Ka valus kogemus õpetab

23. nov. 2012 Maris Gustav Adolfi gümnaasiumi 12. klassi õpilane - Ka valus kogemus õpetab kommenteerimine on välja lülitatud

Minu tütar saab jõulude ajal kolmeseks. Lapseootust aimasin juba enne, kui testi tegema läksin. Tunnen oma keha hästi, seetõttu ei olnud võimalik olukord, mida olen teiste puhul kuulnud, et kuude viisi ei aimata oma rasedust.

Lapse isa oli alguses väga rõõmus, paari kuu möödudes läksid meie teed aga lahku. Ta ei osanud minuga arvestada. Tema emal oli samuti väga hea meel. Oma vanematele ma esialgu rääkida ei julgenud, aga ei raatsinud ka varjata. Niisiis helistasin emale. Kuna elasin sel ajal Soomes, ei saanud kahjuks vanematega silmast silma vestelda. Ema reaktsioon oli etteaimatav, algul oli ta vihane, aga siis ütles, et saame hakkama.

Hiljem kujunesid mu vanemad kõige suuremateks toetajateks ja on suurepärased vanavanemad. Sõbrad ja klassikaaslased olid üllatunud. Rasedus oli periood, mille jooksul sai selgeks, kes ikkagi on sõber. Valikut ei teinud mitte nemad, vaid ma ise kasvasin pealiskaudsetest suhetest välja. On sõpru, kes ei ole kunagi mu kõrvalt kadunud. Samas olen leidnud endale uusi lastega sõbrannasid, kelleta elu enam ettegi ei kujuta.

Kuna olin kindel, et Soomes ma sünnitada ja last kasvatada ei taha, kolisin tagasi Eestisse. Mulle küll pakuti koolist võimalust võtta aasta õppepuhkust, aga loobusin. Olin kindel, et lõpetan kooli. Ma ei raatsinud aga väga väikese lapse kõrvalt kooli minna. Kooliteed jätkasin siis, kui laps oli 1,9.

Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetajad on vastutulelikud ja suhtuvad minusse väga hästi. Tunnen, et minust hoolitakse. Kindlasti mängib rolli ka see, et minu enda suhtumine õpetajatesse on muutunud. Olen küll alati õpetajaid austanud, aga puberteedieas tundus, et mõne õpetaja eesmärk ongi mulle raskusi valmistada. Enam ma nii ei mõtle. Mõistan, et õpin vaid iseenda jaoks. Väga palju tuge ja abi olen saanud Caritase perekeskusest, kus on tõeliselt suure südamega inimesed. Loengud eri teemadel on lapse kasvatamisel väga olulised. Garanteeritud on hubane õhkkond, aeg lausa lendab! Väga suurt tuge pakub praegune elukaaslane, kes mind ja tütart hoiab ja armastab. Meil on temaga väga vedanud. Kahjuks on statistika selline, et enamik väga noorelt emaks saanud naisi ei ole oma lapse lihase isaga koos.

Laps tekitas minu elule sügavama mõtte ja unistused, mille poole püüelda. Unistasin emaks saamisest juba lapsest saati. Enne oli elu palju tühjem. Ma ei olnud küll eriline pidutseja, aga siiski puudus elus kindel siht, ma ei kujutanud ette, mida tahaksin teha ja mis mind õnnelikuks teeb.

Valetaksin, kui ütleksin, et kõik on väga lihtne. 16-aastasel õel ma väga noorelt emaks saada ei soovita. Oleks palju kergem, kui vähemalt gümnaasium oleks olnud lõpetatud ning olemas töö, millega oleks olnud tagatud suurem emapalk, ehk oleksin saanud siis lapsega ka kauem kodus olla. Aga saame hakkama.

Tegin lapsehoidja kutsetunnistuse ja käisin terve kooliaasta ka tööl. Kolimise tõttu on nüüd pikem maa kooli käia ning töölkäimiseks ei jää nii palju aega − käin iga päev koolis. Mittestatsionaarsel õppel on küll ette nähtud kolm õhtut nädalas, aga kuna mul ei ole õhtuti hoidjat, teen oma asjad ära päeval. Õnneks saame rahaga niimoodi hakkama, et prioriteetideks on laps ja kool.

Kindlasti ei piirdu mu õpingud vaid gümnaasiumiga. Tahan jätkata õpinguid ülikoolis. Mind paelub eripedagoogika. Mul on kaasasündinud nägemispuue ja mõistan ehk erivajadustega inimesi paremini, tahan midagi nende heaks ära teha. Armastan väga lapsi ja olen üsna kindel, et jätkan nendega töötamist.

Ma ei saa öelda, et midagi kahetseksin. Iga kogemus, ka valus, õpetab midagi ja muudab meid tugevamaks. Olen nõus tsitaadiga E. M. Remarque’i raamatust „Triumfikaar”: „Kahetsus on kõige mõttetum asi maailmas, midagi ei saa tagasi tuua ega olematuks muuta.”

Armastan oma tütrekest üle kõige maailmas, mul on siht, mille poole püüelda. Usun, et olen õnnelik inimene.