Uurime probleemi foorumteatris

Foorumteatri abil saavad nii õpetajad kui ka tudengid harjutada, kuidas keerukas suhtlusolukorras paremini toime tulla.

Tartu ülikooli haridusteaduste instituut korraldas Peeter Põllu päeval isevärki koolituse: keerukate suhtlusolukordade lahendamist uuriti foorumteatri kaudu.

Foorumteatri truppi kuulus õpetajaid, tudengeid ja TÜ haridusuuenduskeskuse töötajaid. Etenduse juht oli Miina Härma gümnaasiumi õpetaja Auli Auväärt. Esmalt esitati auditooriumile kolm pilti koolielust. Tegelasteks olid seitsmenda klassi õpilased, teiste seas käitumisraskustega Mari, algaja õpetaja Agnes, Mari ema ja direktor.

Esimeses pildis saabub Mari hilinemisega kirjandustundi, asub õpetajat ignoreerides kärarikkalt meenutama ägedat sünnipäevapidu ja edvistab isalt sünnipäevaks saadud kallihinnalise iPhone’iga. Teeb selfisid kaaslastega, kutsub õpetajatki pildile ning lubab ta ilusamaks tuunida. Õpetaja tuletab meelde kooli reegleid ja tahab telefoni ära võtta, kuid see kukub maha ja läheb katki. Mari küsib ärritunult, kes pooleteisetonnise laksu kinni maksab.

Teises pildis saabubki Mari ema õpetaja juurde, kaasas arve, ja nõuab asja klaarimist. Rõhutab, et töötab kohalikus ajalehes ja võib panna loo suure kella külge. Õpetaja ei suuda lausrünnakus peale vabandamise suurt midagi teha.

Kolmandas pildis on direktor kutsunud õpetaja Mari ema kaebuse peale oma kabinetti. Ütleb, et Mari isa on volikogus, tahab, et õpetaja klaariks olukorra ise mõne päevaga ära, ega soovi üldse sekkuda.

Plaksuga ise õpetajaks

Piltide ettemängimisele järgnes lühike arutelu, mille käigus etenduse juht palus publikul lühidalt rääkida, mis juhtus ja mida oleks saanud teisiti teha. Vastamisest kõrvale viilida ei saanud, vastata paluti konkreetsel inimesel.

Seejärel pandi foorumteatri reeglite kohaselt lugu uuesti käima, aga nüüd oli vaatajal ülesanne plaksu lüües sekkuda, kui ta tundis, et õpetaja oleks saanud teisiti käituda. Sekkuja pidi ka ütlema, mida õpetaja valesti tegi, ning asuma ise klassi ette.

Esimene vea märkaja Marika ütles, et keegi ei kuula õpetajat juba algusest peale – tal puudub side õpilastega. Marikast saigi uus õpetaja ja ta üritas ise luua lõputult sädistava Mariga kohe kontakti, pöörates tähelepanu neiu sünnipäevale ja olles nõus ka koos selfit tegema. Mari käratses edasi. Teist aastat klassiõpetajana töötav Marika tunnistas, et pole sellises olukorras olnud, ja andis võimaluse proovida järgmisele.

Ka klassiõpetaja Kadri leidis peagi, et pole nii intensiivsete õpilastega kokku puutunud, ja loobus.

„Tekkis küsimus, kuidas on sinnani jõutud, et õpetajal on raske tundigi alustada,“ avaldas järgmisena saalist arvamust tugispetsialist Kerli. „Reeglid peavad olema paika pandud ja siis tuleks hakata suhet taastama.“

Kerli asemel avaldas lavale minekuks soovi hoopis psühholoog Maarika, kes oli eelkäijatest juba esimestest hetkedest konkreetsema ja karmima olekuga. Ta haaras ohjad, enne kui Mari jõudis sõnagi poetada, pööras samuti tähelepanu tüdruku sünnipäevale ning lubas, et too saab uue telefoni jaoks aega kümme minutit enne tunni lõppu. Mari vaidles edasi, kuid tuurid olid tunduvalt väiksemad. Maarika andis tagasisidet Mari iga ütluse peale, oli kiire, vaimukas ja konkreetne.

„Ära kortsuta oma kulmu, rikud oma näonaha,“ teatas Maarika Marile, kes peagi küsiski, mis lehekülg õpikust lahti teha.

Etenduse juht uuris Maarikalt, kuidas ta rahule jäi.

„Oleksin tahtnud temaga veel vaielda,“ muigas Maarika. „Õigupoolest räägiksin esmalt sellise õpilasega nelja silma all. Tal on suured probleemid, ärahellitatud laps, kes saab kodust armastust vaid asjadega.“

„Tõuse püsti, kui sinu meelest oli see parim lahendus,“ sõnas nüüd etenduse juht. Kolmandik saalist tõusiski.

Proovime veel

„Kes tahab veel proovida? Kas keegi on paarkümmend aastat koolis õpetanud?“

Waldorfi koolis töötav Kadri võttiski klassi ees koha sisse. Esmalt tervitas õpilasi kättpidi, sumin lakkas. Mari sisenes, õpetaja andis tallegi kätt ja alustas vestlust käest lahti laskmata. Õpetaja küsis telefoni kohta ja avaldas heameelt, et Mari selle kaasa võttis, sest tunni ülesanne sisaldas ka piltide tegemist klassiruumis. Õpetaja selgitas ülesannet, Mari ei kuulanud, kuid õpetaja rääkis uuesti ja Mari hakkas kaasa tegema.

