Miks me kardame uut eksamikünnist?

23. nov. 2012 Agu Ojasoo Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja-metoodik - 5 kommentaari

Õpilased hakkavad massiliselt läbi kukkuma, kui riigieksamil seatakse künniseks 50%, ennustavad ja ka kardavad paljud matemaatikaõpetajad. Miks?

Mäletan aegu, mil iga abiturient tegi terve hulga eksameid, kusjuures matemaatikas nii kirjaliku kui ka suulise. Miks peame siis nüüd läbikukkumist kartma? Kas matemaatikaeksam on aastate jooksul nii hullusti keerulisemaks tehtud? Kindlasti mitte! Tundide arvu on riikliku õppekavaga kohati küll vähendatud, kuid isegi humanitaarse suunitlusega gümnasistidele on paljudes koolides suudetud tagada viis tundi matemaatikat nädalas, nagu oli minu mäletamist mööda keskkoolis ka 30–40 aastat tagasi. Miks siis järjest enam kurdetakse, et matemaatikat osatakse halvasti, ja otsitakse imestunud näoga selle põhjusi, alates laste geneetilisest mandumisest ja lõpetades arvutisõltlusega?

Kuningas on alasti

Põhjus on ju teada, kuid kellelgi pole olnud julgust öelda, et meie ise (2. ja 3. kooliastme matemaatikaõpetajad) töötame halvasti. Jättes kõrvale meeldivad erandid, on eriti klassiõpetajate hulgas paraku palju neid, kes oskavad näiteks 5. ja 6. klassi matemaatikat ise suhteliselt halvasti ja ka õpetavad seda lastele kehvasti. See on minu kui lektori tähelepanek täienduskursustelt. Ausalt öeldes meie matemaatikaõpetajad lihtsalt valetavad õpilastele, et need on küpsed minema järgmisesse klassi, selle asemel et teha põhimaterjali selgeks saamiseks tõsist abiõpet.

Põhikooli matemaatikaeksamil on mõneski koolis lausa hulgaliselt õpilasi, kes ei suuda eksamit rahuldavalt sooritada, ehkki õpetaja püüab eksamilaudade vahel kõndides ja näpuga siin-seal tähelepanu juhtides sõbralikult olukorda päästa. Oma panuse eksami „edukaks” sooritamiseks on andnud ka riiklik eksamikeskus, saates põhikoolidele eksamimaterjalid mitte kahes, vaid ühesainsas variandis, et kimpu jäänud õpilastel oleks vähemalt siia- ja sinnapoole kiikamisest natuke abi.

Järeleksami võltshinded

Meil on massiliselt koole ja klasse, kus matemaatikaeksamil läbikukkunud teevad õpetaja koostatud ja kooli juhtkonna kinnitatud järeleksamitöö paar päeva hiljem tublile rahuldavale hindele ning jõuavad õnnelikult koos oma klassiga lõpuaktusele. Ei suuda kuidagi mõista direktorit, kes pärast seda oma aktusekõnes isegi kiidab selliseid õpilasi, ehkki õpetaja lahendas järeleksami uusi ülesandeid nendega nn konsultatsioonides lausa pähejäämiseni. Kui see direktor sellistest „konsultatsioonidest” teab, siis on ta silmakirjalik, kui ei tea, on veelgi halvem.

Ma ei paku siinkohal nimesid, hüüan vaid appi. Põhikooli lõpueksamite tulemused on järeleksamite võltshinnetega rikastatud. Oma pedagoogilise praagi varjamiseks valetab mõnigi matemaatikaõpetaja oma õpilastele näkku, et nad on tublid ja saavad gümnaasiumis hakkama. Aga ei saa, kui alustõed ja oskused ning õppimisharjumus on puudu.

Klassist klassi lohistamine

Iga klassi jaoks, alates esimesest kuni üheksandani, on oskused, mis tuleb õpilasele tagada, kulugu selleks aega ja vaeva kui palju tahes. Ei tohi last lollitada ja viia ta näiteks kuuendast klassist edasi enne, kui ta valdab tehteid harilike murdudega. Ei tohi viia seitsmendast klassist edasi õpilast, kes ei oska tehteid negatiivsete arvudega jne. Selline edasiviimine on õpilase suhtes kuritegu, sest edaspidi läheb õppimine niiviisi üliraskeks ja nii kasvatamegi õpilastes hoolimatust oma ülesannete täitmisesse, laiskust ja hoolimatust, kasvatame praagitegijaid!

Toon ühe kurva näite. Viisakas ja viks, klasse kiitusega lõpetanud tütarlaps Harjumaa väikesest koolist konkureeris koos paarikümne õpilasega Gustav Adolfi Gümnaasiumi kaheksanda klassi mõnele vabale kohale. Ta oli šokeeritud, kui ei suutnud katsetel lahendada kõiki ülesandeid veatult, sest seni olid tal olnud ainult väga head hinded. Võtsime ta siiski vastu ja püüdsime julgustada, et küll harjub ka pisut kõrgemate nõudmistega. Õppeaasta algul aga nägime, et vaesel tüdrukul oli meie koolis pidevalt peaaegu nutt kurgus, sest siin (tavaklassis) osutus ta klassikaaslastest paljudes õppeainetes saamatumaks. Lõpuks otsustas tüdruku ema viia oma lapse tagasi kodukohakooli, kus head hinded tulid erilise vaevata. Ütlen selle kooli juhtkonnale siitsamast oma artikli kaudu, et õpilase ülehindamine on niisama kahjulik ja alatu kui mõnitamine, kiusamine, lolliks tembeldamine jms. See oli ju andekas tüdruk, kes oleks olnud suuteline ka tõelise kiituskirja välja teenima! Midagi tuleb matemaatika õpetamisel kiiresti ette võtta, sest probleem on väga tõsine. Kuid kes võtab? Ja kes vastutab? Kes kontrollib ja puru silma ajamise lõpetab?

Ajame vankri teise kraavi?

Viimasel ajal on märgata pigem vastutusest eemaldumise meeleolusid. Näiteks liiguvad jutud, et ka riigieksamil läbikukkujatele tuleks teha kiire järeleksam – midagi põhikooli võlts­eksami taolist. Pigem kaaluksin võimalust teha läbikukkujate järeleksam augustis – üle riigi ühtsete ülesannetega. Kõlab ka arvamusi, et gümnaasiumi lõpetamiseks pole üldse eksamit vaja, piisab aastahinnetest – vanker paisatakse teise kraavi. Eksam on siiski väga vajalik, sest eksamiks kordamine aitab süstematiseerida aineteadmisi ja -oskusi ning selle käigus paraneb ka oskus oma teadmisi süstemaatiliselt korrastada. Vahepealne variant oleks see, et ülikoolid teeksid oma vastuvõtukatsed ise. Nii pääseksid vähemalt need, kes ülikooli ei astu, läbikukkumise suurest häbist ja neile ei oleks vaja ka võltsjäreleksameid korraldada. Aga kas meie eesmärk on varjata häbi või õpetada õpilastele matemaatika selgeks?

Hüüatus „Relvile rahvas!” ei leiaks siinkohal ilmselt positiivset vastukaja. Lootus, et üks artikkel kriipsuvõrragi midagi muudab, on samuti ilmselgelt naiivne. Kuid saada haridus- ja teadusministeeriumilt Õpetajate Lehe kaudu riigieksamite oodatavate arengute kohta vastuseid oleks küll tervitatav. Samal ajal saame igaüks iseendale tõsiselt peeglis otsa vaadata ja küsida, ega me laste õppimist üle jõu raskeks tee, kui neid klassist klassi lohistame.