Kontakttund varjutab õpetajate tegelikku tööd

16. nov. 2012 Argo Kerb, HTM-i avalike suhete osakonna juhataja - 1 Kommentaar

Oletame, et koolis on kaks klassijuhatajast õpetajat, mõlema lepingus on täiskoormus 22 (kontakt)tundi nädalas ning täpselt nii palju tunde nad ka annavad. Kuid üks neist juhendab lisaks veel noori õpetajaid, juhatab kooli ainekomisjoni tööd, talle on antud raskem klass ning ta õpetab töömahukamat ainet.

Probleem on selles, et õpetaja praeguse töölepingu järgi on neil justkui võrdne koormus: täistööaeg võib ju olla 35 tundi, kuid tööaja tegelikus arvestuses lähtutakse vaid kontakttundidest. Tõenäoliselt makstakse neile õpetajatele ka sarnast palka – kui tegu pole just kooliga, mille juhil on piisavalt vaba raha rakendada ka koolipõhist palgakorraldust. Kas selline olukord on aus ja õiglane?

Näide on kahjuks eluline ning osutab üsna selgelt, et õpetaja ülekoormuse üks peamisi põhjusi peitub töökoormuse kontakttunnipõhises arvestuses. Klassijuhatamise lisatasu alammäärade riiklik sätestamine on sellele kaasa aidanud. Õpetajad on olukorras, kus töölepingu „füüsikaseadused” temale suuresti ei kehti: kui täiskoormusega õpetaja saab tööülesande juurde, ütleb täistööaja loogika, et midagi peab talt ära võtma või maksma rohkem tasu. Praegu allub õpetaja kõikidest tööülesannetest sellele reeglile aga vaid kontakttund.

Kontakttunnid pole kogu töö

Täiskoormuse määratlemine 35 astronoomilise tunni asemel kontakttundide vahemikuga (18–22 või 24) on ühest küljest andnud õpetajatele mingi selguse, kuid see on suuresti illusoorne, sest jätab töölepingu fookusest välja õppetööga seotud muu tegevuse. Kahjuks ei lähtu õpetajad töölepingu läbirääkimistel ka ise täistööajast, vaid ikka kontakttundide arvust. Kontakttundide taha kuhjunud muud ülesanded ja tegevus panevad õpetajad ebavõrdsesse olukorda. „Võrdse” koormusega õpetajate tegelik tööaeg ning koormus võivad erineda mitu korda.

Ka uuringud on näidanud, et õpetaja ülekoormuse põhjus pole mitte kontakttundide, vaid muude ülesannete kuhjumine. Seetõttu tulebki vaadata õpetaja tööaega nii seaduse kui ka töölepingu tasandil tervikuna ning mõõta õpetaja tööülesandeid üldtööaja raames. Praegu seda ei tehta.

Töökoormust on vaja vaadata tegeliku ajakulu taustal ka selleks, et juhtkonnal oleks motivatsioon ja õpetajatel objektiivne alus õppida aega paremini planeerima. Töökoormust aitaks leevendada õpetajate senisest suurem omavaheline koostöö.

Võrdsematest võrdsem

Üks osa õpetaja ülesandeid (kontakttunnid, klassijuhatamine), millele õpetaja tööaeg kulub, on mainitud seaduses või määruses. Ühest küljest see justkui rõhutaks nende ülesannete tähtsust, samal ajal aga ei tähtsusta muud tegevust, millele õpetaja „elu ja tööaeg” kulub. Pole mingit põhjust pidada õpilaste olümpiaadideks ettevalmistamist, ainekomisjonide jpm tegevust vähem tähtsaks kui tunniandmist või klassijuhatamist. Koormust on kasvatanud tõsiasi, et praegu ollakse klassijuhataja täiskoormuse kõrvalt, kuid klassijuhatamise lisatasu loomisel peeti silmas, et klassi juhatamisel õpetaja tunniandmise koormus väheneb.

Õpetajatelt on tulnud tagasiside, et kõiki ülesandeid ei märgita alati töölepingusse. Kuigi ka need kulutavad õpetaja aega ja eeldavad oskusi, ei oma nad proportsionaalset mõju lepingulise töötasu kujunemisel. See on ka peamine põhjus, miks õpetaja ülesandeid pole õige riigi tasandil „ühe puuga lüüa” ja palgakorralduse otsustamise vabadus on mõistlik anda koolile. Koolis saab tasustamisel ja lisatasustamisel lähtuda tööülesannete reaalsest ajakulust, koolipere ettekujutusest ning konkreetsetest vajadustest.

Rahastamine suureneb

Järgmisest aastast tõuseb õpetaja palga alammäär 715 euroni ning kõrgemad ametijärgu määrad säilivad. Omavalitsuste rahastamine suureneb, keskmiselt jõuab iga õpetaja kohta koolidesse vähemalt 860 eurot (tänavu oli õpetaja keskmine palk munitsipaalkoolides 793 eurot). Õpetaja peamine garantii – alammäär – jääb ja tõuseb loodetavasti sügisel, uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmise järel veelgi.

Eelneva juures peab meeles pidama, et kui klassijuhataja lisatasu alammäära kehtestamine ka jääb tulevikus kooli ja koolipidaja ülesandeks, ei vähenda see kuidagi omavalitsuste ega koolide rahastamist. See tähendab, et riik väärtustab jätkuvalt klassijuhataja tööd, garanteerides õpetaja ametipalgale lisaks raha, mille jaotus otsustatakse nüüd koolis. Järgmisel aastal kasvab riigieelarvest eraldatav õpetajate tööjõukulude maht tänavusega võrreldes 11% – klassijuhatamise tasustamiseks vajalik ressurss tagatakse omavalitsustele jätkuvalt, õpetaja palka ei tõsteta klassijuhatajatasu arvelt.

Õpetajatel on tähtis mõista, et klassijuhataja lisatasu sätestamine lähitulevikus kooli või koolipidaja tasandil ei saa ega tohi olemasolevaid töölepinguid automaatselt mõjutada. Töölepingu tingimusi saab muuta vaid kahepoolselt. Ausa ja õiglase tasustamise eeldus on kõikide ülesannete töömahukuse vaatamine ning tasustamine, mis arvestab reaalset ajakulu ja ülesannete täitmiseks vajalikke pädevusi.