Õpetajate liidu konverentsil otsiti uusi koostöövõimalusi
Osalenud jäid konverentsiga väga rahule, ehkki neid oleks võinud olla rohkem. Andis tunda, et koolivaheajal oli mitmeid õpetajate üritusi.
Kuulajatele jättis hea mulje Jaak Aaviksoo kõne, kus minister võrdles õpetajat aednikuga, kritiseeris hindamisega liialdamist, lubas tasemetööd ära kaotada. Õpetajatele meeldis, et nii põhjalikult analüüsiti koostööteemat. Esile tõsteti Leelo Tiisveldi ja Margit Sutropi ettekannet.
Koostöö teemat käsitleti konverentsil tõesti põhjalikult. Töörühmades arutati õpetaja koostööd riigiga, ministeeriumiga, kohaliku omavalitsusega, ülikooliga, koolijuhiga, õpilasega, lapsevanemaga, välismaaga jne. Kokkuvõtete tegemise ajal ütles moderaator Märt Treier mitu korda: „Ja nüüd viimane töörühma kokkuvõte!”, kuid ikka tuli neid veel ja veel.
Välja vahetada kõik koolijuhid …
Kui Jaak Aaviksoolt küsiti, kas ta on rahul praeguste koolijuhtidega, pööras minister küsimuse naljaks ning vastas, et meie koolijuhtide tase on lubamatult madal ja nad kõik tuleb palju paremate vastu välja vahetada. See nali kutsus saalis esile naerupahvaku, sest tabas hästi õpetajate alateadlikku hirmu: koolijuht võib uut palgasüsteemi ebaõiglaselt rakendada.
Et osalesin koolijuhi töötoas, siis põhjalikumalt õpetaja ja koolijuhi koostööst. Rühmas oli koostööalteid koolijuhte, nii et lausa mustades värvides keegi koolijuhte ei näinud. Küll aga oldi nõus väitega, et just direktor on võtmeisik, tänu kellele koostöö koolis kas sujub või mitte. „Kui töötasin õppealajuhatajana, siis nägin, kuidas üks direktor ehitas üles õppiva organisatsiooni mudelist lähtunud toreda kooli ning kuidas uue koolijuhi tulles kõik see kadus,” meenutas mõttevahetuse üks vedaja, õpetajate liidu juhatuse liige Ester Muni oma varasemaid tööaastaid. Kõnealusest koolist lahkusid uue direktori tulles kõik juhtkonna liikmed ja õpetajad-metoodikud. Hea oli asja juures ainult see, et enamik lahkunud õpetajatest sai varsti mõne teise kooli direktoriks ja hakkas omakorda koostööl põhinevat kooli välja ehitama.
Kui direktor peab heaks koostööks seda, et õpetajad täidavad vastuvaidlematult tema korraldusi, siis ei aita isegi juhtkonna liikmete pingutused koostöö taastamiseks või alustamiseks, nentis Ester Muni.
Tihti väidetakse, et direktoril või juhtkonnal ei ole koostööks õpetajatega piisavalt aega. Meie töörühmas ei peetud väidet õigeks − koosolekute pidamiseks ju aega leitakse, küll aga kujunevad need sageli informeerimise, mitte õpetajatega tõsiste probleemide arutamise kohaks.
Sellega seoses küsiti, kas koolijuhi tähtajatu tööleping on õigustatud. Kui kaua peab siis õpetaja koostöövaenulikku koolijuhti taluma? Leiti, et tähtajatu leping on siiski pigem õigustatud, sest valgustatud koolijuht ei jõua viie aastaga koostööle õiget hoogu sisse anda – selleks kulub vähemalt seitse aastat.
Kuidas tõrksat koolijuhti koostööle sundida?
Järgnevalt arutati õpetaja ja koolijuhi töörühmas, kuidas panna autoritaarsusele kalduvat koolijuhti koostööd austama, vähemalt seda mitte alla suruma.
Üheks variandiks pakuti seadusemuudatust, mille järgi hakkavad koolijuhi mõned otsused kehtima alles siis, kui õppenõukogu, hoolekogu, õpetajate liidu algorganisatsioon või mõni muu pedagoogide ühendus on need heaks kiitnud. Enne sõda selline põhimõte kehtis ja koolides tekkis palju õpetajate liidu algorganisatsioone, sest õpetajad tahtsid koolielu korraldamisel kaasa rääkida. Vastuväide oli, et mõne õpetajaga on võimatu koostööd teha ja seepärast peaks lõplik sõna jääma siiski koolijuhile, nagu praegu.
Teiseks pandi tahvlile kirja, et koostöö soodustamise ja arendamise nõue võiks olla koolijuhi kutsestandardis või pädevusmudelis.
Seadusega mõjutamise kõrval pakuti välja häid eeskujusid. Leiti, et rohkem tuleb rääkida Peter Senge õppiva organisatsiooni mudelist, kus õpetajad õpivad eelkõige üksteiselt ja informatsioon liigub peamiselt alt üles, õpetajatelt direktsiooni suunas, mitte vastupidi. Paraku on õppiva organisatsiooniga Eestis nii, et iga nelja-viie aasta tagant sellest räägitakse, kuid seejärel vajub mõte unustusse, ehkki võiks kogu aeg silme ees seista.
