Arvutimängud tagavad turvalise tuleviku

23. nov. 2012 Virve Liivanõmm - Kommenteeri artiklit

Põhjamaade vaat et parimad mängijad tegutsevad meie sisekaitseakadeemias, kus päästjad, politseinikud, teised sisejulgeolekuga seotud riigiametnikud saavad täiendusõpet, matkides arvutis katastroofide, õnnetusjuhtumite, muude katsumuste ohjamist. Simulatsioonitehnoloogia kasutamise eest õppetöös võitis akadeemia tänavu novembris Põhjamaade ühe tuntuima kvaliteedikonkursi „Quality Innovation 2012” peaauhinna.

Innovatsioonijuhtimist loeb akadeemias rektor Lauri Tabur. Ta on ka tehnikaülikooli doktorant, kirjutab parajasti teadustööd väikeriigi julgeolekusektorist kui innovatsiooni vedurist. Tabur selgitab, et väikeriigi ülalpidamine, liiatigi turvamine on kallis lõbu. Väikeriik tuleb sellega majanduslikus mõttes toime vaid siis, kui rakendab uusi ideid, lahendusi, uut suhtumist.

Otsustajast oleneb kõik

Tavaelus mängime arvutil lõõgastumiseks, haridustehnoloogias on aga juba mõnda aega kasutusel termin serious gaming, tõsimängud, mille käigus ei harjuta õppur käelist tegevust, ei otsi, kus on nupp või kang või kuhu voolik suunata, kuidas tümitada või tulistada, vaid õpib otsustama, kuidas mängukeskkonnas loodud olukord lahendada. Ehk, nagu akadeemia innovaatiliste haridustehnoloogiate keskuse juhataja Marek Link ütleb: mäng õpetab mõtlema. Arvuti seab päästja, korravalvuri silmitsi mis tahes hullu, tavaliselt elus seni juhtumata õnnetusega. Instruktori juhendamisel loob õppur oma peas metamudeli olukorrast üleolemiseks. Mõnikord mängitakse sisekaitseakadeemias tagantjärele läbi lõike mõne juba juhtunud kriisisituatsiooni mitte eriti õnnestunud lahendusest. Kui miski on untsu läinud, siis tavaliselt mitte sellepärast, et inimesed jäid käelise tegevusega hätta, ei osanud tuld kustutada või relva kasutada, vaid ikka põhjusel, et nad ei võtnud õigel hetkel õiget otsust vastu. Need otsused ongi see, mis arvutis läbi mängitakse, nopitakse üles õigem otsus, mis juhul, kui jälle midagi samasugust juhtub, sama hästi kui taskust võtta on ja käiku läheb.

Sisekaitseakadeemia pärgamine Põhjamaade innovatsiooniauhinnaga ei olegi nii üllatav, kui teada, et läinud aastal osutus võitjaks firma Rovio, kes on tuntud arvutimängu Angry Birds looja. Ja konkurendid on kõvad. Tänavu kandideeris peavõidule 127 ettevõtet ja organisatsiooni Rootsist, Soomest, Eestist, esimest korda Lätist, nominentide hulgas olid näiteks laialt tuntud autotootja Volvo, telefonitootja Nokia, katusekattematerjalide tootja Ruukki. Korraldajad kutsusid sisekaitseakadeemia Helsingisse austamisõhtule kui Eesti sedakorda parima innovaatilise etteaste esindaja, üldvõit selgus kohapeal. Pidu peaaegu nagu Oscari galal.

Targu kodus talitades

Euroopas on ühtekokku ainult viis sellist õppebaasi nagu meie akadeemia haridustehnoloogiate keskus, mistõttu käivad Tallinnas Kase tänaval õppimas ka teiste maade riigiametnikud. Rektor Lauri Tabur meenutab, et simulatsiooni tarkvara (öeldakse ka matketarkvara, aga see termin ei ole kuigi levinud) hakkas akadeemia juurutama juba 2006. aastal. See oli ühtlasi aeg, mil eraldi tegutsenud Väike-Maarja päästekool, Muraste piirivalvekool ja Paikuse politseikool koondusid üheks akadeemiaks, mis nüüd annab nii kutseharidust, bakalaureuse-, magistri- kui ka täiendusõpet. Arvutimängud on käibel just viimases, aastas läbivad selle 800 inimest ehk iga kümnes täiendkoolitatav.

Sisekaitseakadeemia instruktorid on kõik meie oma mehed, praktikud, kes iga päev ise „välja peal” töötavad. Esimesed kolm aastat kulusidki akadeemias instruktorite väljaõppele, ületades seejuures vanu, pelgalt väliõppest pärit arusaamu katastroofi- või märulikoolitusest. Siis olid mängus ka välismaised eksperdid, baastarkvara väljatöötajad, kes seda ka kasutama õpetasid. Tabur nendib, et sisejulgeoleku töötajad on harimismeetodite muudatustes hästi inertsed. Aga kogu aeg peab uut, just teistviisi suhtumist juurde õppima, et elu eest ära ei läheks.

