Kuidas muuta koolide rahastamist

30. nov. 2012 Maarika Niidumaa Mõniste kooli direktor - Kommenteeri artiklit

Uue õppekava ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rakendamisega lisandus nii koolile kui ka koolipidajale mitmeid kohustusi, mille täitmiseks kulub raha. Üsna üheselt on öeldud, et riigil pole võimalik seda juurde anda. Seega tuleks riigi tasandil rakendada muid hoobasid, et koole toetada. Vastasel juhul ei ole võimalik õppekavas nõutut rakendada. Näiteks tuleb uue õppekava kohaselt käia varasemast rohkem õppekäikudel. Iseenesest on see ju hea, kuid õppekäikude rahastamine on jäetud koolide (kohalike omavalitsuste kanda).

Kui kogu aeg räägitakse võrdsetest võimalustest hariduses, siis peame ju maa- ja linna-, suurte ning väikeste koolide õpilasi kohtlema võrdselt. On selge, et maakooliõpilastele on tunduvalt kulukam muuseumidesse, teatrisse, näitustele õppekäike võimaldada kui linnakooliõpilastele. Samuti on maakoolide võimalused kehtivast rahastamismudelist (ja õpilaste arvu vähenemisest) tulenevalt kasinamad.

Loomulikult võib öelda, et olge leidlikud ja käige looduses õppimas, kuid kui tahame järgida võrdsete võimaluste andmise printsiipi, siis peaks maalaps saama teatrisse ja kontserdile ning linnalaps loodusesse. Linnalapsed on aga selles mõttes eelisseisus, et suurtel linnakoolidel on rohkem rahavõimalusi. Lisaks on riigi metsamajanduskeskusel pakkuda tasuta haridusprogramme looduses õppimiseks. Ka keskkonnainvesteeringute keskus toetab õuesõpet.

Jah, on küll võimalus taotleda „Teater maale” raames sõidukulude kompensatsiooni (60 senti kilomeetri kohta), kuid piletid tuleb siiski endal osta. Kas siis kohalik omavalitsus peab hakkama maakooliõpilaste teatripileteid kinni maksma? Lapsevanemate kohuseks ei saa teatrisseminekut ju panna. Kui rääkida jälle võrdsetest võimalustest, siis ei saa käia teatris vaid nende õpilastega, kelle vanemate rahakott seda võimaldab. See on vaid üks näide, mis toob välja uue õppekava rakendamise ja koolielu korraldamise probleemkohad praeguse rahastamismudeli järgi.

Ma usun, et paljudes maakoolides tahetakse anda oma õpilastele parimat. Kui aga koolide rahastamine võrdsust ei taga, tuleb leida muid võimalusi, kuidas koolid saaksid seda teha. Miks ei võiks olla näiteks riigi tasandil kokku lepitud, et põhikooliastmes oleks mingi arv teatri-, kontserdi-, näituse- või muuseumikülastusi õpilastele õppeaastas tasuta. Sel juhul saaks neid õpilastele rohkem võimaldada (seda eeldab ju õppekava). Nii oleks ka tulevikus tõenäolisem, et täiskasvanuna on praegustel õpilastel jätkuvalt huvi teatris ja muuseumis käia.

Hariduspoliitikas rõhutatakse tugevate maakoolide säilimise ja toetamise olulisust, aga kehtiv koolide rahastamissüsteem „töötab” sellele vastu. Näiteks ei ole teatud õpilaste arvu juures enam ette nähtud õppealajuhataja ametikohta. Aga seitsme klassikomplektiga (siiski ca 70 õpilasega) kooliski tuleb tulemuslikult õppekasvatustööd juhtida! Kui õppealajuhataja ülesanded lähevad koolijuhile või õpetajatele, tekivad paratamatult lüngad, sest õppealajuhataja tööpõld on niivõrd lai.

Ka huvijuhtide kohti on maakoolides kasinalt, rääkimata tugispetsialistide omadest. Kuigi huvijuhi palk tuleb valla eelarvest, suurendab huvijuhi puudumine lõppkokkuvõttes direktori ja õpetajate koormust.

Kas strateegiliselt ette mõtlev koolijuht peaks koolitusplaani panema huvitöö, õppealajuhatamise ja eripedagoogika kursused endale ja õpetajatele? Kelle tööaja sisse see siis mahub? Kui õpetajate töötasu arvestamisel enam tunnikoormust aluseks ei võeta, nagu praegu on ühe ideena välja öeldud, peaks selgelt määratlema, mille alusel hakatakse õpetajate tööaega arvestama. Vastasel korral võib lähiaastatel, kui õpilaste hulk koolides veelgi väheneb, kujuneda nii, et õpetaja tööülesannete loetelu järjest pikeneb. Tugevas maakoolis tunnetab õpetaja vastutust ja võtab ise endale need ülesanded. Ma arvan, et seda ei tohi ära kasutada.

Varem võis tõesti öelda, et maakooliõpetajal on klassis vähem õpilasi ja sellest tulenevalt väiksem koormus. Tänane reaalsus on aga selline, et sageli peab õpetaja tundi minnes olema valmis liitklassis töötama ning seejuures toetama andekaid ja lihtsustatud õppekava järgi õppijaid. Ehk tuleks klassisüsteemist üldse loobuda?

Väiksemates koolides on jäänud väga vähe motivaatoreid, mida koolijuht saaks kasutada, et hoida oma koolis tegusaid ja häid õpetajaid. Kui ka koolituskulud kahe protsendi võrra vähenevad, nagu on välja öeldud, siis kannatavad jällegi rohkem väikesed koolid. Kuidas öelda, et koolitame end ise kolleegilt õppides ja raamatuid lugedes, kui suurte koolide õpetajad saavad käia põnevatel koolitustel ja ühistel väljasõitudel? Arvan, et eraldised koolituskuludeks ei tohiks sõltuda õpilaste arvust. Pigem peaks aluseks võtma õppekava ja tunnijaotusplaani. Mõistlik oleks ehk arvestada ka klassikomplektide arvu koolis. Samuti võiks luua seadusandlikult senisest soodsamaid tingimusi õppimise eesmärgil mingil perioodil teises koolis töötamiseks. Praegusest lihtsam peaks olema korraldada õpetaja töötamist mingil perioodil välismaal.

Tegelikult polegi selge, mille järgi liigitada koole suurteks ja väikesteks, tugevateks ja nõrkadeks. Fakt on aga see, et 249 põhikoolist (arvestamata kesk- ja algkoole) on 161-s õpilasi alla 90. Seda õpilaste arvu võib pidada teatavaks piiriks, kui praeguse rahastamissüsteemi järgi on vaja hakata nii-öelda otsi kokku tõmbama. Eriti hakkab rahakott pigistama siis, kui kolmandas kooliastmes jääb õpilasi alla 30.

Praegu töötatakse haridusministeeriumi asekantsleri Kalle Küttise sõnul välja uusi rahastamispõhimõtteid. Küttis ütles ka kohtumisel Võru omavalitsuste esindajatega, et praegu ongi õige aeg ettepanekuid teha. Eespool kirjapandu eesmärk ei olnud niivõrd otsida valupunkte, kuivõrd kutsuda kaasa mõtlema, et koguda kokku asjalikud ettepanekud. Koos kirja pandud ettepanekud edastatakse otsustajatele. Oleksin tänulik, kui saadaksite mulle oma mõtteid ja ettepanekuid koolide rahastamise teemal e-aadressil maarika@kuutsi.edu.ee .


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!