Käidi välja ka Ameerika koolide kvaliteedimudel, kus kooli ei juhi ainuisikuliselt direktor, vaid igal olulisel valdkonnal on oma juht. Direktor on ühe või teise valdkonna juhi alluv, temalt saadud ülesannete täitja. Leiti, et seaduses tuleks üksikasjalikult kirja panna, mis töid koolis tehakse ja kes peavad neid tegema: mis on direktori, õppealajuhataja, majandusjuhataja, huvijuhi jt konkreetsed tööülesanded. Kui mitte seadusena, siis vähemalt soovitusliku mudelina võiks see kuskil kirjas olla.
Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi direktor Lembit Rebane märkis, et tema koolis on 260 tööd teha. Kui kõik need tööd oleksid kuskil kirjas, oleks koolijuhil lihtsam otsustada, missuguseid töid mingile töötajale või töörühmale delegeerida. „Koolijuhi ülesanne on luua koolis olukord, kus õpetajad saaksid olla eestvedajad, ja õpetaja ülesanne on luua klassis olukord, kus õpilased saaksid olla eestvedajad,” selgitas Lembit Rebane. Vastu küsiti, kas õpetaja tahab olla eestvedaja, kui ta on tööga niigi koormatud.
Pakuti välja Taani mudelit, kus koolijuht täidab sisuliselt meie õppealajuhataja ülesandeid. Direktori keskendumine õppe-kasvatustööle looks senisest palju parema platvormi õpetajate ja koolijuhi koostööks. Koolimaja remondi ja ehitamise ning muude majandusküsimustega tegelevad Taanis inimesed väljastpoolt kooli.
Lõpetuseks toonitati, et õpetaja ei peaks ennast koolijuhiga iga hinna eest vastandama. Näiteks uue palgasüsteemi põhimõtete väljatöötamisel võiks õpetaja direktorile lihtsalt appi minna.
Kõik viienda klassi õpetajad, ühinege!
Konverentsi üks radikaalsemaid ettekandeid oli kujundava hindamise ideoloogilt ja koolitajalt Leelo Tiisveldilt.
Ta rõhutas, et õpetajatel on aeg teha koostööd põhimõtteliselt ja täiesti uut moodi. Kui seni on õpetajad teinud koostööd põhiliselt oma õppeaine piirides, eesti keele õpetajad omavahel, matematikaõpetajad omavahel jne, siis edaspidi peaks õpetajad vähemalt põhikoolis tegema koostööd klassiastmete kaupa. Näiteks viienda klassi õpetajad peaks kokku tulema ja arutama omavahel läbi, missugused on nende kooli viienda klassi õpilaste huvid ja võimed, mida nad juba oskavad ja mida veel mitte. Seejärel peaks nad ühiselt välja töötama vastava klassiastme integreeritud õppekava, mis põhineb valdavalt pingutust nõudvatel ülesannetel. Nii näeb ette uus õppekava. Tulemus on see, et nii õpilaste kui ka õpetajate töökoormus langeb, sest ühe ülesande täitmine võimaldab saavutada erinevate õppeainete õpitulemusi. Õppeained ei ole enam üksteisest müüriga lahutatud, tundidest kaob dubleerimine ning õpilaste õpitulemused paranevad ja seda kõike tänu uut moodi koostööle. Selline uus töökorraldus on täiesti võimalik, kui seda ainult tõesti tahta, märkis Leelo Tiisvelt. Näiteks Põhjamaades teevad ühe klassi õpetajad koostööd just niimoodi ja seda juba ammu.
Teiseks märkis Leelo Tiisvelt, et koolides tuleb lahti saada hindamiskultusest ehk nendest sadadest ja sadadest tunnikontrollidest, kontroll-, järel- ja suvetöödest, millele õpetajad praegu nii palju aega raiskavad. Õpilaste pidevalt hindamiselt tuleb minna üle nende pidevale juhendamisele, neile pideva tagasiside andmisele, selgitas Leelo Tiisvelt. Tunniressurssi saab kasutada otstarbekamalt, kui organiseerida õppetegevust selliselt, et õpilane on maksimaalselt õppeprotsessi kaasatud ja tegeleb õppetunni ajal pingutust nõudva ülesandega ning õpetaja saab koguda süstemaatilist teavet õppija arengu kohta sel ajal, kui õpilane õpib.
Kolmandaks pidas Leelo Tiisvelt väga tähtsaks õpetaja koostööd ka õpilastega. Minevikku peab jääma aeg, kus õpetaja üksinda ja omaette nuputab, kuidas oma tundi üles ehitada ja mida seal õieti teha, et see õpilasi huvitaks. Pingutust nõudev ülesanne peab sisaldama nii uurimuslikku, rakenduslikku kui loovat aspekti ja pakkuma väljakutset. Õppekavas leidub selliseid ülesandeid rohkesti.
Leelo Tiisvelt osutas, et praegu on õpilane üsna passiivses rollis – õpetaja otsustab, mida ja kuidas õpilane peab tegema, mida ta peab teadma. Õpilase enda huvid ei tule õppeprotsessis kuigivõrd arvesse. Lisaks arvestab õpetaja sageli pigem keskmise või nõrgema õpilase tasemega, mis tähendab, et ühel osal õpilastel on tunnis igav. Kui me niimoodi jätkame, ei rakendu uus õppekava mitte kunagi.