Aitab teooriast, tahan praktikat!

23. nov. 2012 Tuuli Hiiesalu - Aitab teooriast, tahan praktikat! kommenteerimine on välja lülitatud

Huvitav, kas äsja Euroopa mälumängu meistrivõistlustel hõbemedalile tulnud Igor Habal teab, millise ala Euroopa meister on Krestina Õun? Targa ja meediat jälgiva inimesena oskaks ta ilmselt siiski vastata, et kokkamise.

Oktoobri alguses toimunud Euroopa kutsemeistrivõistlustel EuroSkills osalenud Eesti võistkond tõi koju viis medalit: ühe kulla, ühe hõbeda ja kolm pronksi. Läbi aegade parim tulemus innustas uurima, mis on meie noorte edu taganud. Oma mõtteid olid lahkesti nõus jagama Tartu kutsehariduskeskuse kutseõpetajad, rahvusvaheliste võistluste medaliste juhendanud Andrus Kolonistov ja Aivar Sarapuu (mõlemad ehitus- ja puiduosakonnast), Ülle Kruuda ja Tiina Kärner (mõlemad majutus- ja toitlustusosakonnast), Sirje Jäär (toiduainete tehnoloogia osakonnast) ja koordinaator-teavitusspetsialist Hedi Männi.

Kutsekooli tuleb isegi kõrgharitud inimesi

Alustuseks tõdes Tiina Kärner, et kutseharidus on järjest mainekam. „Meile õppima tulevate õpilaste lõputunnistuste hinded on praegu palju paremad kui varasematel aastatel. Õppijate motivatsioon on kõrgem, ja kui juba motivatsioon on kõrge, siis tahetakse ise palju teha,” märkis Kärner. Lisaks sellele, et kooli astuvad senisest paremate hinnetega noored, tulevad kutseharidust omandama lausa kõrgharitud inimesed. Nii mõnigi neist on tulnud meile õppima isegi teist või kolmandatki korda. „See on kõnekas fakt kutsehariduse populaarsuse kasvu kohta,” kinnitas Hedi Männi.

Tahetakse midagi oma kätega ära teha

Millest siis selline huvi kutsehariduse vastu? Õpetajad tõid välja mitmeid põhjusi. Sirje Jääri arvates on õpilased oma võimetest ja võimalustest varasemast teadlikumad. Eeltöö põhikoolis on tänu seal tegutsevatele karjäärinõustajatele juba ära tehtud. Tiina Kärnerile on kutset õppida tahtjad öelnud: „Aitab teooriast, ma tahan praktikat!” Nad on tunnistanud: „Ma tean palju, aga teha ei oska midagi.” Ülle Kruuda pidas oluliseks õpilaste soovi midagi oma kätega ära teha. Järgnevalt veel mõned õpetajate mõtted, miks kutsehariduse maine on tõusuteel.

Tiina Kärner: „On hakatud aru saama, et inimesel peavad olema ka mingid oskused, just nimelt oskused. Võib-olla hakatakse edaspidi oskusi väärtustama ka meedias ja kirjanduses.”

Andrus Kolonistov: „Meie anname kutsekvalifikatsiooni. Kutseõppurile, kes on edukalt sooritanud tisleri kutseeksami, antakse kutse tisler, tase 3. See kehtib kõigis Euroopa Liidu riikides.”

Aivar Sarapuu: „Kvalifikatsiooni­eksam lööb tööjõuturul selge vahe sisse: kes on hea ja kes kehvem töötaja. Ettevõtjad saavad aru, et kutsetunnistus näitab kvaliteeti, ja valivad pigem inimese, kes on sooritanud kutseeksami. Praegu on kutsekooliõpilasele kutsetunnistuse taotlemine tasuta, riik maksab selle kinni. Kui inimene soovib ise kutseeksamit teha, tuleb tal olenevalt erialast kutsetunnistuse eest maksta kuni 300 eurot. Noorel, kes on äsja kooli lõpetanud ja siseneb tööjõuturule, on raske seda summat välja käia.

