruined
his days have gone by
i ran to the sound
of his name in my shaky voice
across the fields to him
up the tower to him
i swear i’d never trust
in a broken soul
after i failed to save
the one i loved the most
KOMMENTAARID
Angela Heinsaar-Talimaa, Kose gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
Juhendasin Liisa Ketterit suure rõõmuga, sest tajusin kohe, et luuletamine on tema loomulik eneseväljendusviis. Osutasin ainult mõnele üksikule kohale eestikeelsetes luuletustes, kus minu hinnangul võinuks paremini sõnastada. Mulle on oluline, et õpilased aduksid oma tegevuse tausta, seega suunasin Liisa Ketterit lugema mõnda luulet käsitlevat artiklit, et täiendada loovtööd ka põgusa luulet käsitleva refereeriva peatükiga. Luuletuste trükki andmise korraldas Liisa Ketter iseseisvalt, ilma juhendaja abita. Kogu loovtöö valmimise vältel oli ta innukas ja kohusetundlik. Need omadused täiendavad Liisa Ketteri loomingulisust, mistõttu õnnestuski loovtöö väga hästi.
Kairi Rebane, Kose gümnaasiumi inglise keele õpetaja:
Avan tihti koolinädala jooksul Liisa Ketteri luulekogu, mis aitab hetkeks igapäevastressist kaugeneda ning mõelda noore luuletaja sügavatele sõnadele. Uskumatu, kuidas nii noor tüdruk on võimeline kirjutama nii hingeliselt ja eluliselt.
Olen loovtöö juhendajaks valitud 8. klassi õpilaste poolt teist aastat ja mul on äärmiselt vedanud, et mõlemad juhendatavad on olnud väga kunstilembesed, sihikindlad, tundlikud ning eelkõige andekad noored.
Olin valitud juhendama luulekogu ingliskeelset osa. Kuna õpilane oli luuletused eelnevate aastate jooksul juba valmis kirjutanud, jäi minu ülesandeks neid ükshaaval analüüsida, soovituslikult veidike keelt korrigeerida ning anda oma arvamus parimatest, mida siis juba luulekogus avaldada. Analüüsiprotsessi kaasasin oma hea kolleegi hr Wilkinsoni, kes oli vaimustunud noore neiu tundlikkusest.
Juhendaja roll on abistada õpilast ka teoreetilise osa kirjutamisel ning suunata mõtisklema, mis tema kogemusest võib teistele õpilastele abiks olla.
Keeleõppes on väga oluline arendada tekstiloomeoskust, just Liisa Ketteri loovtöö tulemust (luulekogu) võib pidada heaks eeskujuks kaasõpilastele. Ühiselt Liisa Ketteriga on meil kavas korraldada õpilastele luule kirjutamise töötuba, millele järgneks meeleolukas luuleõhtu.
Luulekogu on tõepoolest imeline. Suurepärane ja emotsioonikas lugemine igal hetkel.