Maailmast ja vaatest
Erakondlik ülbamine on lõpuks inimesi nähtavalt ärritama hakanud. Ja peale hakata ei osata suurt midagi. Mõni keskmisest reljeefsemate väljendustega, ent siiski viisakas arvamuslugu, pisut siirast hillitsetud muret hajusalt meediakanaleis laiali, isegi mõned külmale ilmale kohaselt mitte eriti rahvarohked meeleavaldused. Isegi ACTA (mäletate veel sellist asja?) tõmbas protestivaimu käredamalt käima, sest see oli konkreetne asi, praegune probleem aga näikse nii kõike- ja kõikihõlmav olevat, et ilma riigielu aluseid igakülgselt ümber vaatamata lahendust leida ei saagi. Pole lihtsat vaenlasekuju, hästi ei anna süüdistada Ameerikat, Venemaad ega Euroopa Liitu. On jõutud punkti, kus osutub ainuvõimalikuks mõtlemine, ja sellest ka suhteline vaikus. Ei eriti kellu ega vilesid, pigem hoolitsetud ja hästikasvatet koerte meloodilised haugahtused häirimatult edasi liikuva karavani tasase ähkimise taustal. Karavan teab, et karavaniväliselt on kõrb ja hädaorg läbimatud, ning teab ka seda, et koerad on alati haukunud, juhtuma sellest ent miskit ei hakka. Korralikud inimesed riiki ei pööra. Ja mis neist siis tähele panna.
Ometi peaks riigikaravani pööramine ja juhtimine toimuma sujuvalt ja pidevalt, tuim ühesuunaline nühkimine võib olla küll edasiviiv, ent vale suuna korral ka samavõrra hukatuslik. Jama on selles, et erakondade mõte ja mõiste on hägusad, või polegi neid õieti selgeks saadud. Iseenesest peaksid erinevate arusaamadega inimeste ühendused tagama mitmete liikumisviiside olemasolu kaugemate eesmärkide saavutamiseks. Tagama läbimõeldud variandid, tekitama olukorra, kus ühe või teise taktika toimimatuse puhul oleks uus naksti tagataskust võtta. Ja et inimestel oleks võimalik nende variantide vahel valida. Paraku paistab, et tagavaravariantidest pole mõtet kõneldagi, isegi esivaravariandiga on raskusi. Ja samuti näib, et maailmavaadetest kõnelemine on ilmne liialdus, kuna valijatel pole maailmavaatest seni sooja ega külma, kuni suurem mõtteaur elementaarse eluspüsimise peale ära kulub ja valitavad teavad, et tühja katlaga hääletaja hääletab pigem pudru, mitte vabaduse, võrdsuse või vendluse poolt. Õigemini, vabaduse poolt sai juba ära hääletatud, järgmine poliitiline punkt oleks täis pudrukatel ja võrdsusest-vendlusest rääkimine võib vabalt oodata. Pealegi pole sellised kategooriad eestlasele omased, vabadus küll, saaks ikka vabalt sehvti teha, ja pisnest. Mis siis, et hästi ei oska ja välja ei tule.
Maailmavaate levitamiseks võib küll moodustada mõned hästirahastet sihtasutused, aga pudru levitamine on olulisem. Ja siinkohal moodustavad parlamendierakonnad tõesti mõnes mõttes uuelaadse üheparteisüsteemi, mille sees paistavad vana hea aatemeeste ja pragmaatikute kaheparteisüsteemi jooned. Eestlane on harjunud võimu tagant virutama, olgu mõisa, kolhoosi või ükskõik kelle. Põhimõtteliselt on võim alati olnud keegi teine, köis alati lohisenud, ja kui ongi just nagu oma võim, siis selgub ikkagi, et seegi on kellegi teise käes, lihtsalt mastaap on väiksem. Euroopal on mastaap suurem ja sealt ei mõista igaüks virutada, aga osavnäppudest pole kunagi puudus. On neid, kes alati hakkama saavad, kes oskavad elada, kes teavad, et võim on võim, ja teavad ka seda, kuidas võimu külge kinnistuda ning see enda kasuks tööle panna. Neid on igas erakonnas ja tegelikult moodustavad nad ühe erakondadeülese erakonna ning on suutelised suurepäraseks koostööks. Ja valijaid, kes tegelikult just sellesse kogukonda kuuluda tahaksid, jagub samuti. See partei ja see osa rahvast on alati ühtsed.
Ja on need teised, kelle arusaamad ei seostu otseselt isikuliste hüvedega ja kelle nägemuses sisaldub ka inimeste jaoks toimiv riik, enam-vähem kõigi inimeste jaoks toimiv. Ka neid on igas erakonnas, mõnes rohkem, mõnes vähem. Aga nemad ei ole nii ühtsed, neid segavad ettekujutused maailmavaatest ja normaalse riigi normaalsest süsteemist. Mistõttu on nad enam eraldi, ja et nad ka kohese otsekasu järele ei lõhna, siis praktiline eestlane neid natukene kahtlustab. Kuidagi kindlam on ikka püsida nende kiiluvees, kes elada oskavad. Isegi kui sügaval südames kahtluseuss närib.
Üheparteisüsteemi oleme näinud ja päris kindlalt ei tea me tänini, kui palju nähtamatuid erakondi ja isiklikke huvisid selle sees peitus ja võitles. Kaheparteisüsteeme oleme näinud kaugemalt, ja need tunduvad toimivat põhimõttel, et üldiselt tehakse ja tahetakse üsna samu asju veidi erineval moel, sõbraliku vastase olemasolu aga loob tasakaalu ega lase kummalgi poolel liiga suuri sigadusi teoks teha. Mitmeparteisüsteemid on meile siin Põhjamaades lähemad, aga eeldavad veidi teistsuguseid inimesi, mitte maailma paimaid, nagu me oma eestlasliku veendumuse kohaselt oleme. Ahnus tuleks võrrandist välja taandada, muidu jäämegi olukorda, kus erakondadevaheline üheparteisüsteem laiab täiega ning teine, samuti erakondadevaheline mitmeparteisüsteem jääb raskelt alla ning ülejäänud ei pääse löögile. Ahnus sõidab arukusest praegu üle. Mis valemiga seda muuta, on mõtlemise koht. Pudrukatel tuleb jälle mängu. Kui ahnusest ihnsus lahutada, oleks juba üks hea tehe tehtud. Aga süsteemi ümbervaatamiseks tuleks samuti aega võtta. On tühjemagi katlaga suuri asju korda saadetud.
Kes tahab aru saada, mispärast ja mismoodi on eestlase ja parteilase (või eestluse ja parteiluse) suhted kujunenud, sellele soovitaks suurepäraseks silmadeavajaks Olev Remsu vastset teost „Supilinna surmad”. Koeruslikust poisiaja-memuaarist on teises köites koerunud suur romaan, kus ehmatav tumedus päikselise pealispinna all hiilimas. Leebemal kombel haakub sama teemaga veidi hilisemas ajas Mihkel Muti suurteos „Kooparahvas läheb ajalukku”. Neid kaht lähestikku manustades mõistab lugeja end ja oma rahvast paremini. See ei pruugi teha rõõmu, aga on vajalik. Nalja saab ka, ja mitte vähe. Nagu elus.