Jaan Poska lasteaias elab ajalugu

19. nov. 2012 Tiina Vapper - Jaan Poska lasteaias elab ajalugu kommenteerimine on välja lülitatud

Tallinna Jaan Poska lasteaial on head suhted Jaan Poska muuseumiga – lasteaed on seal alati oodatud külaline. Eesti tuntud riigimehe nime ei kanna lasteaed juhuslikult. Nimelt alustas Tallinna vanuselt teine lasteaed 20. augustil 1924. aastal tööd perekond Poskale kuuluvas majas.

Lasteaia direktor Helve-Annela Õisma räägib, et Kunderi kvartalis elas sel ajal palju töölisperekondi, kellel polnud päeval last kellegi hoolde jätta ning vajadus lasteaia järele oli suur. Nii üüriski linnavalitsus proua Constance Poskalt aadressil Poska 6 asuva maja. Ajaloodokumentides on kirjas, et esimestel aastatel oli lasteaias rohkem kui sada kolme- kuni seitsmeaastast last, personali moodustasid neli kasvatajat, teenija, keetja ja kojamees. Laste tegevuskavasse kuulusid joonistamine, voolimine, voltimine, tikutöö, punumine, väljaõmblemine, võimlemine, laulmine ning palju muudki.

Uue lasteaiahoone ehitustööd algasid 1928. aastal. Projekti autor oli tolleaegne tuntud arhitekt Herbert Johanson, kes on projekteerinud ka Tallinna kõige vanema, Kopli lasteaia, samuti mitmeid kooli- ja elumaju ning koos Eugen Habermanniga ka riigikogu hoone.

1931. aastal asus tollal Tallinna 5. lastepäevakodu nime kandnud lasteaed uude majja Pärna tänaval. Avati ka sõimerühm lastele alates kuuendast elukuust, laste arv lasteaias kasvas mõne aastaga üle 300. Seadus nõudis, et tööl käivate vanemate lapsi pidid lastepäevakodud vastu võtma ja oma hoole all hoidma kella viiest hommikul kuni kella üheteistkümneni õhtul. Lasteaia juhatajal oli maja teisel korrusel korter, majahoidja ja kojamees elasid esimesel korrusel. 1931. aastal toimusid uues lasteaias esimesed ja 1938. aastal teised ülemaalised lasteaednike päevad.

Mälestused ja traditsioonid

Direktori kabinetis on arvukalt vanu fotoalbumeid, ajaleheväljalõikeid, dokumentide koopiaid. „Kui ma 1989. aastal lasteaeda tööle tulin, siis ajaloole veel nii palju tähelepanu ei pööratud. Pedagoogika arhiivmuuseumi teadur Mare Torm, kes ise on suur ajaloohuviline, suunas mind lasteaia ajalugu uurima. Tänu temale hakkasin materjali koguma: artikleid paljundama, vanu fotosid plaatidele skaneerima, alustasin kroonikaraamatu kirjutamist. Lasteaia ajaloo jäädvustamine on äärmiselt oluline ja huvitav, kuid paraku ka väga aeganõudev töö. Olen mõelnud, et kui ükskord pensionile jään, on aega materjal korralikult ära sorteerida ja süsteemi panna.”

Helve-Annela Õisma direktoriks olemise ajal hakkas lasteaed ka sünnipäevi tähistama, varem seda ei tehtud. „Mul on hea meeskond, kes alati toetab ja aitab, minu kaks paremat kätt on majandusjuhataja Tatjana Gribinets ja õppealajuhataja Kai Sade.

Lasteaia 70. sünnipäevaks 1994. aastal valmisid lasteaia logo ja lipp, otsisime üles ja kutsusime külla paljud endised töötajad, kes tuletasid meelde möödunud aegu: kuidas oli elu lasteaias sõja ajal, kuidas kasvatajad turbarabas kütet varusid ja lastele suvelaagreid korraldasid, mida nõuti lasteaiaõpetajalt Nõukogude ajal.”

Väga soojad suhted on direktoril armastatud kasvataja Ellen Lüdik-Kalvikuga, kes töötas lasteaias 34 aastat ja lasteaia tegemistele endiselt kaasa elab. On huvitav kokkusattumus, et elurõõmus ja tarmukas vanaproua on sündinud täpselt samal aastal, kui lasteaed loodi. Tema suur soov on oma 90. sünnipäeva tähistada koos lasteaiaga.

