Mängude abil võõrkeeled selgeks?!
Vigade parandus. Järeltöö. Tekst pähe õppida. Tegusõnade tunnikontroll. Laused tõlkida. Sellised võõrkeele kodutööd on õpilase päevikus ilmselt ühed tavapärasemad.
Võõrkeele õppimine tähendab meil praeguseni sõnade, grammatika, kogu keele tükkhaaval lahtiharutamist ning õhkõrna lootust, et õppija oskab kursuse lõppedes selle kõik uuesti kokku sulatada ning uues keeleruumis hakkama saada. Aga kas saab, kui inglise keel kõrvale jätta? Piltlikult öeldes oleme võõrkeele õpetamisel nagu kondiitrid, kes räägivad põhjalikult jahust, munadest, suhkrust, kuid koogi valmistamise ning maitsmiseni ei jõutagi.
Kuidas õpib väike laps?
Võib-olla 50−70 aastat tagasi oli võõrkeelte „tükkhaaval” õppimine veel kuidagi arusaadav, sest siis õpiti kirjandusteoste mõistmiseks ning kirjade kirjutamiseks. Iga päev siis võõrkeelt ei kasutatud ja seda polnud ka raadiost ega televiisorist kuulda. Kuid praegu poevad kõikvõimalikud keeled meil lausa uksest ja aknast sisse, ja see tähendab, et on viimane aeg oma keeleõpetamise meetodeid kohandada.
Selle asemel et laua taga mugavalt istudes võõrkeelset teksti sõna haaval oma emakeelde tõlkida, tuleks hüpata õpitavasse keelde sisse ja püüda haarata tervikut, nii nagu teeb seda rääkima õppiv laps. Keeleõppija tuleb viia olukorda, kus ta on sunnitud kasutama oma intuitsiooni ja sõnade tähendusi n-ö õhust haarama. Väike laps õpib ju emakeelt just intuitsiooni abil, tükeldamata seda kääneteks, lauseliikmeteks, sõnaliikideks. Talle piisab rääkima õppimiseks selles keeles kõnelevate inimestega suhtlemisest.
Jalgpalli finaalmatši pilet kadunud … mis nüüd?
„Je voudrais deux croissants!” ütleb Merilin juba mitmendat korda tungivalt oma rühma õpilastele. Need püüavad aru saada, mida „prantslane” nende käest tahab. Lapsed on juba varem aru saanud, et je voudrais viitab millegi tahtmisele ja et deux on kaks, kuid mida ta siis tahab? Kes arvab ära? Merilin näitab kätega millegi söömist, nagu ikka tehakse, kui sõnadest puudu tuleb. Saia tahab, puhkevad lapsed lõpuks naerma, misjärel asutakse järgmist lauset ära arvama.
Teine näide. Janek hakkab koos oma prantsuse sõbraga jalgpalli finaalmatšile minema, kui äkki selgub, et sõber on piletid ära kaotanud. Pinge kruvib end üles, poisid püüavad olukorda prantsuse keeles lahendada. Nad lähevad piletikassasse ja selgitavad seal prantsuse keeles oma probleemi.
Kolmandaks. Lauamäng, mille mängimiseks peab oskama prantsuse keelt.
Taolisi pingelisi keelekeskkondi saab luua võõrkeeletunnis tuhandeid. Tõsi, õppijale on need küllaltki ebamugavad, tal on ikka ja jälle tunne, et on visatud tundmatus kohas vette, kust ta peab ise välja ujuma. Kuid kõige tõhusamalt õpitaksegi keelt väljaspool mugavustsooni.
Matemaatikaõpetajad ütleksid intuitiivse võõrkeeleõppe kohta, et see on nagu pranglimine – kiiretele küsimusele antakse kiireid vastuseid, kusjuures kohe saadakse teada, kas vastus läks täppi. Õpilased on pranglimisest vaimustuses, aga samasuguse vaimustusega saab õppida võõrkeelt.
Uus väljend − mängustatud õpe
Hiljuti laiemalt tuntuks saanud termin „mängustamine” (ingl gamification) on nüüdseks ka hariduses levima hakanud. See mõiste tähendab mis tahes eluvaldkonna kogemist mängu vormis, olgu selleks siis asutuse koosolek (seikluskoolitusena), õppeaine matemaatika (pranglimine) või europarlamendi simulatsioonistungid TEN noorterühmituse eestvedamisel.
Mängustatud keeleõppe korral ei ole mängimise peaeesmärk meelelahutus, vaid teatud keele- ja kultuuriteemade avamine ning omandamine. Paraku tuleb tõdeda, et mängides õppimiseks ei jätku meil õppevahendeid ega õpetajate täienduskoolitusi. Koolitustega on veel see probleem, et paaripäevasest koolitusest ei piisa, sest keeleõpetaja ise peab samuti õppima ebamugavas keelekeskkonnas aktiivselt tegutsedes, mitte mugavalt loengut kuulates.
Kuid midagi siiski juba toimub. Tallinna reaalkoolis, Descartesi lütseumis, Miina Härma gümnaasiumis, Rocca al Mare koolis, Prantsuse lütseumis, Saue gümnaasiumis on võetud kasutusele keeleõppemäng CONTACT (www.contactgame.eu), mis annab õppijale võimaluse prantsuse keelega eksperimenteerida, seda keelt vahetult tunnetada ja oma vigadest õppida. Õpilastele on see prantsuse keele õppimiseks kavandatud mäng väga meeldinud, aga kui õppimine on nauditav, on see ka tulemusrikas – sellepärast räägimegi nii palju huvi- ja õhinapõhisest õppest.
Lihvitud simulatsioon
CONTACT-i kunstlikku keelekeskkonda on lihvitud kaks aastat ja täna võib öelda, et see töötab ning on aeg luua analoogilisi keeleõppemänge ka inglise, saksa, soome, rootsi keele jaoks. On ütlemata tore jälgida, missuguse õhinaga õpilased mängu mängivad ja erinevates mängulistes olukordades üksteist aitavad: keegi otsib puuduolevat sõna arvutist, keegi sõnaraamatust, nutitelefonist jne. Õpetaja käib vaikselt klassis ringi ja märgib üles teemasid ja keeleprobleeme, mida mängu järel õpilastega süvitsi arutada. Koduteel jääb õppijat kummitama mõte, et uuriks õige arvutist järele, mitmest klaasruudust Louvre’i sissekäigu püramiidid siiski koosnevad.
Selline ongi simulatsioonõpe – aktiivne, põnev, lõbus, hasartne, arendav, ise otsima ning uurima ajendav. See on päris elule kõige lähedasem õppevorm, mille puhul saab õppija omal nahal läbi tunnetada olukorrad, mis teda tulevikus ees ootavad.
[…] tehnikat saab aga kasutada ka selleks, et lastele sõnade seletus kergemini selgeks õpetada. Visuaalselt jäävad asjad tihti kergemalt meelde, mistõttu on parim õpetada lapsele sõnasid selgeks joonistamise teel. […]