Algajate inimeste asi

30. nov. 2012 Karl Martin Sinijärv kirjanik - 1 Kommentaar

See on üks imeline asi, mida inimese aju teeb, kui ta näeb neid kummalisi kriksadulle, kirjamärke paberil või ekraanil. Keskmises tähestikus on neid paarkümmend ja neistki enamik üsna ühtsama nägu, võivad erineda vaid mõne kriipsukese või punktikese või konksukese poolest. Ja ometi saab neid kombineerides ära ütelda kõik. Teha asju arusaadavaks või päris arusaamatuks. Ülestähendamine, kirjapanemine, raamatusse raiumine, maailmakõiksusse paiskamine – mingi vägi siin on. Ja see, miks ja kuidas me oskame käputäie sümbolite abil maailma kirjeldada ning seda kirjeldust hiljem taaselustada, on nõidusesarnane. Ongi vist puhas maagia.

Mina ei tea, mismoodi mõtlevad teistsuguste tähemärkide keskkonda kasvanud inimesed. Ei tea, kuidas mõtlevad hiinlased, jaapanlased, venelased, araablased, armeenlased. Ma oletan, et mingil sügavamal tasandil mõtlevad nad mingi kohaga teistmoodi. Huvitav, kas kirjaoskamatud hiinlased, araablased ja eestlased mõtlevad sellesama kohaga siis ühtemoodi? Ei tea ega peagi teadma, aga tahaks. Teistmoodi tähestiku keskkonnas pikema viibimise kogemus puudub. Kirjaoskamatuse kogemus puudub samuti, sest siinmail saab inimene tähti tundma üsna varakult. Tänapäeval peab juba kooli minnes lugemist, kirjutamist ja rehkendamist mõistma. Arusaadav, et koolidel on üha raskem oma eksistentsi põhjendada, sest kui kodanikuhakatis juba elementaariat mõistab, on kõik ülejäänud uksed kui mitte valla, siis irvakil küll. Ja kes see siis irvakil ustest ettenähtud järjekorras läbi minna tahab. Laps on harjunud arvutimängude vabaduse ja võimalusrohkusega, ta tahab eksida ja avastada, mitte ettekirjutusi järgida.

Raamatud on samuti ettekirjutused. Raamat kui selline on kõige klassikalisem ettekirjutus üleüldse. Autoritekst muutmisele ei kuulu, mäng tuleb oma peas käima tõmmata, näpuga siledal ekraanipinnal silitamine ei aita. Ja ometi paneb nimelt kirjapandud loo peasisene iselavastamine kujutlusvõime parimini vurisema. Et algajast inimesest asjalik inimene saaks, on hea pea varakult tööle panna. Vanuigi lugema õppinud inimesi on ka, aga see on vast hoopis kolmandat moodi kogemus. Ja päris kindlasti jääb siis raamatute lugemiseks vähem aega. Pealegi jäävad õrnas eas loetud tekstid kuidagi kõvemini käärude vahele kinni ja leiavad alateadvuses eriti magusad kohad. Nad võivad olla justkui teadlikus mõttes täiesti ära ununenud, aga nad on seal. Või siis ei ole neid seal. Kui nad on õigel ajal lugemata jäänud. Sest hilisemal ajal leiavad nad teised paigad ja vormid ning paigutuvad teistesse kontekstesse. Kihte on juba juures, niinimetet pärismaailm on teinud oma töö, sageli on see töö pöördumatu.

Seepärast on tegutsemine lastekirjanikuna eriti vastutusrikas olemise viis. Lastekirjanikul on võimalus sisestada algajasse inimesse tarkvara, mis jääb temaga aegade lõpuni. Anda kaasa need vaimlised kihistused, millele ühel või teisel moel ehitub kõik edasine. Üldjuhul saavad lastekirjanikud päris hästi aru, kesasi on laps ja misasju temaga teha tohib või ei tohi. Eks leidub ka jälgandeid, kes paiskavad verd, koletööd ja sigadusi, ent õnneks on vaimselt tervel lapsel üllatavalt toimivad kaitserefleksid ning nad ei lähe õuduste kooli ise, vaid saadavad sinna oma vendi (ka kujuteldavaid).

Lapsed on alati lugusid tahtnud ja nad on neid alati ka saanud. Jutuvestjate aeg on mõneks ajaks möödas ja pole veel päriselt tagasi tulnud, loodetavasti ei kao kõrvadega nägemise oskus siiski päriselt. Kuigi liikuvate piltide ilmas toimetama harjunud lapsel võib tõesti tekkida raskusi sõnadesse pandu visualiseerimisega. Sõna tundub kuidagi nii üheksateistkümnes sajand ja nii 1D … ja eks ta ju on ka. Kõike on palju ja tekst ei ole see üks ja ainumas ja mine sa hullu tea, pilt ja muusika ja kehalised tegevused võivad sõna summutada. Aga mõtet ega lugu kindlasti mitte. Alguses oli sõna, ja lõpus saab ilmselt samuti sõna olema, aga nende kahe vahepeal on veel lauseid ja lõike ja lehekülgi ja peatükke ja mahukaid köiteid ja liivaterale mahtuvaid raamatukogusid kumavate kuvarite kaisus. Nautigem seda aega, kuni teda on, ja võtkem tast kui mitte viimast, siis parimat.

Ja loomulikult lugegem kodumaist lastekirjandust, see on meil üks maailma etemaid. Ehe asi, algajatele inimestele headelt inimestelt.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Algajate inimeste asi”

  1. […] Algajate inimeste asi var addthis_product = 'wpp-264'; var addthis_config = {"data_track_clickback":false,"data_track_addressbar":false};if (typeof(addthis_share) == "undefined"){ addthis_share = [];}Karl Martin Sinijärv, Õpetajate Leht, 30.11.2012 […]

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!