Karl Kello: Pildilt kadunud
Kes on pildilt kadunud? Vastus: tööinimene. Kas keegi mäletab veel aega, mil meie nn kvaliteetpäevalehed kajastasid reaalset tootvat tööd tegeva inimese elu ja eeskujuväärivat töötegu? Kohalike superstaaride, suurpetturite, ärimeeste, näitlejate, lauljate … pihta ei saa küll ühtki halba sõna öelda, aga nemad ei tooda materiaalset rikkust. Meie ajakirjandus on ühtlasi liiga poliitiku- ja ametnikukeskne, nagu sedastab Rein Sikk, küllap ka enesekriitiliselt (EPL 19.11).
Ajakirjanikul on persooniloo jaoks väärikat tööinimest tänapäeval muidugi raske otsida ja raske leida ning ega igaüks nii kergesti lasegi endale hinge pugeda. Tööinimene ei kirjuta alla. Ta teeb tööd. Tema nime ei leia korraga nii neljakümne kirja kui ka üleskutse „Ilves presidendiks!” ja „12 harta” alt. Loomulikult saab alati öelda, et mis sel n-ö lihtinimesel öelda on. Aga äkki on? Ega muidu tea, kui järele ei küsi. Eeskuju ongi erandlik, unikaalne nähtus. Jutt pole sotsialistliku töö kangelaste lahkumisest ajalooareenilt – füüsilise töö tegija on kadunud ka meie riiklike aurahade saajate seast. Kuigi just temale toetub reaalajas nii sisenõudluse kui ka ekspordi kasv. Pendel on liikunud teise äärmusse ja sinna kinni jäänud.
Pigem osutuvad n-ö kollektiivseks kangelaseks töötud, kes ei taha miinimumpalga eest tööle minna, kui konkreetne inimene, kes tõepoolest sellesama palga eest täiskohaga töötab. Omaaegsest väidetavast auasjast on füüsiline töö muutunud justkui häbiasjaks. Paarkümmend aastat tagasi peideti ühiskonna pilgu alt ära puudega inimesed. Kas nüüdseks on saanud füüsilisest tööst tõsine puue? Kui tootva töö tegija uudiskünnise ületab, siis tänu töösturi kommentaarile, et ei saa ju ometi maksta tuhat eurot lihttöö eest. Ei ta ütle, et oleks valmis lihttöölisele teatud tingimustel maksma kas või tuhat eurot palka. Lihttöö on niisugune töö, millega ei saa masinad hakkama. Lihttööline jõuab pildile siis, kui ta Soomes kõva pappi kokku ajab.
Kas Eesti saavutab viiekümne aasta pärast (täpsemini: kas tänased koolilapsed saavutavad) Euroopa keskmise jõukuse taseme, nagu on välja lugeda OECD vastsest uuringust, sõltub suuresti just töölistest ja n-ö täitevspetsialistidest. Kes mitte niivõrd ei õpeta ega juhenda väärtusi looma, vaid toodavad neid. Reaalne jõukus ei kasva rahaturul, vaid tootva töö tulemusel. Samas kui pankade majandust elavdav tõhus tegevus kipub pigem piduriks kujunema.
Majandusajaloolane Jaak Valge on toonud näite (PM 17.11), et kui Swedbanki Eesti haru registreeris oma 2012. aasta esimese kvartali kasumiks 52,2 miljonit eurot, siis Šveitsi ühe mõjukama panga Credit Suisse’i sama aja kasum oli 36,5 miljonit eurot. Ühelt kliendilt keskmiselt sai Swedbank Credit Suisse’ist neli korda suurema kasumi, mille meie poliitladviku heakskiidul tõenäoliselt suuremalt jaolt riigist välja viis. Koos rahaga lahkus Eestist töökohti ja inimesi ning usaldust oma riigi, demokraatia ja iseenda vastu, s.o sotsiaalset kapitali.
Tööinimene pole meil mitte ainult pildilt kadunud, vaid ka murust madalam. Tööinspektsiooni teatel töötavad õmblejad, lüpsjad ja masinate/seadmete juhid, seda nii kala-, elektroonika-, metalli-, ehitus- ja pagaritööstuses haigustest hoolimata hambad ristis edasi. Töökoha kaotamise hirmus püütakse oma haigusi varjata. Töötervishoiu peaspetsialist ei ütle küll otsesõnu, et töötatakse ennast surnuks, aga rohkem nagu läbi lillede, et „pikemas perspektiivis on selle tagajärjeks töövõimetus”. Eeskujuks ettevõtlikele noortele? Kelle jaoks avab väidetavalt silla tulevikku töövarjupäev, sedapuhku 22. novembril, eesmärgiks anda noortele võimalus tutvuda Eesti tippjuhtide/-ettevõtjate ja -spetsialistide tööga.
Elu ent ei koosne tippudest. Kõik ei pääse peaministriks ega isegi mitte pangadirektoriks. Kõige rohkem sooviavaldusi laekus peaminister Andrus Ansipi ja tantsupedagoog Märt Agu ning samuti panga- ja peadirektorite ning ajakirjanike varjutamiseks. Nii treenime lapsi projektikirjutajateks. Hea oleks, kui keegi ei peaks hiljem tõdema, et ups, elu ei olegi projektipõhine ettevõtmine. Aga selles ei saa väga kindel olla.
Karl, Karl!
Siinkohas on küll ajakirjandusele liiast liiga tehtud.
Toon positiivse näitena välja kasvõi sarja Märkamata kangelased: http://www.epl.ee/news/kangelased/ ja see pole sugugi ainus näide.
Otsija leiab alati. Oleneb loomulikult sellest, mida otsida 🙂
Lugupidamisega,
Rein Sikk