Aare Toikka teeb Väga Armsat Teatrit

18. nov. 2012 Meeli Parijõgi - Kommenteeri artiklit

25-aastase VAT Teatri kunstiline juht Aare Toikka arutleb „Fausti” proovide vaheajal: „Mida Faust soovis? Noorust ja armastust ja kõige viimaks lunastust.” Ja soovib endale tervist ning Eesti teatrile tarkust.

Aare, puhutteko suomea?

Mä puhun suomea vapaasti. See oli lapsepõlves mu kodune keel. Vanaema Mariaga rääkisin alati soome keelt, tema eesti keelt ära ei õppinudki.

Mu vanemad on ingeri päritolu. Käisin paar aastat tagasi esivanemate kodukandis Peterburi lähedal otsimas võttepaiku võimaliku filmi jaoks. Teise maailmasõja eelsest elust pole seal enam midagi alles.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?

Kõigepealt autojuhiks, siis kirurgiks ja seejärel õpetajaks. Mul oli kindel plaan minna Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Sattusin hoopis toonasesse pedagoogilisse instituuti.

Sattusite?

Keskkooli lõpus käis kõik hirmus kähku. Õppisin praeguses Pärnu Ülejõe gümnaasiumis bioloogia eriklassis. Viimasel kooliaastal tuli teatrituhin peale, aga sel aastal lavakasse vastuvõttu polnud. Pedat soovitas lavakunstikoolis õppiv klassivenna vend – et seal õpetatakse lavastajaid. Sattusingi Inna Taarna ja Härmo Saarmi kursusele.

Teil oli vahva kursus. Kui tihedalt praegu suhtlete?

Tõesti oli äge kursus. Viimati saime kursusega kokku paar aastat tagasi Peeter Jalaka maakodus. Mõne inimesega kohtusime VAT Teatri ja Von Krahli juubeliüritustel.

Peda päevil tegite tudengiteatrit. Kas polnud hull idee pärast kooli lõpetamist luua oma teater, Eesti esimene vabatrupp?

Tagantjärele võib see tõesti tunduda hullumeelne. Meie jaoks oli see tollal ainuvõimalik. Kõiki ootasid suunamise järel kindla sissetulekuga töökohad, millest me loobusime. Hakkasime töötuteks, et tegelda sellega, mida süda ihkas.

Väga romantiline.

(Naerab.) Alguses küll. Mõne aja pärast…

 …enam mitte nii väga?

…oli vahel väga raske ja isegi traagiline. Aga jonni jätkus. Meie grupil on õnnestunud luua Eestis kaks uut teatrit. (VAT Teater ja Von Krahl – M. P.) Need teatrid toimivad. Mõlemal on oma lugu, publik ja tõekspidamised. Arvan, et kõik, mis me tegime, oli õige.

Miks on VAT Teatril nimi, mis paneb keeletoimetajad juukseid katkuma?

Meie soov oligi, et see oleks õigekeele mõttes valesti kirjutatud. Peeter Jalakas pani selle nime, hoogsalt ja bravuuriga.

Nii, nagu ta kõike teeb?

Nimelt nii. Nimi oli mõeldud naljana, sest tol ajal olid Eesti teatrite nimede ees lühendid: TRA Draamateater, RAT Vanemuine, RAT Estonia… VAT Tudengiteater kõlas sel taustal väga hästi. Pärast jäi järele VAT Teater. Aga võib-olla on eesti keelega rohkem kooskõlas sisuline jonn nimes: vat nii!

Mulle meeldis hea kolleegi Hans Kaldoja tõlgendus: Väga Armas Teater. Kõlab natuke naiivselt, aga naiivsus kuulub teatri juurde. Vana nali oli: Väga Akadeemiline Teater. 25 aastat hiljem pole akadeemilisi teatreid üldse, võib mõelda, et VAT Teater on Viimane Akadeemiline Teater, nagu viimane mohikaanlane.

See on kõige kurvem tõlgendus.

(Süttides.) Viimane akadeemiline teater, kes inimestele lugusid räägib. Olen teinud erinevaid asju, aga praegu on VAT Teatris lugu minu jaoks jumal. Meie lavastustes on alati lugu. Akadeemilisusest võib ka ses võtmes rääkida, et kui Platoni akadeemikud jalutasid hiies, siis teatergi on nagu hiis, sest rituaal kuulub ka teatri juurde. VAT Teater on palju ratastel olnud, mööda ilma ringi „jalutanud”. Omal moel on kogu maailm hiis. Assotsiatsioonide rida võib jäädagi jätkama …

Viis aastat hiljem hakkasite kunstiliseks juhiks, Jalakas läks …

Jalakas ja Saarm ja Ahmetov… Peeter otsis enamat happening’ist ja performance’ist, mina tahtsin läbi proovida teatri ajaloos esinenud voolusid. Katsetasin ka ekspressionismiga, nüüd olen „Faustiga” selle juures tagasi.

