Miks me kardame uut eksamikünnist?

23. nov. 2012 Agu Ojasoo Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja-metoodik - 5 Kommentaari

Õpilased hakkavad massiliselt läbi kukkuma, kui riigieksamil seatakse künniseks 50%, ennustavad ja ka kardavad paljud matemaatikaõpetajad. Miks?

Mäletan aegu, mil iga abiturient tegi terve hulga eksameid, kusjuures matemaatikas nii kirjaliku kui ka suulise. Miks peame siis nüüd läbikukkumist kartma? Kas matemaatikaeksam on aastate jooksul nii hullusti keerulisemaks tehtud? Kindlasti mitte! Tundide arvu on riikliku õppekavaga kohati küll vähendatud, kuid isegi humanitaarse suunitlusega gümnasistidele on paljudes koolides suudetud tagada viis tundi matemaatikat nädalas, nagu oli minu mäletamist mööda keskkoolis ka 30–40 aastat tagasi. Miks siis järjest enam kurdetakse, et matemaatikat osatakse halvasti, ja otsitakse imestunud näoga selle põhjusi, alates laste geneetilisest mandumisest ja lõpetades arvutisõltlusega?

Kuningas on alasti

Põhjus on ju teada, kuid kellelgi pole olnud julgust öelda, et meie ise (2. ja 3. kooliastme matemaatikaõpetajad) töötame halvasti. Jättes kõrvale meeldivad erandid, on eriti klassiõpetajate hulgas paraku palju neid, kes oskavad näiteks 5. ja 6. klassi matemaatikat ise suhteliselt halvasti ja ka õpetavad seda lastele kehvasti. See on minu kui lektori tähelepanek täienduskursustelt. Ausalt öeldes meie matemaatikaõpetajad lihtsalt valetavad õpilastele, et need on küpsed minema järgmisesse klassi, selle asemel et teha põhimaterjali selgeks saamiseks tõsist abiõpet.

Põhikooli matemaatikaeksamil on mõneski koolis lausa hulgaliselt õpilasi, kes ei suuda eksamit rahuldavalt sooritada, ehkki õpetaja püüab eksamilaudade vahel kõndides ja näpuga siin-seal tähelepanu juhtides sõbralikult olukorda päästa. Oma panuse eksami „edukaks” sooritamiseks on andnud ka riiklik eksamikeskus, saates põhikoolidele eksamimaterjalid mitte kahes, vaid ühesainsas variandis, et kimpu jäänud õpilastel oleks vähemalt siia- ja sinnapoole kiikamisest natuke abi.

Järeleksami võltshinded

Meil on massiliselt koole ja klasse, kus matemaatikaeksamil läbikukkunud teevad õpetaja koostatud ja kooli juhtkonna kinnitatud järeleksamitöö paar päeva hiljem tublile rahuldavale hindele ning jõuavad õnnelikult koos oma klassiga lõpuaktusele. Ei suuda kuidagi mõista direktorit, kes pärast seda oma aktusekõnes isegi kiidab selliseid õpilasi, ehkki õpetaja lahendas järeleksami uusi ülesandeid nendega nn konsultatsioonides lausa pähejäämiseni. Kui see direktor sellistest „konsultatsioonidest” teab, siis on ta silmakirjalik, kui ei tea, on veelgi halvem.

Ma ei paku siinkohal nimesid, hüüan vaid appi. Põhikooli lõpueksamite tulemused on järeleksamite võltshinnetega rikastatud. Oma pedagoogilise praagi varjamiseks valetab mõnigi matemaatikaõpetaja oma õpilastele näkku, et nad on tublid ja saavad gümnaasiumis hakkama. Aga ei saa, kui alustõed ja oskused ning õppimisharjumus on puudu.

Klassist klassi lohistamine

Iga klassi jaoks, alates esimesest kuni üheksandani, on oskused, mis tuleb õpilasele tagada, kulugu selleks aega ja vaeva kui palju tahes. Ei tohi last lollitada ja viia ta näiteks kuuendast klassist edasi enne, kui ta valdab tehteid harilike murdudega. Ei tohi viia seitsmendast klassist edasi õpilast, kes ei oska tehteid negatiivsete arvudega jne. Selline edasiviimine on õpilase suhtes kuritegu, sest edaspidi läheb õppimine niiviisi üliraskeks ja nii kasvatamegi õpilastes hoolimatust oma ülesannete täitmisesse, laiskust ja hoolimatust, kasvatame praagitegijaid!