Väga palju on investeeritud ka n-ö metalli: ostetud seadmeid, valatud betooni, ehitatud õppehooneid. Kõik kutsekoolid on tänapäevastes ruumides. Seadmed, millega noored harjutavad, on nüüdisaegsed. Meil võivad need olla teist värvi kui ettevõtetes, kuid seadmed on moodsad. Seda oskavad noored samuti kõrgelt hinnata.”

Paljud läheksid meelsasti välismaale tööle

Ülle Kruuda: „Noored ütlevad, et tahavad minna välismaale tööle, aga seal peab midagi oskama, seal on kutsetunnistus tähtis. Tunnistuse saab kutsekoolist. Ja nii astutaksegi kutsekooli.”

Sirje Jäär: „Kutsehariduse omandaja leiab suhteliselt lihtsalt tööd ka Eestis. Ta käib õpingute ajal praktikal, teda õpitakse seal lähemalt tundma ning talle võidakse teha ettepanek jäädagi ettevõttesse tööle. Kutsekoolilõpetanu leiab keskkooli lõputunnistusega noorest palju kergemini tööd ja kindel töökoht tähendab tänapäeval väga palju.”

„Olukord kutsehariduses on läinud tunduvalt paremaks, kui see oli alles viis aastat tagasi,” kinnitab Aivar Sarapuu.

Pedagoogide palgad ei jõua järele

Tiina Kärner: „24/7 teeme tööd, aga kui vaatad pangakontot, siis öeldakse, et valesti valitud elukutse. Muu on kõik hästi. Kui see pool ka järele tuleks ja õpetaja tööd väärtustataks, läheks nii mõnegi õpetaja silm särama ja ta ei oleks nii väsinud.”

Andrus Kolonistov sai koolitusel teada, et gümnaasiumiõpilase pearaha on suurem kui kutseõppeasutuse õpilase oma. Ometigi on kutseõppe kulutused tema sõnul suuremad kui gümnaasiumiõppe kulutused. „See on puhtalt üldhariduspoliitiline otsus,” nentis ta kurvalt.

Aivar Sarapuu peab oluliseks investeerimist õpetajatesse, koolitustesse. „Masin võib seista, aga inimressurss on kõige väärtuslikum, temalt ei tohi võtta motivatsiooni. Koolitusi peaks õpetajatele olema praegusest rohkem, sest uute teadmisteta jääb õpetaja ajast maha,” lausus Sarapuu.

Kõik õpetajad on märganud, et tasahilju, ent kindlalt on tõusnud nende töökoormus. Kui Tiina Kärner kaheksa aastat tagasi tööle tuli, oli tema normkoormus 800 tundi aastas, nüüd töötab ta ligikaudu 80 tundi rohkem. „Midagi kasvab märkamatult juurde,” märkis Andrus Kolonistov. Ta ei häbenenud tunnistada, et pole veel nii vana, et mitte vastu võtta mõnd head tööpakkumist ja ametiredelil edasi liikuda. Tiina Kärner julges kolleegile vastu vaielda: „Ega õpetajaid mujalgi pudrumäed oota. Kui mulle meeldib siin, siis ma töötan siin.”

Kui kutseõpetajatel oleks haridusministri võim, vähendaksid nad enda ja kolleegide töökoormust ning tõstaksid palka, muud polekski vaja. Motiveeritud õpilased ja ka õpetajad on olemas. Nagu ka ilusad ja moodsad koolihooned, mitte kehvemad välismaa omadest. Kutseharidusreform (erinevalt gümnaasiumireformist) on juba peaaegu ellu rakendatud. Kutseõppeasutuste koostöö toimib ning õpilaste kutsemeisterlikkuse tase aina tõuseb.

Huvitav, kas mälumängur Igor Habal oskaks ka vastata, millal viimati kutseõpetajate palk tõusis. Millal sai kutseõpetaja Tiina Kärner oma kolmele lapsele osta südamerahuga uued saapad? Ilmselt jääks ta sellele küsimusele vastuse võlgu.