Mulle oli kunstiliseks juhiks hakkamine lisakohustus, pidin vastutama trupi hea käekäigu ja repertuaari eest. Mina tahtsin mängida. Mul polnud suurt lavastajaambitsiooni. Ühel hetkel aga pidime hakkama Tiina Rebasega vankrit vedama. Oli kaks varianti: kas reeta noorpõlveunistus ehk minna mujale või hakata ise midagi ehitama. Unistust me reeta ei tahtnud.

Kuidas te repertuaari valite? Häid tekste pole vist kunagi liiga palju.

Tihti sünnivad lavastused nii, et teatriteksti ei olegi. Ka „Faust” on kollaaž Goethelt, Saksa filmikunsti suurkujult Murnault, Marlowe’lt, Kaspar Janciselt ja Aare Toikkalt. Suur osa on Kaspar Jancise muusikal, Murnault on põhistruktuur. Ja ma ei tahtnud seda lavastust teha Goethe geniaalsete värsiridadeta.

Minu päevadest moodustab suure osa lugemine. Ja aeg on sealmaal, et pool aastat tagasi kirjutati mulle välja esimesed prillid. (Naerab.)

Ei ole hullu, mina sain need esimeses klassis.

Prillidest ei pääse keegi. Elame liiga kaua. (Naerab.) Meie silmad pole nii pikaks eluks loodud.

Aga aastate jooksul loetust on saanud mu lavastajaportfell. Loo valiku määrab suuresti vaistlik jah-elamus – see lugu on praegu õige.

Üritan kursis olla, kuhu teater liigub, käia olulisematel festivalidel Euroopas ning paari aasta tagant ka New Yorgis. Venemaad tahaks rohkem väisata, kuigi oleme seal päris palju käinud ja saanud sealsetel festivalidel ka auhindu. Auhindamine kuulub ilmselt „teatrispordi” juurde. See ületab kergesti meediakünnise ja tähelepanu tuleb. Auhindade jagamine kunstis on pigem tore mäng, mis kuulub asja juurde. Las ta siis olla.

Kuidas Vene publik meeldib?

Vene publik on väga hea. Ja Venemaal on võimalik kohtuda sellisel tasemel kriitilise mõttega, mida Eestis paraku pole. Viimasel ajal see tendents süveneb. Eesti teatrikriitika on ikka väga lapsekingades.

Aga milline on VAT Teatri publik?

Meie publik muutub. Kui mängime Kivirähki „Karinit ja Pearut”, siis Raivo Trass toob saali oma publiku. Lauri Saatpalu mängib Margo Tederi lavastuses „Rekvisiitori tähetund”. Tema toob oma publiku. Nii need segmendid segunevad. Loodan, et inimesed, kellele lugu on mõeldud, leiavad selle üles. Meie publikust on suur osa koolinoored, mille üle mul on väga hea meel.

Kas noort publikut kiputakse alahindama?

See on maailmas üldine nähtus. Kõike võib käsitada kaubana, aga enamasti on see vaesestav. Kui vaadata lavastust ükskõik millisele publikugrupile loomemajanduse aspektist, siis tegevus peab tooma tulemit, mis on rahaga mõõdetav siin ja praegu.

Aga mitte pikemas perspektiivis?

Küsimus ongi ajas. Ja žanririkkuses. Ma ei alahinda ühtegi žanri. Kõigi nende kohta sobib vanasõna: nimi ja amet ei riku meest, kui mees nime ja ametit ei riku. Tegijad võivad žanri ära rikkuda. Teisalt, elame kaunis ühiskonnas, kus on demokraatia ja vabadus. Vabadusega kaasneb asi, millest pole pääsu – rumalus tungib peale. Kõike võib vabaduse juures olla palju, aga paraku kipub saama rumalust ja lõbujanu rohkem. Kui hakkame kõike rahas mõõtma, jääb maailm ääretult vaeseks, kuigi see võiks olla rikas paik. Mõni lavastus ei pruugi meeldida pea kellelegi, aga võib muuta näiteks kolme inimese elu.

