Heiki Ernits: Lugu vanast kapist

23. nov. 2012 Heiki Ernits - Kommenteeri artiklit
Tulevane tuntud joonisfilmitegija ja kunstnik Heiki Ernits (vasakult esimene) koos klassivendadega Kurtna algkooli 4. klassis. Keskel seisab tema ema, õpetaja Helgi Ernits. Foto on tehtud 1964. aastal.

Tulevane tuntud joonisfilmitegija ja kunstnik Heiki Ernits (vasakult esimene) koos klassivendadega Kurtna algkooli 4. klassis. Keskel seisab tema ema, õpetaja Helgi Ernits. Foto on tehtud 1964. aastal.

 

Kurtna algkoolis − 1870. aastal keset põldusid kahe küla vahele ehitatud palkmajas. Nii et alguses mul koolikotti ei olnudki, sest kui tunnis midagi vaja läks, sain kõrvaltoast tuua. Magada võisin samuti viimase minutini, ja juhtus, et jäin tundi ka hiljaks. Hiljem, kui tuli hakata bussiga Kohila koolis käima, andis see end halvast küljest tunda, kuna pahatihti ununesid pooled vajalikud asjad koju.

Oli aasta 1960, kui mu ema Helgi Kurtna kooli õpetajaks-juhatajaks määrati ja mina kooliteed alustasin. Mäletan, et maja oli vanaaegset mööblit ja asju täis − seal oli harmoonium, mille oli kunagi koolile ostnud piiskop Rahamägi isa, kes oli siin õpetajaks. Harmooniumi abil viidi minu ajal läbi kõik muusikatunnid. Pill on praegugi alles, kuid üks rihm on katki ja õiget häält ta enam ei tee.

Õhtuti oli terve maja oma suurte kappidega minu päralt. Ühes sellises olid keemia ja füüsika õppevahendid, põnevad vanaaegsed asjad ajast, mil koolis oli veel seitse klassi. Avar pööning oli täis vanu esemeid, millest ema kujundas väikese koduloomuuseumi.

Seal olid vanad tindipotiaukudega koolipingid, tohutult palju vanu ajakirju, tsaariaegne gloobus, kohaliku jahimehe poolt kooli jaoks meisterdatud linnutopised, suur Eesti seinakaart aastast 1937 − loomulikult vana piiriga, kus Petserimaa asus vabariigi territooriumil. Oli petrooleumilampe, lauanõusid, riideid ja muud huvitavat, ei puudunud ka „tahvel ja krihvel” − muistne iPad. Hurmav pööning, kus veetsin tihti tunde.

Kõige suurem varandus oli ikkagi suur klaasustega raamatukapp. Pea igal õhtul istusin pikemat aega kapi ees ja valisin, mida lugeda. Kõik oli juba niikuinii loetud, aga see polnud probleem. Neli riiulitäit tihedalt kokkupressitud raamatuid − vanaaegseid, pruunides köidetes, ja muidugi ka uusi ja ideoloogiliselt „õigeid”, nagu „Timur ja tema meeskond”, „Vana kindlus” …

Valikut teha polnud sugugi lihtne, tihti võtsin voodisse kaasa mitu raamatut ja lugesin neid siis kordamööda. Hiljuti sattusin lugema üht oma tolleaegset lemmikut „Sipelgas Ferdat” ja pidin imestusest pikali kukkuma − nii läbinähtav on raamatu ideoloogiline skeem, milline karm manipuleerimine! Oma lastele ei saanudki ma seda ette lugeda, tundus, nagu loeksin peatükke teadusliku kommunismi õpikust, ja ometi meeldis see raamat mulle kunagi väga!

Erinevalt tolle ajastu kommetest ei tsenseerinud minu ema raamatuid ja ka kogu ennesõjaaegne kirjandus oli ilusti alles – et paljud neist raamatutest olid avalikest raamatukogudest kõrvaldatud ja seisid keelatud kirjanduse nimekirjas, ma tol ajal ei aimanud. Kahte neist mäletan eriti eredalt: üks oli Maurice Maeterlincki „Sinilind” ja teine „Sipelgas Si”, autoriks Johannes Selg.

Arvan, et nende raamatute fantaasiamaailm on minu kujunemises suurt rolli mänginud. Nagu minu emagi. Emana niikuinii, aga ka seepärast, et ta kõik need raamatud minu ja teiste oma õpilaste jaoks säilitas. Vana raamatukapp oli nagu üks päästeparv suurel ja tühjal ookeanil.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!