Toon ühe kurva näite. Viisakas ja viks, klasse kiitusega lõpetanud tütarlaps Harjumaa väikesest koolist konkureeris koos paarikümne õpilasega Gustav Adolfi Gümnaasiumi kaheksanda klassi mõnele vabale kohale. Ta oli šokeeritud, kui ei suutnud katsetel lahendada kõiki ülesandeid veatult, sest seni olid tal olnud ainult väga head hinded. Võtsime ta siiski vastu ja püüdsime julgustada, et küll harjub ka pisut kõrgemate nõudmistega. Õppeaasta algul aga nägime, et vaesel tüdrukul oli meie koolis pidevalt peaaegu nutt kurgus, sest siin (tavaklassis) osutus ta klassikaaslastest paljudes õppeainetes saamatumaks. Lõpuks otsustas tüdruku ema viia oma lapse tagasi kodukohakooli, kus head hinded tulid erilise vaevata. Ütlen selle kooli juhtkonnale siitsamast oma artikli kaudu, et õpilase ülehindamine on niisama kahjulik ja alatu kui mõnitamine, kiusamine, lolliks tembeldamine jms. See oli ju andekas tüdruk, kes oleks olnud suuteline ka tõelise kiituskirja välja teenima! Midagi tuleb matemaatika õpetamisel kiiresti ette võtta, sest probleem on väga tõsine. Kuid kes võtab? Ja kes vastutab? Kes kontrollib ja puru silma ajamise lõpetab?

Ajame vankri teise kraavi?

Viimasel ajal on märgata pigem vastutusest eemaldumise meeleolusid. Näiteks liiguvad jutud, et ka riigieksamil läbikukkujatele tuleks teha kiire järeleksam – midagi põhikooli võlts­eksami taolist. Pigem kaaluksin võimalust teha läbikukkujate järeleksam augustis – üle riigi ühtsete ülesannetega. Kõlab ka arvamusi, et gümnaasiumi lõpetamiseks pole üldse eksamit vaja, piisab aastahinnetest – vanker paisatakse teise kraavi. Eksam on siiski väga vajalik, sest eksamiks kordamine aitab süstematiseerida aineteadmisi ja -oskusi ning selle käigus paraneb ka oskus oma teadmisi süstemaatiliselt korrastada. Vahepealne variant oleks see, et ülikoolid teeksid oma vastuvõtukatsed ise. Nii pääseksid vähemalt need, kes ülikooli ei astu, läbikukkumise suurest häbist ja neile ei oleks vaja ka võltsjäreleksameid korraldada. Aga kas meie eesmärk on varjata häbi või õpetada õpilastele matemaatika selgeks?

Hüüatus „Relvile rahvas!” ei leiaks siinkohal ilmselt positiivset vastukaja. Lootus, et üks artikkel kriipsuvõrragi midagi muudab, on samuti ilmselgelt naiivne. Kuid saada haridus- ja teadusministeeriumilt Õpetajate Lehe kaudu riigieksamite oodatavate arengute kohta vastuseid oleks küll tervitatav. Samal ajal saame igaüks iseendale tõsiselt peeglis otsa vaadata ja küsida, ega me laste õppimist üle jõu raskeks tee, kui neid klassist klassi lohistame.


5 arvamust teemale “Miks me kardame uut eksamikünnist?”

  1. Katrin ütleb:

    Karupoeg Puhh ütles Jänese kohta, et too on tõesti väga tark loom ja sellepärast ta ei saagi ilmselt millestki aru.
    Ma olen seda meelt, et igasugune valetamine on halb, ka järeleksami tänuväärne libahinne on valetamine ja seega halb, ent kas pole siin tegu olukorraga, mis on jõhkralt jäetud kooli ja õpetaja vastutada? Meil on kõigile ühesugused nõudmised eksamil, aga eksamile eelneval mitmel aastal on klassides massiliselt erivajadustega lapsi, kelle võimed on andekuse tipust kuni autismini välja. Miks on kõik lapsed vaja joonlauaga ritta panna? Me ei nõua kõigilt baleriini graatsiat, aga matemaatika eksami peavad kõik tegema. Miks arvatakse, et see viib meie lapsed selleni, mida nad elus vajavad? Kust see arvamus on tulnud? Riigieksamid peaksid saama vabatahtlikuks võimaluseks. Kõik inimesed väärivad võimalust vabalt õppida.

  2. UrmasH:) ütleb:

    Relvile rahvas ja jagagem kõigile ainetele tunde võrdselt. Nõuame samaväärset eksamit ka kehalises, muusikalises, kunstilises ja töökasvatuses. Ega meil pole reaalteadlasi vaja vaid inimesi kes hakkavad tööd tegema ja väärtusi looma.

  3. Leena Punga ütleb:

    Toetan väga Katrini kommentaari eksamite kohta. Olen üle 40 aasta õpetajana töötanud ja Katrini küsimus- miks peame kõik õpilased joonlaua järgi paika panema- tuletab meelde kevadel nähtud karikatuuri- puu all on reas orav, lõvi, elevant, hunt, känguru ja veel mõned loomad, aga kehalise kasvatuse õpetajaks on öökull, kes kamandab: ” Ja nüüd kõik tiibu lehvitas kribinal- krabinal puu otsa!” Pilt ajas korraga naerma ja nutma. Naerma, sest oli tõesti naljakas ette kujutada elevanti puu otsa ronimas või lendamas, aga nutma, sest see on meie argipäev – sunnime kõiki olema võrdselt tublid kõikides ainetes ja ühtsetele nõuetele vastavalt. Kas selliselt aitamegi kaasa iga õpilase igakügsele arengule?