Kas noortele on keerulisem lavastada?

Suur osa meie publikust on viimasel ajal teismelised. Endiselt on repertuaaris „Pál-tänava poisid”. Rein Agur lavastas noortele „Kirjaklambritest vöö”, Indrek Hargla kirjutas neile väga põneva näidendi „Andromeeda saar”, mille kavatseme kavva võtta.

Noorele publikule ja täiskasvanutele teatri tegemisel erinevad nii vahendid kui ka ajakasutus. Laste puhul on vahendite gamma kitsam. Kõigest saab rääkida, oleneb, läbi millise vaatevinkli. Kui laps esitab teatud küsimusi, mõtled, kuidas seda seletada, mida lapsel on vaja teada, mille peale peab ta kunagi ise tulema. Näiteks kui lavastuses on teemaks surm ja vaatajateks noored inimesed, mõtled, kuidas seda käsitleda.

Mis on „Pál-tänava poiste” fenomen?

Loo alguses tulevad lavale võltshabemetega vanamehed. Naersime näitlejatega, et seda lavastust võib mängida nii kaua, et valehabemeid pole enam vaja. Hallid habemed on juba endilgi. Põhiline fenomen on ikka Molnári lugu. Loo ja lavavormi sõnum kattuvad ühes punktis: väike ja aus on väärtuslik. Noormees, kes ennast mänguväljaku pärast ohvriks toob, on kõige väiksem ja ausam.

Kas Inna Taarna õpetussõnad on teil meeles?

Kutsun Innat esietendustele. Tema arvamus on alati kriitiline, aga kriitika on konstruktiivne. Ma õpin sellest. Kümme aastat tagasi, kui lavastama hakkasin, tulid Inna õpetused meelde. Ütlesin seda Innale. Tema vastas, et ära tee suuri sõnu. Aga nii on.

Mil määral on teis lavastaja kõrval ikkagi näitlejat?

Ma kasutan lavastajana näitlejatööd küll. Mängin tegelaskujud läbi. Tihti ma ei tutvusta oma variante näitlejatele. Kiusan näitlejat seni, kuni ta pakub välja oma variandi. Enamasti on tema variant parem kui minu oma.

Ongi nii?

Jah. Kui tema variant on viletsam, siis tulen enda omaga lagedale. Mängin sellist mängu. (Naerab.)

Kui palju te kirjatööd teha jõuate?

Olen kirjutanud igasugu asju. Kõige rohkem ehk luulet. „35” on sellest väga väike valik. Avaldamata materjali on ei tea kui palju.

Miks te seda ei avalda?

Pole vajalikuks pidanud. Kirjutasin kunagi palju luulet, aga ei pidanud end luuletajaks. Kui ma tollal kirjutatut üle loen, siis näen seda uue pilguga. Nüüd tundub, et midagi seal isegi on.

Mõned asjad on päris head?

Mõned jah. Enamasti on ikka 90 protsenti jama. Võtan oma kirjategevust kui meelelahutust. See on kirjatöö, mitte kirjanduslik tegevus. Põhiliselt toodan teatrile tarbetekste. Dramatiseeringuid ja uusi näidendeid on kogunenud, peaks nendega midagi tegema, aga ei tea, millal.

Luuletamine on teile meelelahutus, aga raadio-, tele- ja filmitöö?

See on vaheldus. Ma olen kärsitu inimene. Tahan teatris ka iga kord teha midagi eelmisest tööst täiesti erinevat.

Luuletus on hea lühike vorm.

Jah. Luuletused mulle sobivad. Ma ei viitsi pikka asja kirjutada. Näidendi kirjutamine on juba piin. See on üleüldse käsitöö. (Paus.) Goethe „Faust” on muidugi midagi muud… aga tänapäeva näitekirjanikest ei julge isegi kedagi nimetada…

Aga Kivirähk?

Jah, ma eksin. Andrus Kivirähk on suur meister. Ja Kivastik, Vadi… On küll häid näitekirjanikke. Ja muidugi Merle Karusoo!

Kuldkalake täidab kolm soovi. Ühe teile, teise VAT Teatrile ja kolmanda Eesti teatrile.

Endale soovin tervist. (Mõtleb pikalt.) VAT Teatrile soovin elujõudu. Seda võib ka rõõmuks nimetada. Ja Eesti teatrile soovin tarkust.

Foto: Raivo Juurak


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!