Õpikute kvaliteeti ei taga riik
19. oktoobri Sirbi esiküljel on Vello Salo tsitaat: „Raamatuga raha ei tee, aga rahvast saab teenida.” Doris Kareva kirja pandud kõneluse samas lõigus, kust tsitaatki võetud, köitis tähelepanu kahe eri ühiskondliku süsteemi kirjastamisolude vastandus. Salo märgib, et omal ajal ei jõutud siinmail ära imestada, kuidas läänes saab raamatuid teha retsenseerimata ja kellegi (võimukandja?) trükiloata.
Olen palju aastaid toimetajana tegelnud õppekirjandusega ja Salo tõdemus pani mõtlema nii õpiku loomise põhjuste kui ka kontrolli üle. Tsensuuri idee tekitab kõhedust, aga riigi kontrolli suurendamine õppekirjanduse sisu üle näib olevat aktsepteeritav.
Põhjusi, miks üldse õpikuid kirjutatakse, mul palju välja mõelda ei õnnestunudki, hädavaevu sain kokku kolm. Esimene põhjus on muidugi raha. Õpiku kirjutamine on töö nagu mis tahes muugi ja honorar sissetulek. Siinkohal meenub hiljutine teleintervjuu juubilar Jaan Räätsaga. Nooruke intervjueerija uuris teeneka helilooja loomingu lätete kohta ja sai vastuseks, et peamine läte on loomulikult tellimus. Ilmselgelt olnuks ootuspärasem mõni kõrgelennulisem vastus, nii et Räätsa hinnang ajas tahtmatult päris naeru peale. Tõsi ta ju on – mis sa ikka tühja vaeva näed!
Ka õppekirjandust tellitakse – usaldusväärsetelt autoritelt –, kui turul valitseb puudus ja tühja auku on vaja täita. Rusikareegel on aga see, et autorihonorar moodustab õpiku kaanehinnast kuni 10%. Nõnda on see kõikjal maailmas ja Eesti kirjastajad pole teistest koonrimad või kasuahnemad. Jõukaks võib oma loominguga saada vaid suures keeles kirjutaja. Õppekirjanduse valdkonnas ei elata end ükski autor pelgalt kirjutamisega kusagil Euroopas. Seda tööd tehakse oma leivatöö kõrvalt ja see on vaid lisasissetulek. Eestis õpik palju üle kümne euro ei maksa ja nii pole just keeruline autori sissetulekut arvutada.
Teine kirjutamise põhjus võib olla au ja kuulsus. Ei saa aga unustada, et õppekirjandus on esmajoones tarbekirjandus ja autor pole kindlasti see, kes nn tarbijale oma isikuga muljet avaldab. Selle kinnituseks sobib hästi üks aastatetagune näide. Ühel lapsevanemate koosolekul palus tütre õpetaja mul kui kirjastuse töötajal trükkida (!) koolile 80 eksemplari 3. klassi töövihikut. Trükkimine pole teatavasti toimetaja seada, aga lubasin asja uurida, kui õpetaja mulle täpsemalt teada annab, mis vihikuga tegu. Täpsustamine seisnes aga määratluses „Noh, see oranži kaanega”, autori nime ei suutnud staažikas õpetaja meenutada. Et õppekirjanduses jääb autor tagaplaanile, näitab ka hiljutine ERR-i uudis, mis teatas, et Koolibri kirjastuse 9. klassi eesti keele õpik on saanud Euroopa parimate õpikute konkursil hõbemedali. Autoreid ei nimetatud. Olgu siis ära öeldud, et sel õpikul on siiski ka autorid: lisaks siinkirjutajale Rakvere gümnaasiumi õpetaja Reet Bobõlski ja Tallinna ülikooli lektor Helin Puksand. Nii ei saa loota, et nimi raamatu kaanel autorile au ja kuulsust toob.