Ajaloolise interjööriga maja

Jaan Poska nime kannab lasteaed alates 2009. aastast. Praegu on lasteaias 120 last, sama palju kui algusaastail, kokku viis rühma: kõige pisemad on end sisse seadnud esimesel, kolme-neljased teisel ja viie-kuuesed kolmandal korrusel. Söökla, mis on kõikidele rühmadele ühine, asub keldrikorrusel nagu vanasti.

Helve-Annela Õisma meenutab, et kui ta noore direktorina tööd alustas, oli lasteaed väga halvas korras. Aknad püsisid vaevu ees, torud jooksid läbi, esimeste tööpäevade jooksul läks katki suur gaasipliit ning lõhkes veeboiler. Põrandapinnaga ühel tasapinnal sööklaakende alumised raamid olid nii mädanenud, et kevadel lume sulamise ajal voolas vesi sööklasse. „Kandsime majandusjuhatajaga kahekesi suurte supipottidega vett välja, lõpuks kutsusime tsisternauto, kes õuelt üleliigse vee ära pumpas. Tahtsin korduvalt loobuda, kuid miski hoidis mind kinni ja sundis jääma. Praeguseks olen siin töötanud 23 aastat.”

Alates 1997. aastast on lasteaed muinsuskaitse all. Linna abiga on ajalooline hoone saanud uue katuse, restaureeritud on aknad, ehitatud piirdeaed, remonditud elektrisüsteem ja tehtud palju muud. Järgmisel aastal tehakse korda fassaad.

Maja välisilme on hästi säilinud, kuid ka lasteaia siseruumides on alles palju vana ja väärtuslikku: Eesti-aegne parkett, ilusad tahveluksed ja trepikäsipuud, ruume eraldav uhke lükandsein, ajastule iseloomulikud puidust seinapaneelid seina alaosas, ehtne kiviparkett esimesel ja keldrikorrusel. On huvitavaid seinakappe, nišše ja luuke ruumide vahel, millel kõigil oli omal ajal kindel otstarve ja tähendus.

Arhitektuuriajaloolane Oliver Orro tõdeb, et lasteaiale kehtivaid tänapäevaseid tervisekaitsenõudeid ja muinsuskaitsenõudeid kokku panna on vahel üpris keeruline, kuid mitte võimatu. „Tänu sellele, et majas pole tehtud euroremonti, on säilinud ajastu omapära. Ajalooline interjöör on laste jaoks põnev ja mõjutab neid emotsionaalselt, lapsed tajuvad selliseid asju väga hästi.”

Lasteaiaõpetaja tähtis töö

„Lasteaiaõpetaja töö on aastakümnete jooksul küll väga palju muutunud,” tunnistab Viive Aljas, kes on õpetajaametit pidanud ühtekokku 34 aastat, neist viimased kaheksa Jaan Poska lasteaias, ning pälvis tänavu ka Tallinna aasta õpetaja aunimetuse. „Lasteaia algusaastatel oli peamine, et laps oleks vaadatud ja hoitud, praegu teeb õpetaja nii õppe- kui ka kasvatustööd. Viiendaks-kuuendaks eluaastaks kujuneb välja lapse iseloom, see, kuidas me teda lasteaias suuname ja õpetame, on määrav. Tunnen, et lasteaiaõpetaja töö on väga tähtis.”

Direktor Helve-Annela Õisma kinnitab samuti, et muutused on olnud suured. „Vanasti sattus lasteaeda tööle palju sobiva hariduseta inimesi, sest lasteaiakohtadega oli ka tollal kitsas ning kasvatajaks tahtsid tulla need, kelle oma laps lasteaiakohta vajas. Praegu peab lasteaiaõpetajal olema tööks vajalik kvalifikatsioon, see on suur edasiminek. Varem oli emakeele, arvutamise, muusikatund eraldi, nüüd on tegevused omavahel lõimitud ja lähenemine lapsekesksem. Õpetajale on antud palju rohkem vabadust, nii saab iga õpetaja kasutada õppe-kasvatustöös oma kõige tugevamaid külgi. Lasteaiaõpetaja prestiiž on aastatega kindlasti tõusnud, kuid see amet võiks olla veel mainekam.”