Lennuväli
Lastekirjanik Aidi Vallik Haapsalu lennuväljal. Oma kutsumusele, kirjutamisele pühendumine tähendas jalgade maast lahti rebimist ja enese tuule võimusesse andmist. Selleks andis julgust lennuväljal kõndimine.
Üheksakümnendate lõpus oli Haapsalu lennuväli mahajäetud ja üksildane kant. Lahkunud sõjaväe ja kohalike aareteotsijate poolt rüüstatud angaarid haigutasid tummade suudena taamal, hüljatud viiekilomeetriste lennuradade ääres kahises kõrgeks kasvanud rohi, lõhnas madar ja ussikeel, rajaks valatud betoonplaadid murenesid servadest.
Mulle meeldis lennuvälja avarus, tühjus ja tuul. Tuul puhus alati Rohuküla poolt, läänest, ja kilomeetritepikkune lage ala oli tema kuningriik. Käisime seal vahel uitamas ja olemas, sest sõber Katimati oli sel ajal innustunud hobifotograaf, lennuväli inspireeris teda, ning meie Otiga avastasime tol ajal maastikke ning olemisi. „Anni” polnud ma veel üles kirjutanud ja Ott polnud illustreerinud veel ühtegi lasteraamatut. Olid ainult ühe õpetaja ja aknatehase värvija suured hobid, unistused ning tohutu tung eneseteostusele. Ja hirm ning ebakindlus samas: kas üldse tasub, kas üldse julgeb kujundada oma elu just kirjutamise ja joonistamise ümber.
Me olime selleks ajaks juba mõistnud, mis vahe on hobil ja pühendumisel, ja igatsesime pühenduda. Selles tundus perspektiivi, selles tundus suurust. Aga samas tagas kuupalk jälle turvalise ruumi, soojuse ja söögi meie lihakehadele, garanteeritult iga kuu ja stabiilses suuruses.
Jalad olid maas, aga pead pilvedes. Ametitest loobumine ning enese pühendamine kirjutamisele-joonistamisele tähendas jalgade maast lahti rebimist ja enese tuule võimusesse andmist, ja me ei teadnud, kas riskime.
Vabakutseliseks hakkamine tundus millegi sellisena, mida normaalse mõistuse juures olev täiskasvanu ei teeks. Meie lähedased võib-olla ei mõistaks sellist sammu, me peaksime hakkama oma otsust põhjendama, seletama midagi, millest me ise ka lõpuni aru ei saa – et miks siis ometi. Aga meil oli nii palju plaane!
Rääkisime sellest peaaegu kogu aeg. Rääkisime raamatutest, mida me tahtsime koos teha. Rääkisime, mis tunne võib olla, kui ei pea oma sõnade, värvide ja joonte jaoks enam näpistama minuteid töö juures lõunapausil või õhtul kodus pärast söögitegu – mis tunne võib olla, kui saad teha seda, milleks hing sunnib, päriselt, süvenedes tunde ja päevi. Mis siis, kui me olemegi just selleks maailma loodud – mina kirjutamiseks ja Ott joonistamiseks –, ja kuidas me sellisel juhul üldse tohime anda selleks kõigeks oma elust ainult raasukesi? Kui tuleks anda jäägitult?
Lennuväljal tuule käes kõndides tundusime endale kuidagi julgemad. Seal tundus, nagu olekski see asi juba otsustatud, ning kui tagasi linna läheme, algabki uus, senisest mõtestatum ja täielikum elu.
Tegelikult läks selleni veel mitu aastat, sest linna naastes lõid taas välja argpükslus ning kahtlused. Jah, võib-olla ei olnudki siis veel õige aeg. Nüüd ma tean, et ei olnudki. Aga me ei julgenud seda valikut teha ka veel siis, kui olid ilmunud mu esimesed noorteraamatud ja Otil trükki saanud esimeste lasteraamatute illustratsioonid. Me põnnasime ikka veel. Kuni elu valis meie eest ise, tõstis seinad meie ees püsti, jättes vabaks ainult ühe raja.
[…] Lehes reedel ilmunud lugu on nüüd lõpuks ka netis üleval, selline ta mul tuli. Pärast tellimust mõne tunniga kirjutasin, tuli vabalt ja otsekui ise… seda […]