Jääb veel kolmas põhjus, mis on õigupoolest ainus tõsiselt võetav. See on soov levitada oma ideid ja veendumusi. Esimene reaktsioon, kui meie õpiku tunnustusest kuulsin, oli rõõm selle üle, et oleme oma emakeeleõpetuse ja õpikukunstiga õigel teel. Vello Salot parafraseerides ütleksin niisiis, et „Õpikuga raha ei tee, aga kooli ja haridust saab teenida”. Vahest kõlab see pisut suuresõnaliselt, aga muid innustajaid on raske leida. Õpikuid teevad oma erialale tõeliselt pühendunud inimesed, kes väärivad hea töö eest tunnustust ka kodumaal. Muide, kõnealuse õpikukonkursi tingimuste ja laureaatide kohta saab iga huviline lugeda BESA kodulehelt (www.schoolbookawards.org), konkursiinfot jagada pole selle kirjatüki eesmärk.
Paraku kostab ka õpikute puhul sageli see, mis on halvasti: õpikud jäävad hiljaks, on põhjendamatult kallid, kas liiga õhukesel või vastupidi paksul paberil, kas liiga napid või kole mahukad, mõistagi ülearu rasked ja koguni vale formaadiga. Nüüd on ühe (!) õpiku näitel fookuses sobimatu sisu. Kogu selle hirmsa olukorra põhjus arvatakse olevat riikliku kontrolli puudumine ja kirjastuste totaalne omavoli.
Alates 2008. aasta sügisest on õpikute kirjastamine olnud erasektori ülesanne. Sellest ajast peale pole õpikute sisu hindamine (tsenseerimine?) olnud riigi ülesanne. Kontroll õpiku kvaliteedi ja õppekavale vastavuse üle on õpiku tegelikul kasutajal: õpetajal, õpilasel, ka lapsevanemal, kes oma lapse õpitegevuse vastu huvi tunneb. Hoolega järele mõeldes ongi nii õige ja hea!
Enne nimetatud 2008. aastat pidi õppekirjandus pälvima haridusministeeriumi kinnituse, et see vastab õppekavale. Õpiku kvaliteedi hindamise eest seisid hea ainenõukogud, kuhu kuulusid erialaeksperdid ja aineõpetajad – igati väärikas kogum potentsiaalselt asjatundlikke erialainimesi. See viimane pole sugugi irooniliselt öeldud. Nõukogu liikmed olid Eesti väiksuse tõttu mulle enamikus tuttavad: noidsamu õpetajaid kohtasin ja kohtan praegugi igasugustel õpetajatele mõeldud konverentsidel ja koolitustel, aineeksperdid olid ja on ülikoolis lugupeetavad õppejõud, mõnigi oli ise mõne õpiku autor, seega kogenud spetsialist.
Üht koosolekut meenutan senini siiski kui õige ebameeldivat. Üks ainenõukogu liige tõi oma hinnangulised näited paraku moel, mis andis selgesti märku, et tal pole hinnatavast materjalist mingit ülevaadet. Kes teab, vahest oli koosolekulaual sirvimine tema ainus tutvus selle õpikuga. Tõin selle äärmusliku näite kui iseäranis kõneka. Ega siis alati palli vaid ühte väravasse lennutatud. Oli ka sisukaid arutelusid. Tuleb siiski möönda, et võimupositsioon andis ainenõukogule alati eelise. Hiljaaegu meenutas üks nõukogu ekspertidest liikmeid kaastundega, kuidas kirjastajad aina peksupoiste rolli olid surutud.
Veelgi kurvem oli lugu autoritega, kes nahutamise peale oma loomingut pidid ümber tegema. Toimetaja püha ülesanne oli siis kõigepealt autoreid lohutada ja taas töövormi viia, järgnes motiveerimine, nõu ja jõuga aitamine – üsna samamoodi, nagu õpetaja koolis oma õpilastega peab käituma.
Tagantjärele on selle peale isegi natuke naljakas mõelda, aga selle kirjeldusega tahan kinnitada, et ainenõukogu niisugusel moel ei aidanud ega innustanud enam ühtki tegijat, koosolek oli kõike muud kui konstruktiivne ja mäng käis kinnituse, mitte kvaliteedi nimel. Olgu siinkohal märgitud, et gümnaasiumi vene keele õpik, mis hiljaaegu pahameelelaine esile kutsus, on omal ajal tolle kinnituskadalipu läbinud (koos „kohatu” tekstiga).
