Lugev laps on aruka ühiskonna nurgakivi
Üldine seisukoht on, et arvuti ja teleri kõrvalt loevad tänapäeva lapsed vähe, kui üldse. Kuuldavasti ei osata loetut analüüsida, selle üle arutleda ega kirjandeid kirjutada. Ma loodan, et see ei kehti kõigi kohta. Ise olen olnud lapsest saati paadunud raamatukoi ja üritanud lugemispisikut süstida ka oma kahele tütrele. Mingil määral võib ehk tõesti väita, et lugemus algab kodusest raamaturiiulist, kuid mitte ainult. Ülioluline roll on siinkohal ikkagi ka keele ja kirjanduse õpetajal, raamatukogutöötajal ning ühiskonnal üldiselt.
Kui kurdame selle üle, et tänapäeva lapsed istuvad pigem arvuti või teleri ees, kas suudame samas endale aru anda, et suures osas just meist – lapsevanematest, kasvatajatest, õpetajatest, raamatukogutöötajatest –, meie suhtumisest ja eeskujust saab alguse lapse lugemishuvi ja analüüsioskus? Kui ühiskond ei suuda hinnata arste, õpetajaid ja teisi haritud inimesi inimkonnale olulistel ametikohtadel, miks peaks laps tahtma koolis käia ja ühel hetkel arstiks või õpetajaks hakata? Kas suudame endale aru anda, et laps, kes loeb, teab ka paremini olukordi analüüsida, arutelu edendada, oma seisukohti väljendada ja pikemas perspektiivis aruka täiskasvanuna ühiskonda kujundada?
Lugemise soov saab alguse uudishimust ja huvist. Daniel Pennac alustab oma raamatut „Nagu romaan” (mida soovitan soojalt lugeda kõigil, kellest sõltub väikeste inimeste raamatumaailm) tõeteraga: „Tegusõna „lugema” ei kannata käskivat kõneviisi. Leidub teisigi tegusõnu, millega ta seda vastumeelsust jagab: „armastama”, … „unistama”…” Seega oleks naiivne arvata, et last saab lugema sundida. Ei saa, ei kohustusliku lektüüri ega käreda sõnaga. Küll aga saab huvi tekitada ja targalt suunata, milleks omakorda on paraku hädavajalik täiskasvanu enese lugemus ja silmaring.
Minu laste lugemishuvi algas õhtusest unejutu ettelugemisest. Lihtne. Silmad-kõrvad-hambad puhtaks, pidžaama selga, teki alla ja emps raamatuga voodiservale. Pärast arutasime veel tükk aega, miks Karlsson ikka nii isekas oli ja alati kõik nahka pistis või miks vanaema just täpselt õunapuu otsa ronis või et laps kasvab tegelikult ilma emata, kui too on taevas ingel. Mõnikord jäi lugu põneva koha peal pooleli, aga uudishimu oli suur ja nii nad ise edasi pusisid. Ei keelanud, kuigi vahel oli kell palju. Ja pole kunagi sundinud ka.
Miks siis lapsed ikkagi nii vähe loevad? Väike kalkuleerimine näitas, et minu vanema tütre klassis on lugejaid lapsi 30% ja noorema tütre klassis 29%. Laias laastus kolmandik. Tõdedes, et kõik väiksemad raamatupoed on uksed sulgenud, võiks ehk väita, et probleem algab täiskasvanutest.
Kas meie võidukad demokraatlikud diktaatorid ja padumaterialistidest hariduse reformijad on ehk pannud õpetajale sedavõrd palju bürokraatiast kantud tööd õlgadele ja kõike rahale taandades sisendanud nii palju lootusetust, et motiveerimiseks pole enam mahti ega tahtmist? Kas õpetaja muu maailma mõistes „näljapajuk” üldse motiveerib motiveerima? Kas hariduse reformijad ise on ikka Mats Traadi „Pommeri aeda” lugenud? Kuidas nad mõistaksid ridu „Ta on õnnelik inimene, teinud eluaeg südamelähedast tööd. Koolis on tema elu ja surm. Ta tunneb, et on sündinud õpetama”?
