Märkame, hoolime, tegutseme!
Koolivägivallast räägiti viimati nii palju siis, kui linastus Ilmar Raagi film „Klass”. See, mida me praegu oleme meedia vahendusel näinud, pole enam lavastus, see on tõeline elu. Alates Jaanikese koolis filmitud šokeeriva video nägemisest vasardavad minu kui õpetaja peas kolm suurt küsimust. Mis toimub? Miks toimub? Kuidas edasi?
Kas tahan või mitte, tuleb tunnistada, et koolis töötades puutun vägivallaga kokku peaaegu iga päev. On nii füüsilist, vaimset kui ka emotsionaalset vägivalda. Korrapidajana koridoris vahti pidades näen sageli pisikesi poisse põrandal maadlemas. Õnneks vastavad nad nõudlikule arupärimisele, mis toimub, enamasti: „Me ju ainult mängime.” Siiski on ka kordi, mil maadeldakse vihaselt ning riiukukkede lahutamisega, olgugi tegemist väikeste poistega, tuleb tõsist vaeva näha. Samuti pean iga päev kuulama õpilaste kurtmist, et see või teine narris. Näen õpilasi, kes ei tunne end klassikaaslaste hulgas mugavalt. Neilt ei taheta võtta sünnipäevakommi, nende kõrvale ei taheta istuda, nendega ei taheta olla ühes rühmas. Klassijuhatajana tahan küll panna oma klassi õpilased toimima ühtse, üksteist arvestava kogukonnana, kuid see pole lihtne. Ideaalse klassikliima loomiseks on vaja teha süstemaatilist kasvatustööd, mis võib soovitud tulemuseni viia alles aastate möödudes. See töö nõuab klassijuhatajalt pühendumist, aga on lõpuks loorbereid väärt.
Õpetajad armastavad öelda, et lapsed on kodu peegel. See võib nii olla, kuid kogu lugupidamisega oma kolleegide vastu − ehk peaksime meie, õpetajadki, aeg-ajalt peeglisse vaatama. Lugesin hiljuti Arterist Anu Saagimi artiklit, kus ta kirjeldas koolipoiste hilinemist tundi ja õpetaja reaktsiooni sellele. Kui alguses ei suutnud ma imestusest suud kinni panna (See pole ometi võimalik!), siis järgmisel hetkel lõin silmad maha (See on minu kolleeg ja mul on häbi …).
Kindlasti saab laps kodust kaasa esmase kasvatuse ja väärtushinnangud, mis saadavad teda koolis. Hea õpetaja, eriti klassijuhataja, võiks aga osata väänkaelu paremale teele suunata ning vildakaid väärtushinnanguid korrigeerida. Väikese õpilase jaoks on klassijuhataja koolis oluline isik, mind kutsutakse väga tihti emmeks. Olen veendunud, et klassijuhataja saab hea tööga marakrattidest peaaegu paipoisid kasvatada, kuid selleks kulub aega ja ränka tööd, mida tuleks rohkem väärtustada. Oma õpilastes püüan ikka kooliskäimisrõõmu arendada ja seni kurta ei saa − käivad päris rõõmsalt koolis.
Koolivägivalla põhjuseid võib otsida veelgi. Suuremates koolides töötavad sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, kes teevad väga head tööd (tean seda oma kooli näitel), ent nende palgad on streiki väärt ja nende maine jätab soovida. „Mina küll oma last mingi koolipsühholoogi juurde ei saada,” ütleb nii mõnigi lapsevanem. Väikesed koolid võivad korralikust tugisüsteemist ilmselt vaid unistada.
Ja muidugi telesaated ning arvutimängud. Usun, et ei üllata kedagi, kui kirjutan, et tavalise algklassilapse lemmikarvutimängud on võitlusmängud ja lemmiktelesaated „Kelgukoerad”, „Kättemaksukontor” ning „Süvahavva”. Kuhu on jäänud Tipp ja Täpp, Hunt Kriimsilm, Mõmmi ja Leopold oma sõpradega? Koolivägivald ei saa olla ainult kooli ja kodu mure. Meie, suured inimesed, peame ühiselt tagama väikestele inimestele lapsepõlve, mida nad tahavad hiljem meenutada.
Kuidas edasi? Kõigepealt peame hakkama märkama. Peast tuleb visata silmaklapid, mis võimaldavad näha ainult ette ja vaid oma last. Lastega tuleb suhelda, neid kuulata, ja seda iga päev, olgu elu nii kiire kui tahes. Tuleb tegutseda! Me võime ju koolivägivalda märgata, aga kui jätame selle tähelepanuta („Pole minu asi, las keegi teine tegeleb sellega”), siis ei muutu midagi. Seega, olgu õpetaja, lapsevanem või lihtsalt täiskasvanud inimene –
kui näed hädas last, mine talle appi! Lisaks olen veendunud, et suudame maailma natukenegi paremaks muuta oma isikliku eeskujuga. Kui meie, täiskasvanud, näitame üksteise vastu üles rohkem hoolimist, tülitseme ja kakleme vähem, panevad kullipilguga lapsed seda tähele ja mõistavad ehk, et nii peavad toimima nemadki.
Lõpetuseks üks südamest tulev palve. Armsad emad ja isad, palun ärge õpetage oma lastele, et kui keegi sind lööb, siis löö tagasi! Vägivallaga vägivalla vastu ei võitle. Märkame, hoolime, tegutseme!