Õnneks on minister Jaak Aaviksoo selgesti öelnud, et kavas ei ole „taastada varasemat n-ö õppekirjanduse kinnitusmärkide süsteemi” (vt XII riigikogu 15. oktoobri stenogramm aadressil www.riigikogu.ee/index.php?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1350305871&pkpkaupa=1&paevakord=10943). Küll aga „on kavas määratleda riigi poolt retsensentide ring nn kolmandate retsensentide näol, kes vaatavad teised, kirjastajate poolt tellitud retsensioonid üle”. Vaevalt, et kirjastusel saaks midagi selle vastu olla, kui riik omalt poolt retsensentidega toetab. Healt retsensendilt ootavad autorid ja toimetaja asjatundlikku analüüsi ning edasiviivaid ettepanekuid. Hinnang, kas retsenseeritav töö vastab riiklikule õppekavale, peab olema argumenteeritud ja asjalik. Need on tingimused, mida on päris keeruline täita, ja Eestis on kõrgelt hinnatud arvustajaid õige vähe (paljud neist on tõenäoliselt endised ainenõukogu liikmed). Loomulikult on nad siis suure koormuse tõttu pahatihti sunnitud retsenseerimisettepaneku tagasi lükkama. Seetõttu olen natuke hämmingus, kust ühtäkki niisugune asjatundjate varu. Tahes-tahtmata tekib ka küsimusi: kellele jääb n-ö viimase sõna õigus (kas „kolmandale retsensendile”) ja kuidas lahendatakse erimeelsused?
Õppekirjanduses ei ole teatavasti ainuvõimalikku vaatenurka, ikka on mitu, mõni parem, mõni kehvem. Sel teemal ei tahaks ma matemaatikute jt nn realistidega vaidlema hakata. Päris kindlasti on hulk lähenemisviise võimalik keeleainetes ja kirjanduses, samuti ajaloos ja inimeseõpetuses. Et õpiku kaante vahele jõuaks hoolikalt läbi mõeldud kompromiss, on igal õpikul autorid, toimetaja(d) ja retsensendid, kes on valitud riigi seatud tingimusi arvestades. Tingimusi seab ka vorm (makett ja kujundus), miskaudu on nüüdses visuaalset infot eelistavas maailmas aina kasvanud kujundaja, kunstniku, fotograafi roll. Veel ühe vaatenurga lisamine ei paista kuidagiviisi otstarbekas.
Kas see meeldib meile või mitte, aga õppekirjanduses toimib turumajandus niisamuti nagu muudes valdkondades. Ka plaanimajandus võib mõnele esmapilgul tunduda arukas viis riiki edendada, aga kõik, kes on seda omal nahal kogenud, teavad, et see ei toimi. Ei toimi see ootuspäraselt aga selle tõttu, et puudub hädavajalik tagasiside, mida reguleerib vaid vaba turg. Õpikukirjastaja saab tagasisidet koolist. Kui adressaat on õpiku heaks hinnanud, siis on ka läbimüük suurem. Kui õpiku kvaliteet ei vasta ootustele, siis tellitakse see, mis vastab. Nii lihtne see ongi! Ja ülimalt tõhus.
Väitele, et kvaliteedi tagab vaba turg, pole vaja kaugelt tõestust otsida. Soome kõrge haridusstandard on teada-tuntud ja see on muu hulgas tagatud väärt õppekirjandusega, mille loomisse riik ei sekku. Riiklik kontroll õpikuturu ja õppekirjanduse sisu üle puudub enamikus Euroopa maades. Ühel või teisel moel kontrollib riik õppekirjandust (seni?) näiteks Bulgaarias, Poolas, Ungaris, Serbias, ka Lätis-Leedus. Oleme end alati põhjamaadega ühte ritta seadnud (võrdlus Lõuna-Euroopaga pole praegu vist eriti veenev). Kas tahame sellest reast nüüd välja astuda?
Armsad lugejad – õppekirjanduse huvilised –, uskuge, riigi suurem kontroll õpikute sisu üle on järjekordne ummiktee! Parimad kvaliteedi eest seisjad on kirjastajad.