Kriisid kisuvad kirjumaks

Siinkohal toob Lauri Tabur näite meie politseikoolitusest, sellest hiljutisest kaasusest Viljandis, kus politseinikud pättide pundile alla jäid. Tabur ütleb, et kümme aastat tagasi käitusid korravalvurid hoopis teise stsenaariumi järgi kui praegu. Nüüd tuleb taktikat vahetada. Kümme aastat, tegelikult rohkemgi tagasi oli politseinike valik oluliselt jõulisem. Kui aga jõudsime oma arust mugavasse stabiilse riigi staadiumi, vahetusid ootused politseile. Neilt ei eeldatud enam otsustavalt jõulist, räiget sekkumist, neile on õpetatud, et nemad on abistav ja toetav jõud. Politseinikke on nimetatud koguni klienditeenindajateks. Kannapealt peavad nad vajadusel kehastuma ümber jõu kasutajateks. Konkreetses vastasseisus ei ole rollivahetus lihtne, seda oleks saanud arvutis ette ära õppida. Muidu jäädki mõtlema, et oled sõbralik abistaja ega tohi kurikaela korralikult rünnata. Seda enam, et aastat 15 tagasi lubasid seadused politseil räigemalt ette astuda, kui lubavad seda praegu. Kriisisituatsioone matkides saab ka seadusloome nõrkadele kohtadele osutada.

Tuumapilvega võidu

Lauri Tabur kinnitab, et nn standardkriise jääb meie ümber üha vähemaks.

Suured tuumakatastroofid on varasemate näitel riikide kriisistsenaariumidesse sisse kirjutatud, Eesti puhul näiteks käitumine olukorras, kui meie ühe lähima tuumajaamaga Sosnovõi Boris on midagi juhtunud. Seda käitumist on ka harjutatud: kuidas valitsus otsuse vastu võtab, kuidas see ametkondadeni jõuab, mida need ette võtavad. Ja mida teha, kui saastunud pilve eest hakkavad idatuulega võidu meie alale liikuma suured põgenikevood. Taburi sõnul lähevad asjad keeruliseks siis, kui kõnesolevate ettekirjutustega kombineeruvad hoopis muud katsumused. Näiteks kui Eesti piirile peaksid koonduma kümned tuhanded inimesed, nõudes sissepääsu. Ja samas tekivad rahutused Eestis, meie inimesed hakkavad kodunt põgenema. Kodud, kauplused jäävad maha, marodöörid ilmuvad platsi. Neid nähtusid on reaalelus sama hästi kui võimatu „läbi proovida”. Et mida inimesed siis tegema hakkavad ja kuidas neid aidata, taltsutada? Need keskkonnad saame ainult arvutis endale ette manada ja läbi mängida, järeldada, kuidas piirivalve põgenikega käituma peaks, millal ja kuidas valitsus sekkuks.

Kahvatamapanev, aga odav

Et kriiside ja katastroofide virtuaalse matkimise tarkvara Eestis rakendada, sai sisekaitseakadeemia Euroopa Komisjonilt kuus aastat tagasi 6 miljoni kroonise grandi. Aastatega on sinna vajalikke vidinaid juurde ostetud, aga liiga kallis, kui kasu arvesse võtta, ei näikse see tänapäeval olevat. Nüüd katsume koos Lauri Taburiga ette kujutada, mis see maksma läheks, kui tahaksime „välja peal” harjutada, kuidas näiteks Tallinna lennujaamas terroristide rünnakut tõrjuda, koguni ennetada. Mis maksaks ühe lennuki või mitme masina mitmeks tunniks maalejätmine, seisutund, stardi- või maandumisraja pikemaks ajaks hõivamine? Küllap kõvasti, iseäranis sellise kalli keskkonnaga riikides nagu näiteks Saksamaa või Rootsi. Niisiis on mõõtmatult odavam tulla Tallinna, luua siin arvutis oma kriisi likvideerimise staap ja kõik võimalikud lahendused läbi mängida. Nii ei olegi ei vaestel ega isegi rikastel riikidel paremat lahendust kui uute haridustehnoloogiate kasutuselevõtt. Nagu sisekaitseakadeemia ongi teinud, aga mille eest ta tõsiselt kiita sai alles nüüd, mil teised Põhjamaad teda tunnustasid. Kui teised kiidavad, julgeme ka ise uskuda, et meie hulgas on tublisid küllaga.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!