  4. max ütleb:

    Ma ei ole matemaatika õpetaja, nii et ma ei oska öelda kas on või ei ole matemaatika ainemaht muutunud. Aga niipalju ma võin öelda, et seda 50-60 aasta taguse olukorraga kohe kindlasti võrrelda ei saa. Maht ei ole selles kontekstis üldse oluline (pealegi… matemaatika ei ole ainuke aine mida koolis õpetatakse). Kui sa võrdled kuidas õpilased siis käitusid ja kuidas nad nüüd käituvad siis erinevad need kaks nagu öö ja päev. Kui õpilasele ikkagi antakse õigus õpetajale vastu haukuda ja igasugustesse hämaratesse kohtadesse saata ning samas õpetaja ei tohi mitte midagi selles suhtes teha, siis mis tulemusi te ootate? Isegi kui suurem osa klassist oleks väga head õpilased, siis need paar tükki tirivad teiste taset ka allapoole. Ja samas, kui õpetaja peab pidevalt nende vastu haukuvate õpilastega tegelema vaatavad teised õpilased pealt, et aga kui tema võib nii teha, siis miks meie ei või (ja kuna mingit reaalset karistust… no vähemalt mitte midagi sellist, mis neid mõjutaks, ei järgne, siis jääbki selline mulje, et kõik on lubatud). Te võib-olla olete näinud seda karikatuuri kus 1969 lapsevanemad ja õpetaja kurjustasid õpilasega halbade hinnete pärast ja 2009 oli õpilane nagu ingel ja kurjustati õpetajaga… minu arust kirjeldab see karikatuur väga hästi praegust olukorda.

    Nüüd me maitseme siis neid vabakasvatuse vilju. Lapsed arvavad, et võivad teha mida tahavad ja ega nad eriti ei eksigi ju… sest tihti lapsevanemad usuvad kõike mida nende laps räägib ja kui laps ikka ütleb et süüdi on õpetaja (mitte see, et ta ise ei viitsinud õppida), siis järelikult nii ju ongi.

    Ma olen näinud küll ja küll olukordi, kus on ilmselge, et õpilane ei saa tavalise õppekavaga hakkama, et oleks vaja nõustamist või erikooli aga lapsevanem lihtsalt keeldub… sest tema lapsel ometigi ju probleeme ei ole. Teine asi on see, et pime usk oma lapsesse tekitab ühe lisaprobleemi… ma mäletan, et kui mina omal ajal ikka veerandiks kahe sain, siis ma kartsin koju minna. Mingit kodu vägivalda ei olnud aga no vitsa/rihma sain ikka kindlasti (ja/või võeti taskuraha ära, ei lubatud telekat vaadata, arvutit kasutada, sõpradega välja minna jne.. ühesõnaga mingid tagajärjed olid).

    Tänapäeval on hoopis teine pilt… ma lihtsalt leian, et see on imelik… kui ma ütlen õpilasele, et vasta nüüd see asi järgi, muidu tuleb veerand 2 (ja pakun isegi et ma võin üle seletada terve teema) ning õpilasel on sellest suva ja ütlebki, et vahet pole… pane ju 2, siis see näitab minuarust suht selgelt seda, et kodus mingeid tagajärgi ei ole (õpilane lihtsalt ütleb, et õpetaja ei õpeta hästi ja case-closed… sest lapsevanem ju usub oma last üle kõige)

    Sellega ma muidugi jään nõusse, et ei ole mõtet asja ilustada (et kui on näha, et laps hakkama ei saa, siis tuleb talle seda ka viisakalt öelda) aga asi on selles, et lõpuks jääb tihti ikka asi lapse enda otsustada. Selle vastu olen ma ka ausalt öeldes, et lapsi teise klassi viiakse kuigi ilmselgelt materjal selge ei ole (samas ma saan ka koolidest aru… nagu ma varem mainisin… kui õpilane ei saa järgmisesse klassi, siis on ju automaatselt süüdi kool/õpetaja).

  5. K.L. ütleb:

    Kui aastast aastasse rakendatakse seaduses olevat sätet klassi lõpetamise kohta ühe või kahe “kahega” ning siis loota, et need õpilased põhikooli lõpueksami normaalselt ära teevad, siis on kindlasti midagi viltu.

    Võiks ju rakendada ka seda sätet, mis võimaldab lõputunnistust ka kahe “kahega” välja anda (meie koolis tehakse seda küll!). Seaduse selles punktis on aga üks oluline puudus: tunnistust ei saa siis välja anda, kui need kaks “kahte” on seotud sama ainega (matemaatikaga). No kuidas oleks see võimalik, kui aastahinne on “2”, et siis eksam äkki “3” oleks???

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!