Kui palju läheb maksma õpetaja tervisest hoolimine?
Ministeeriumi juures tegutsev õpetajaameti ümberkorraldamise töörühm näeks meelsasti, et õpetaja töönädal ei oleks pikem kui 35 tundi. Kella kaheksaks kooli tulnud õpetaja tööpäev peaks seega lõppema kolme paiku.
Lühema töönädala eest võitlemise põhjus on igati arusaadav: liiga palju tööd toob enamasti kaasa üleväsimuse ja halvemal juhul läbipõlemise. Õpetajat peab hoidma! Nüüd aga tekib küsimus, kui palju õpetaja tervise säästmine maksma läheks. Üldine arvamus näib olevat, et päris palju.
„Kui 35 tundi on üldtööaja ülemine piir, pean ma vähemalt kümme õpetajat juurde võtma,” arvas tuttav koolijuht, muretsedes, kust ta kümnele lisandunud pedagoogile palgaraha leiab ja kas neile õpetajate toas ruumi jätkub. „Siis langeb meie niigi madal palk veelgi,” avaldas kartust tunnustatud aineõpetaja, kes ei näe üldkoormuse vähendamiseks muud võimalust, kui vähendada ainetundide arvu. Seega peaks õpetaja oma tervise säästmise eest nagu ise maksma. „Kas peame jätma kõik klassivälised üritused korraldamata?“ küsis kolmas õpetaja, pidades seda täiesti lubamatuks.
Kuna kõik need küsimused esitati pigem emotsiooni kui analüüsi ajel, otsustasime toimetuses lähemalt uurida, missugune stsenaarium on tegelikkusele kõige lähemal. Saatsime kolmele maa- ja ühele linnakoolile küsimustiku, millele vastates õpetajad märkisid, mitu ainetundi nad nädalas annavad, kui palju kulub aega tundide ettevalmistamiseks, klassijuhatajatööks, nõrgemate järeleaitamiseks, õppematerjalide koostamiseks jms.
Eesmärk ei olnud teaduslik uurimus, vaid teha puust ja punaseks, mis koolis juhtub, kui õpetaja üle 35 tunni nädalas enam koolile pühendada ei tohi. Tahtsime teada, mitu õpetajat peavad koolid siis juurde palkama, et kõik vajalik tehtud saaks, ja kui palju peab sellega seoses suurendama palgafondi. Teiste sõnadega: mis õpetaja tervise eest seismine riigile maksma läheb.
Õpetajad ei teegi ületunnitööd!
Kui küsitluse andmed tagasi toimetusse jõudsid, oli üllatus suur – selgus, et õpetajad töötavad juba praegu keskmiselt 35 tundi nädalas. Rõhutan – keskmiselt 35, mitte 50 ja rohkem tundi, nagu on selgunud haridustöötajate ja õpetajate liidu uuringutest. Loomulikult töötab igas koolis osa õpetajaid üle 35 tunni ja osa alla selle, kuid meie näites saab keskmine õpetaja hakkama enam-vähem 35 tunniga – ta jõuab selle aja jooksul oma ainetunnid ära anda, kontrolltööd parandada, klassijuhatajana tegutseda jne.
Selline tulemus üllatas ka meie küsimustikule vastanud koole endid. Enne tabeli täitmist avaldas üks koolijuht lootust, et nüüd saab kogu Eesti rahvas teada, kui eluvõõraid plaane õpetajaameti töörühm teeb. Pärast küsimustiku täitmist nentis ta aga: „Kehtiva normkoormuse, 18–24 tundi, juures saaks hakkama praeguse palgafondiga. Saaksime juurde võtta kaks õpetajat.” Ja teine koolijuht: „Saja lapsega maakoolis elab õpetaja päris normaalset elu. Tööaja ja kohustuste üle ta ei kurda, kui ainult tubli töö eest vähemalt Eesti keskmist töötasu makstaks.”
Ühes linnakoolis selgus siiski, et juurde oleks vaja võtta neli õpetajat, sest õpetajate tunniväline koormus on suur. Esialgu jääb arusaamatuks, miks just suures linnakoolis, kus ühe konspekti järgi saab õpetada kolmes-neljas paralleelklassis, on õpetaja tunniväline koormus suurem kui maakoolis.