Edasi mängiti uuesti läbi pildid Mari ema ja direktoriga.

Pretensioonika emaga suhtlemisel suutis õpetaja Lauri vahetada rollid – kui algvariandis oli õpetaja kaitsepositsioonil ja küsimusi esitas vaid ema, siis Lauri suutis teha emast selgitaja.

Siis saabus kokkuvõtete tegemise aeg. Etenduse juht küsis auditooriumilt, mis oli nendes olukordades kõige keerulisem, ning andis igaühele võimaluse kinkida õpetajale seda, mis tal puudu. Kinkida sooviti enesekindlust ja väärtustamist, juhtkonna toetust, otsusekindlust, järjepidevust ja -kindlust, julgust küsida nõu, mentorit, kes jagab kogemusi, võimalust supervisiooniks.

Koolituse viimases osas toimus vestlusring, milles osalesid ka eksperdid. Üheskoos arutati keerukate olukordade tagamaid ja võimalikke lahenduskäike. Et foorumteater oli koolitusel osalejad nii hästi käima tõmmanud, räägiti ka vestlusringis aktiivselt kaasa.

Foorumteater  on osalusteater, mis ajendab õppima ja leidma probleemidele lahendusi. Foorumteatris saab inimene harjutada, kuidas tulla toime igapäevaelus tekkivate olukordadega, mis tulenevad suhetest ja suhtlemisest. Sobiv meetod kõigile, kes töötavad inimestega: õpetajad, noorsootöötajad, huvijuhid jt. Samuti saab foorumteatrit kasutada üritustel: konverentsil, seminaris, laagris jm.

Allikas: foorumteater.com

KÜSIMUS JA VASTUS

Millised on teie muljed foorumteatrist?

Kadri Raudsepp, Puhja kooli õpetaja:

Osalesin foorumteatris esimest korda. Proovisin ka ise ühes pildis kaasa lüüa. See tundus algul uskumatult hirmus, aga samas lähed oma rolli sisse ega mõtlegi enam, et sul on publik. Üritad olukorrast välja tulla.

Oma õpilase tundmine on väga tähtis. Kogesin, et ma ei tundnud ega teadnud, mis mind ootab ja saab edasi. Kuid igasugune vettekukkumine on õpetajatöös hea, kas või selleks, et sisemise pingega toime tulla ja kiiresti keskenduda.

Karmen Paavel, haridusinnovatsioonitudeng:

Minu kõige suurem hirm on, et kui puutungi tulevases töös selliste õpilastega kokku, siis kuidas suudan jääda rahulikuks. Kogesin täna, et hästi oluline on luua õpilastega side juba esimestes tundides.

Angela Ader, Pala kooli õpetaja:

Foorumteater annab võimaluse panna end teise inimese olukorda ning näha, kuidas reageeriksid. Mõtlesingi, et võiks proovida seda ka klassis kasutada. Kuidas muidu soovitad õpilastel end teise olukorda panna. Reaalselt kogemine annab võimaluse lahendada olukorda erinevast perspektiivist ja näha, kellel on tegelikult probleem. Iga juhtumi puhul on ju palju asjaosalisi, igaühel on oma probleem ja mure.

Foorumteatrit tehes on oluline juht. Võib-olla on vaja enne väljaõpet, aga mingeid situatsioone saab kindlasti ka õpetaja tunnis läbi mängida, lasta õpilastel reageerida ja parandada. Näiteks inimeseõpetuses oleks see väärtushinnangute õpetamiseks hea moodus. Igas konfliktis üritame õpilastega arutada, mida keegi tundis, arendada empaatiat, aga selline läbimängimine on hoopis teistsugune kogemus.

Maarika Aru, Vaimastvere kooli psühholoog:

Minu töö ongi ju iga päev sisuliselt foorumteater! Ise etenduses õpetajaks asudes pidasin oluliseks enesepeegeldamist. Arvan, et iga õpetaja peaks klassi ees andma alati tagasisidet mina-vormis. Olen seda ise teinud. See paneb õpilasi mõtlema. Olen analüüsinud õpilasega, kas talle meeldis see, mis temaga tehti.

Igas koolis võiks leida nädalas korra aega foorumteatriks ja suuremate õpilastega olukordi läbi mängida.

Erika Tiiman, Võnnu keskkooli õppejuht; Riina Võikar, klassiõpetaja:

Foorumteatriga oleme varemgi kokku puutunud, kuid Peeter Põllu päeval kogetu oli uus tunnetamine uute väljakutsete valguses.  Me saame oma töös seda kasutada. Põhiline on meeskonna ühised väärtused ja ühine tunnetus. Miks mitte ka ise oma meeskonnas reaalseid situatsioone läbi mängida ja kuulda, kuidas kolleegid olukorra lahendaksid, selle asemel et kuulata kellegi emotsioonidest juhinduvat situatsiooni kirjeldust. Foorumteater on ka võimalus õpilastele situatsiooni peegeldada, panna nad kaasa mõtlema ja lahendusi otsima.

Käitumisprobleemid on koolipäeva osa. Uued lähenemisnurgad on alati kasulikud, aitavad hetkeprobleeme lahti mõtestada.