Traat on oma realistliku proosa ainesena kasutanud elu ennast aegu tagasi. Mis meil nüüdseks muutunud on? Ikka ei leita koolimajade remondiks raha, ikka ei maksta õpetajatele väärilist palka; ikka raha, raha ja raha taga on väidetavalt asi. Kuid elu väärtus ei seisne ju üksnes rahas. Õpetaja väärtust ei kannata ju üksnes numbriteks taandada.
Tagatipuks hellitatakse mõtet tõsta käibemaksu raamatutel, mida üks keskmist palka teeniv inimene nagunii enam ammu osta ei jaksa. Niisiis, mis motiveeriks õpetajat või raamatukogutöötajat (viimane pole ka just teab kui kõrgelt tasustatud-hinnatud) viima last raamatute ja lugemiseni, õpetama eraldama tera sõkaldest, suunama arutelu- ja analüüsioskust, et temast kasvaks ükskord laia silmaringiga arukas täiskasvanu, kes ei laseks end pimestada rahast ja võimust, vaid hindaks olulisemaid väärtusi?
Ikka ja jälle jahmatab mind reformijate ja riigivalitsejate lühinägelikkus ja nn silmaklappidega hobuste moodi traavimise tendents. Meil on väike rahvas ning maailma mastaabis tilluke keel ja kultuur, mida tuleb hoida ja edendada – muu hulgas ka üleüldise lugemuse ja silmaringi kaudu. Kui ikka ja jälle räägitakse suure suu ja laiade žestidega sellest, et see või too reform „toetab hariduse traditsioone”, julgen ma linnast tagasi maale kolinud kodanikuna piuksatada, et Eesti hariduse traditsioon oli igas külas oma kool ja oma koolmeistrid, kes kasvatasid üles mitu põlvkonda ja teadsid piltlikult öeldes nii vanaisa kui ka tolle pojatütart.
Meie pisike mõisakool Järvamaal tähistas hiljuti kohaliku hariduselu 255. aastapäeva. Siin on õppinud minu isapoolne vanaema, minu isa, ma ise ja nüüd õpivad ka minu tütred. Seda nimetan ma traditsiooniks ja selline kool suudab minu meelest luua õigeid väärtusi. Praegu käimasolev tsentraliseerimine ei paku küll mingeid võimalusi traditsioone toetada. Meil on unustatud, et õpetaja on maa sool, väärtuste edasikandja ja ühiskonna kujundamise alustala ning et kool on traditsioonilise küla või asunduse selgroog. Selle asemel võib Kesk-Eestiski näha, kuidas üleüldine vaimupime tsentraliseerimine, linnastumise soodustamine ja eurodirektiivid on suretanud välja traditsioonilise Eesti külaelu ja -majanduse. Eluolu külades kujutab tüüpiline linlane senimaani ette kuivkäimla, hööveldamata laudadest kokku löödud koikude ja loomadega elutoas – mis on loomulikult suuresti jama jutt, me oleme siin maal samuti juhuslikult 21. sajandisse jõudnud.
1925. aasta 23. jaanuari ajalehe Järwamaa lk 1 on kirjas järgnev lõik: „Rahwasteliidu esitajad [st esindajad – M. A.] lahkusid Eestist 19 s.k.p. Lahkumisel teatasid nad, et siit kaasa wiiwad muljeid kõigeparemaid. Kõige tugewama mulje on wõõrastele jätnud see sitkus, tõsidus ja korraarmastus, mis juhiwad Eesti rahwast tema organiseerimistööl. Külaliste arwates peab põllumajandus Eestile esimeseks ja kõige tähtsamaks alaks teiste majandusliste tegewusharude kõrwal jääma, sest põllumajanduse kõige harude arendamises ja kasutamises peitub Eesti sotsiaalne stabiilsus ja ühtlasi tema tähtsam waranduse allikas.”