Elav eeskuju – Mäetaguse põhikool
Veenev näide sellest, et vähemalt väikses maakoolis tulevad õpetajad 35-tunnise üldtööajaga toime, on Mäetaguse põhikool Ida-Virumaal. Kooli direktor Tarmo Valgepea selgitab, et seadus näeb ette 35 tundi ja tema koolis peetakse seadusest kinni. Ükski aineõpetaja ei anna nädalas üle 18 tunni; kellel on olulisi lisaülesandeid, see annab vähemgi. Tõsi, Tarmo Valgepea lisas, et tema kooli koduvald on selle poliitika elluviimist rahaga toetanud – seal on õpetaja tervisesse siiski investeeritud.
Kaks Lõuna-Eesti koolijuhti olid nõus selgitusi jagama, kuid soovisid jääda anonüümseks, et mitte õpetajate pahameelt enda peale tõmmata. Usutakse ju, et õpetaja on rängalt ülekoormatud ja arukas inimene ei hakka seda usku avalikult kõigutama.
Koolijuhid selgitasid, et aeg-ajalt on õpetaja tõesti ülekoormatud, kuid mitte pidevalt – ilmselt siit ka erinevad tõlgendused. On perioode, mil pedagoogi töönädal on 60 tundi pikk, ta töötab 12–13 tundi päevas, kuid samas tuleb ette ka ajavahemikke, mil pole õieti midagi teha. Paljudes koolides on koolivaheajad puhkamiseks. Väga palju oleneb õpetaja isiksusest. Üks õpetaja saab mingi tööga hakkama 15 minutiga, teine kolme tunniga. Viimasel tasub mõelda, kas ta peab just õpetajana töötama, leidsid arvamust avaldanud koolijuhid.
Üks küsitletud koolijuhtidest meenutas, et esimesel kahel tööaastal kulus tal tundide ettevalmistamiseks kogu ärkveloleku aeg, kuid alates viiendast tööaastast sai ta minna vähemalt põhikooliastmes paljudesse tundidesse kaks kätt taskus ja küsida: „Kuhu me jäime?” Ülekoormus enam ei vaevanud.
Kui lühendaks suvevaheaega?
Üks paneb siiski imestama: kui õpetaja töönädal on 50–60 tundi, miks siis ei nõutud enne uuele õppekavale üleminekut kategooriliselt, et kõigepealt oleksid vajalikud õpikud ja töövihikud olemas? Miks ollakse nõus puuduvaid õppematerjale põlve otsas ise tegema? Kas töönädala pikkus siiski võimaldab seda? Kui õpetajatel kulub väga palju aega tööde hindamisele, miks siis ei nõuta kategooriliselt elektrooniliste kontrolltööde ja harjutusmaterjalide kasutuselevõtmist? Ja kui õpetaja on nii kurnatud, miks on ta kategooriliselt vastu suvevaheaja lühendamisele, see võimaldaks ju talvist nädalakoormust oluliselt vähendada? Veel – kui programmi „Noored kooli” esindajad soovitasid õpetajaameti ümberkorraldamise töörühmas pikendada õpetaja töönädalat 40 tunnini, et kogu töö normi piiresse vabamalt ära mahuks, olid töörühmas osalenud õpetajate esindajad ettepanekule kindlalt vastu.
Kas õpetaja töökoormusega on nagu elektri hinnaga – kõrge küll, kuid mitte veel nii kõrge, et paneks lisaks kurtmisele ka midagi konstruktiivset ette võtma?
Õpetaja tööpäeva tuleks pildistada
Ilmselt tuleb meil jääda õpetaja töökoormuse hindamisel siiski ettevaatlikuks. Ei saa ju teha põhjapanevaid järeldusi ainult nelja kooli andmete põhjal, seda enam, et koolid valisime suvaliselt. Samas ei saa me enam päris kriitikavabalt võtta ka neid küsitlusi, mida õpetajad enda kohta ise on teinud. Näiteks haridustöötajate ja õpetajate liidu küsitlused on andnud õpetaja üldtööajaks nädalas üle 50 tunni. Kui õpetaja ennast ise hindab, tuleb paratamatult sisse nn inimlik eksimus – nähakse ennast suurema kannatajana, kui tegelikult ollakse.
