Sõnal sabast: Reivik
Võiks arvata, et sõnal „reivik“ on midagi pistmist taas populaarsust koguvate, reivideks kutsutavate pidudega – teate küll, vanad tehasehooned, teknomuusika, hommikuni kestev psühhedeelne tants, mõnuained ja nii edasi. „Reivik“ võiks ju vabalt tähistada reividel käijat, kuid tegelikult tähendab see hoopis võistlejat või rivaali. Nõnda saab näiteks öelda, et „olime pinginaabriga kõiges reivikud“, „Paul on Peetri suurim reivik“ või „minust temale küll reivikut ei ole“.
„Eesti etümoloogiasõnaraamatu“ andmeil on „reivik“ keeleuuenduse ajal loodud tehistüvi, mille impulss-sõnaks ongi olnud „rivaal“. Raamatust „Uudis- ja unarsõnu“ (1985) leiab täpsustuse, et „reivik“ ühes sõnadega „reiviklus“ (rivaliteet), „reivlema“ (omavahel võistlema, rivaalitsema) ja „reivlemine“ (omavahel võistlemine, rivaalitsemine) on Johannes Aaviku tehistüvi ja -tuletised aastast 1921.
Nagu paljusid oma tehissõnu, kasutas Aavik ka „reivikut“ ja selle tuletisi meelsasti oma ilukirjandustõlgetes. Nii võime näiteks Edgar Allan Poe „Kaevu ja pendli“ eestindusest (1970) lugeda: „Nõnda tekkind meelepaha-tunne suurenes iga asjaoluga, mis omane oli näitama seda sarnasust, nii vaimset kui kehalist, mu reiviku ja minu vahel“ ning „Tõepoolest ta reivlemine, ta vastupanek ja eriti ta häbematu ja nõnge segandumine minu kavatsussi avaldus vähem avalikult kui salaja“.
„Reivikut“ on püütud rakendada ka liitsõnades, nagu „reiviksportlane“, „reiviktermin“ ja „reiviksõna“ (näiteks „rivaali“ ja „reivikut“ endidki võib käsitleda reiviksõnadena), ent tuleb tunnistada, et niigi harviku sõna abil moodustatud liitsõnad on ise veel harvikumad. Ja mainides lõpetuseks veel üht harvaesinevat keelendit: reivideks kutsutavatel tantsupidudel käijat, reividel pidutsejat võiks nimetada hoopis reivariks.