Ajad on muutunud. Praegu toetavad kõiksugu fondid vaid suurettevõtteid, väiketalunikud peavad ise vaatama, kuidas hakkama saavad, eurodirektiivid on lämmatanud suurema osa traditsioonilistest väikeettevõtetest ja kauplustest-söögikohtadest; külad surevad välja ja külakoolidest pole mõtet rääkidagi. Vähegi ärksamaid tegelasi meenutatakse moodsa sõnaga „majanduspagulane” ja viimased on piiri taha parema (loe: inimlikuma) elu juurde viinud terve oma perekonna ja sõbrad-tuttavad takkapihta.
Kui palju meid nii alles jääb – meid, eestlasi? Kas saame endale kunagi veel lubada elamisväärset elu – ka maapiirkondades, ilma et peaks end sendituks maksma kütte, toidu ja liikumiseks hädavajaliku kütuse eest? Kas selleni võiksid meid juhtida ükskord meie haritud suure lugemuse ja silmaringiga lapsed? Kas jõuame oma laste harituse kaudu selleni, et väärtustame õpetaja ja arsti elukutset ega kärbi nende palku mingi ulmelise maailmavõlgnike toetamise kava arvelt?
Kas jõuame oma laste harituse kaudu selleni, et valime endale riigivalitsejad, kes seisaksid riigi KÕIGI kodanike õiguste eest, või selleni, et IGA inimene on riigile väärtuslik, ja seda mitte üksnes kui maksumaksja.
Targad mehed on öelnud, et tuleb olla ise see muutus, mida maailmas näha tahetakse. Mu vanem tütar hakkab peagi koolilektüüri korras lugema „Kärbeste jumalat”, autoriks William Golding. Ootan huviga piiga muljeid. Kas ta oskab sellest tõsielulise vägivallaga vürtsitatud ja üsna otsekohesest ilustamata loost välja lugeda põhilise? Kas õpetaja jõuab nappidesse raamidesse surutud ajakavast hoolimata neile rääkida, et selles loos on palju sümboleid ning et näiteks Põssa prillid sümboliseerivad teaduse ja intelligentsi jõudu ühiskonnas, mida pahalased võivad oma huvides kurjasti ära kasutada?
Kas mu laps mõistab, et inimeses on peidus kaks poolt: üks, mis ihkab teiste üle võimu, saates kõik reeglid põrgusse ja kiites isiklike huvide nimel heaks isegi vägivalla, ning teine, mis tsiviliseeritult ihkab pidada kinni üldsuse huvides kehtestatud reeglitest, olla seaduskuulekas ning käituda inimesena nii, et süda ei valutaks?
Minu nägemuse järgi on üks vähese lugemuse põhjusi saanud alguse kas kodust või koolist.
Edukultuses vanemad sunnivad oma lapsi üha nooremalt ja kiiremini lugemist selgeks saama.
Sama asi juhtub ka kooli 1, klassis, kus laps peab kiiresti oskama lugeda nii trüki- kui kirjatähti juba 1. klassi 2. veerandi alguses. Sellega kaob ära asjade õppimise loomulik kulg ja lapse enda huvi ja motivatsioon. Tagantutsitamise peale ta küll saab selle ehk kiiremini selgeks, kuid tal puudub asjast nauding ja eduelamus. Ja miks ta peaks edaspidi tegema asju, mille tegemine toob talle meelde vägivalla, pisarad ja ebameeldivuse.
Kas meie vanemad ja kooliõpetajad on ikka valmis usaldama lapse loomulikku arengut või kardavad nad, et lapsed jäävad millestki ilma kui õpivad lugema 1. klassi lõpuks?
Võib-olla ei peaks me alati tegema asju kiirustades ja tormates ja vägisi, vaid pigem armastuse ja naudinguga, siis on ka tulemused kestvamad.