Me saame õpetaja töökoormusest objektiivse pildi alles siis, kui kasutame õpetaja koormuse selgitamiseks kõigile reeglitele vastavat tööpäeva pildistust. Seda peab tegema kooliväline spetsialist, käies õpetajal 24/7 kannul, pannes kirja kõik, mida õpetaja teeb. Pärast seda saab õpetajaameti töörühm enesekindlamalt asjaga edasi minna.
———-
Maaõpetaja nädalakoormus kolme küsitletud maakooli andmetel
Õpetaja keskmine ainetundide arv nädalas 19,9
Seejuures kulub õpetajal nädalas
tundide ettevalmistamisele 8,3 tundi
õppematerjalide tegemisele 1,3 tundi
nõrgemate õpilaste järeleaitamisele 1,3 tundi
klassijuhatajatööle 2,4 tundi
huviringi juhendamisele 1,1 tundi
ürituste korraldamisele 1,2 tundi
Kui õpetaja üldtööaeg ei tohi olla üle 35 tunni, saaks kolme küsitletud maakooli õpetajad anda pärast tunniväliste ülesannete täitmist keskmiselt 18,3 ainetundi nädalas. Mäetaguse põhikoolis on nii kaugele juba jõutud.
—————
See kõik on väga tore (need keskmised on ilusad, nagu keskmised ikka), kuid unustatakse üks asi, õpetajale makstakse AINULT kontakttundi eest, kõik muu on ühiskondlik töö (tasuta).
Seega, kas mu nädalas on 35 üldtundi või 45 ei oma tähtsus, sest makstakse mulle AINULT ainetundide eest.
Siin on vastus sellele artiklile: https://opleht.ee/617-kuhu-kaob-opetaja-aeg/
Võtta maakoolid selles eksperimendis on natuke ebaaus. Vaadake pigem linnade gümnaasiume, siis saame adekvaatsema pildi!
Haridusministeeriumi siht on, et koolid oleksid võimalikult täis: 3-5 paralleeliga gümnaasiumid; põhikooli klassid vähemalt 24 õpilasega.
Väga kurb kuulda, et õpetajad, kes teevad oma tööd põhjalikult, ei ole kooli oodatud:
“Väga palju oleneb õpetaja isiksusest. Üks õpetaja saab mingi tööga hakkama 15 minutiga, teine kolme tunniga. Viimasel tasub mõelda, kas ta peab just õpetajana töötama, leidsid arvamust avaldanud koolijuhid.”
Aga need, kes lähevad tundi ettevalmistamata ja pealiskaudselt, tehakse kangelasteks:
“Alates viiendast tööaastast sai ta minna vähemalt põhikooliastmes paljudesse tundidesse kaks kätt taskus ja küsida: „Kuhu me jäime?” ”
Ise koolis töötades nägin, kui paljud õpetajad on aastate jooksul oma standardeid alla lastnud ja teevad asju tõesti ülejala ja suvaga, kuna ei taha / jaksa end enam sellisel viisil kulutada. Väga kahju on seda näha – veelgi rohkem kahju aga oleks sellest, kui peaksimegi seda normaalseks. Mina ei tahtnud selline õpetaja olla ja sellepärast koolist lahkusingi. Samuti ei tahaks ma, et minu lapsi õpetaksid sellised õpetajad.
See “kaks kätt taskus tundi” jutt on väga kummaline. Olen olnud õpetaja 26 aastat ja nüüd sain teada, et kas mul ei tuleks mõelda õpetajaameti mahapanemisele. Õpetaja töö kvaliteet ja selle töö tegemiseks kulutatav aeg on tegelikult võrdelises seoses.
“Esialgu jääb arusaamatuks, miks just suures linnakoolis, kus ühe konspekti järgi saab õpetada kolmes-neljas paralleelklassis, on õpetaja tunniväline koormus suurem kui maakoolis.”
Sest 3-4 klassi tööde parandamine võtab palju rohkem aega.
“miks siis ei nõutud enne uuele õppekavale üleminekut kategooriliselt, et kõigepealt oleksid vajalikud õpikud ja töövihikud olemas?”
Meie arvamust ei võetud arvesse.
“Miks ollakse nõus puuduvaid õppematerjale põlve otsas ise tegema?” Eks ikka selleks, et aine vastavalt õppekavale õpetatud saaks.
Elektroonilisele õppele üleminekut takistab kehv arvutipark, ka pole arvutipõhine õpe alati parem.