Tartu ülikool reformib õpetajakoolitust

9. nov. 2012 Sirje Pärismaa - Tartu ülikool reformib õpetajakoolitust kommenteerimine on välja lülitatud

Doktorikraadi nõue õpetajakoolituses akadeemilist musta auku küll ei tekita, kinnitab TÜ haridusteaduste instituudi juhataja Jaan Kõrgesaar.

Eelmise aasta lõpust on Tartu ülikooli lektorid elanud teadmises, et 2018. aastast peab neil ametisse jäämiseks olema doktorikraad, nii nagu teistelgi õppejõududel − dotsentidel ja professoritel. Õppeprorektor Martin Halliku sõnul on kuueaastane üleminekuaeg piisav. Kes tõesti tahab, jõuab kraadi ära kaitsta.

„Õpetajakoolituse puhul loodan, et see parandab kogu õppetöö efektiivsust,” lausub Hallik. Tulemas on ka õppejõudude järelkasvu. Praegu on haridusteaduste doktoriõppes 34 üliõpilast (lisaks viis eksterni) ja loodusteadusliku hariduse doktoriõppes 14 üliõpilast. Kokku 53 inimest. Järgmisest õppeaastast need õppekavad ühendatakse.

„See on piisav hulk, oluline on muidugi, et ka õpingutega lõpule jõutaks,” lisas Hallik.

Lootust annab viimaste aastate statistika – aastail 2000−2011 on haridusteadustes kaitstud 17 kraadi, neist kaheksa aastail 2010−2011. Seega on efektiivsus tõusnud.

„Senine kaitsmise ja värbamise kogemus ei kinnita hirmu, et meie instituut jääb mõne aastaga akadeemiliseks mustaks auguks,” tõdeb sotsiaal- ja haridusteaduskonna haridusteaduste instituudi juhataja professor Jaan Kõrgesaar ja avaldab lootust, et enamik rivis püsivatest kraadita lektoritest jõuab 2018. aastaks kaitsmiseni. Ta oletab, et mõni võib siiski kraadita jääda ning peab valima teistsuguse ametinimetuse või õpetaja ja õppejõu staatuse vahel.

Kasvamine dotsendiks professori vaimse pärija ja „hauakaevajana” pole Kõrgesaare sõnul juba mõnda aega eelisskeem, nooremad õppejõud tajuvad seda ajaloolise nähtusena. Õppejõuks tullakse ka teistest ülikoolidest.

„Tartu ja Tallinna vahetus on kohati vilgas, kuid kaugeltki mitte ammendav, samuti naabererialadelt ja praktikast,” ütleb ta.

Kõrgesaare arvates on õpetajakoolituses vaja nii noori ja säravaid uurijaid kui ka õpetajakogemusega inimesi. Ideaalis võiksid nad olla lausa ühes isikus, kui aga ideaalseid ei piisa, vajatakse mõlemaid.

Kordushindamine ukse ees

Õpetajakoolitus on ülikoolis võetud luubi alla, kuna 2011. aastal andis kõrghariduse kvaliteediagentuur TÜ õpetajakoolitusele tähtajalise loa ja määras kordushindamise 2014. aastal. Nüüd tehakse muudatusi valdkonna tegevuse ja vastutuse koondamiseks ning kompetentsuste lõimimiseks, kuna õpetajakoolitus on eri üksuste all. Haridusteaduste instituut koondab endas kümmet programmi ehk neid õpetajakavasid, kus rõhk ei ole ühe aine õpetamisel põhikooli kolmandas ja gümnaasiumiastmes. Lisaks õpetajatele koolitatakse instituudis koolijuhte ja haridusteadlasi. Õpetajakoolitajaid on teisteski teaduskondades-kolledžites. Ülikool panustab õpetajakoolitusse varasemast rohkem raha.

„Üleminekuhindamisel märgitud puudustega teeme tõsist tööd,” lausub õppeprorektor Hallik. „Pole lihtne leida kompromisse teaduskondade ainedidaktika õppejõudude ja üldpedagoogika õppejõudude vahel. Ülikool on suur, inimesi palju, enda arusaam igaühele kallis.”

Jaan Kõrgesaare sõnul lähendab õpetajakoolituse reformimine haridusteaduste instituuti teistele sotsiaalteadustele, soodusteguriks on ühine teaduskond psühholoogide, sotsioloogide ja ajakirjanikega, aga lähenetakse ka teiste teaduskondade valdkonna- ja ainespetsialistidele.

„Kompromiss pole lähenemise kirjeldamiseks seejuures kõige õigem sõna,” arvab Kõrgesaar. „Pigem hakkab see mõnegi õpetajakutse aine raames välja nägema õppejõudude tiimitööna ning seminarirühmad ja -käsitused on valdkondlikud. Sotsiaalteaduste ühisosa tõstab taset uurimismeetodite õppes, laiemalt võttes tõenduspõhise mõtlemise juurutamises.”

Enam praktikat ja praktikuid

Õppekavasid tuleb muuta juba järgmise aasta aprilliks, et detsembriks jõuaks kokku kirjutada kordushindamise dokumentatsiooni.

Õpetajakoolituse üks muudatus on senisest suurem praktikute kaasamine. Martin Halliku sõnul ei tähenda see parimate tegevõpetajate koolist äratoomist. Pigem võiks õpetaja koormusest kolmandik tulla ülikoolist ja kaks kolmandikku koolist. Ülikooliosa ei tohiks olla suurem, muidu kaob õpetaja side kooliga.

„Kui mõni ainedidaktik on õpetanud koolis 20 aastat tagasi, pole see kogemus, mida vajab tänapäeva kool,” lausus Hallik.

Suurendada tahetakse praktika osatähtsust ja õpetajate juhendamise tasu. Lisaks juhendamisele näeb ülikool neid õpetajaid ka aktiivsete loengulugejatena ning soovib kaasata neid akadeemilistesse uurimisgruppidesse, et vähendada teoreetikute ja praktikute vastuolu.

Ülikool ootab juhendajailt senisest tõhusamat tagasisidet. „See on praktikantidele oluliselt tähtsam, kui õpetaja arvata oskab,” märgib Hallik. „Tagasiside peab olema kompromissitu, aus. Kui see on ilustatud, ei saa teha muudatusi õppekavades ega õpetavas seltskonnas. Praktika mõõdab seda, kui hea õpetaja me kooli saadame.”

Jaan Kõrgesaare sõnul on õpetajakoolitus sisuliselt sarnane arstide väljaõppe ja probleemidega ning see toob lähiaastail loodetavasti kaasa ka välise sarnasuse kasvu. Juurutatakse praegusest suuremas mahus vaatlus- ja töövarjupraktikat, salvestatud õppeepisoodide ühisanalüüse alates koolituse esimestest nädalatest.

Vanas anatoomikumis sisustatakse näidisklassid, kus saab õppida, kuidas parimal moel lapsi õpetada.

„Loodame anda mõnele koolile staatuse, mispuhul seal töötab õpetajaid-õppejõude, niisama kui kliinikust leiame arste-õppejõude,” toob Kõrgesaar näite. „Niisiis kujuneb ülikooli ja kooli, lasteaia või kutseõppeasutuse vahel välja senisest tihedam tööjaotus. See soodustab ülikoolil keskendumist akadeemilistele rolliootustele, et saaks edendada nii tõenduspõhise mõtlemise levi kui ka heal tasemel teadust.”