Mida kujutab endast Elamusaasta?

20. nov. 2012 Jan Kaus - Mida kujutab endast Elamusaasta? kommenteerimine on välja lülitatud

Järeltulevate põlvede pärast muretsemine on arvatavasti aegumatu nähtus, kordudes põlvkonnast põlvkonda. Praeguses Eestis väljendub see mitmeti – näiteks on aeg-ajalt tunda hirmu, et tehnoloogia kasvuga taandub traditsioonilise kultuuri roll. See tähendab muu hulgas keeleoskuse ning sedakaudu nii eetilise kui ka esteetilise nüansitundlikkuse vähenemist.

Eks iga üldistus kipu tegelikkust lihtsustama, võib väga lihtsalt vastu väita, et noori on igasuguseid. Aga samas on selge, et seoses tarbimismentaliteedi võidukäiguga on väärtused hakanud teisenema – ja see muutus on haaranud endasse eri põlvkonnad. Kultuuri ja hariduse roll ühiskonnas on muutunud, keskse koha on saanud majanduslik edukus – usk, et see garanteerib ühiskonna heaolu laiemas mõttes. Kindlasti ei tasu ega tohigi alahinnata majanduse ühiskondlikku osa, kuid samas tuleb kahelda, kas materiaalne õnn garanteerib igal juhul ka hingelise heaolu, vaimselt rikka elu. Mõnikord võib juhtuda vastupidine – materiaalsele heaolule keskenduvast inimesest saab tarbimise, asjade vang, tema sotsiaalne tundlikkus ja empaatiavõime võib parema elujärje nimel konkureerimise tõttu tugevalt kannatada – eks leiab praegusestki Eestist näiteid sellest, kuidas materialistlikule edule keskendumine võib halvata empaatiavõimet. Seetõttu oleks hea, kui majanduse kõrval nähtaks ühiskonnas sama olulisena just kultuuri.

Kultuur kui meelelaad ja eluhoiak

Kultuuri saab muidugi mitmeti määratleda, aga kindlasti läheb ühiskonnal tarvis kultuuri eri tasandeid. On vaja kultuuri kitsamas tähenduses: kunstiteoste, raamatute, kontsertide, filmide, lavastustena. Aga ehk enamgi on vaja kultuuri selle sõna laiemas mõttes – teatud meelelaadi ja eluhoiakuna.

Mida selline eluhoiak tähendab? Eelkõige tähelepanelikkust elu suhtes. Nii enda kui ka maailma suhtes. Mulle isiklikult tundub, et majanduslik mõtlemine õpetab meid hindama maailma eelkõige objektide kaudu. Tegelikkus on kogum objekte ja neil on oma hind, oma väärtus. Kultuursus aga õpetab keskenduma objektide vahel valitsevatele seostele, see õpetab nägema, et ükski objekt ei eksisteeri teistest objektidest eraldi, vaid teda seob nendega lugematu hulk nähtamatuid, mõttelisi, sümboolseid niite – ja siis, kui hakkame neid seoseid tähele panema ja hindama, teostubki kultuur. Kui objektikeskse mõtlemise retoorika püüab selgitada asjade seisu ja sisu statistika, tabelite, mõõdikutega, siis seostekeskne mõtlemine püüab uurida neid alasid, mis jäävad statistikast väljapoole. Statistiliste võrdluste ja keskmiste varjus elavad inimesed oma soovide, igatsuste, hirmude, mälestuste ja kiindumustega.

Seetõttu tulekski leida uusi võimalusi rääkida kultuurist mitte kui keerulisest ja elukaugest praktikast, vaid eri vormide kogumist, mis võimaldab inimesel teiste inimesega rääkida, nendeni ulatuda, inimestevahelisi seoseid nähtavale tuua. Inimlike seoste virvarris loovad korda erinevad lood. Kultuur ongi eelkõige kogum lugusid. Kõige võimsam nende lugude juures on tõsiasi, et iga lugu on üheaegselt kordumatu ja äratuntav. See tähendab, et igaüks meist elab oma kordumatut elu, aga samas tunneb igaüks meist armastust, hirmu, igatsust, igaühel meist on fantaasia ja mälu. Kultuur ongi nende armastuste, hirmude, igatsuste, fantaasiate ja mälestuste varasalv.

Elamusaasta lisab teabele inimlikkuse

Just seda impulssi, arusaama kultuurist kui ühtaegu kordumatute ja universaalsete lugude kooslusest püüab kasutada ja elavdada Elamusaasta-nimeline ettevõtmine, mille idee sündis paar aastat tagasi Eesti Kultuuri Koja asutamiskoosolekul. Elamusaasta mõte on oma olemuselt ääretult lihtne – inimesed käivad koolides rääkimas teatud sorti lugusid, lugusid omaenda elamustest. Miks just nii? Elamused on sageli inimeste kõige eredamad lood; kogemused, mis on inimesi sügavalt, võib-olla isegi pöördeliselt mõjutanud ja muutnud. Elamused moodustavadki inimliku teadmise ühe kõige väärtuslikuma ja värvikama osa, iga elamus jutustab omal moel ühe loo sellest, et maailm on täis nähtamatuid seoseid, kus ükskõik milline hetk või sündmus võib inimese elu sootuks ümber pöörata. Ilus maastik, mõjuv kunstiteos või hästi öeldud sõna võib muuta kellegi maailma, nihutada paigast hinge, panna südame õitsema. Elamusaasta tahabki tuua esile lugusid kogemustest, mis sümboliseerivad inimelu vaimset potentsiaali.

Elamused koolidesse!

Me loodame, et elamuslikud lood aitavad õppekavasid nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt täiendada, tunnikava elavdada, anda teadmistele juurde sügavalt inimlikku mõõdet. Kui tundi tuleb tuntud laulja või näitleja, kes hakkab rääkima nendest sündmustest, hetkedest või kogemustest, tänu millele sai temast see inimene, kellena me teda praegu austame ja tunneme, saab kultuur tema jutustatud lugude kaudu täiesti kombatava lisatähenduse. Elamusaastal kõlavad lood sellest, kuidas nooruses loetud raamat või kuuldud heliteos on mõjunud ühele noorele sel moel, et temast on kujunenud praegusele ühiskonnale vajalik inimene. Sedakaudu näitame, et kultuur ongi seoste kooslus, see pole pelgalt mingite kultuuriliste objektide – raamatute, maalide, lavastuste, kantaatide, filmide – kogum, vaid kultuur sünnib hetkel, mil raamatut loetakse, maali vaadatakse; hetkel, mil näitleja kehastab laval või linal inimlikke rõõme ja kannatusi; hetkel, mil muusika läbi kuulaja voogab. Muidugi on selge, et elamused ei pea pärinema ainult kunstist, vaid ka loodusest või teistelt inimestelt. Igal juhul on võimalik, et mida tähelepanelikum ja maailma suhtes tundlikum on inimene, seda olulisem on ta kogu ühiskonnale. Sest äkki tähendabki meie ühiskonna heaolu seda, et põlvkonnast põlvkonda säiliks võime näha asjade vahelt ja tagant elusolendeid ning neis ennast ära tunda.

Kõige eelöeldu valguses ootab Elamusaasta töögrupp kõiki Eesti koole meie idee teostamisele kaasa aitama ja meie ettevõtmisest osa võtma. Me ootame teie osalemissoove aadressil eloliis@gmail.com, samuti võite võtta meiega ühendust Facebooki kaudu: www.facebook.com/Elamusaasta .

 


Comments are closed.