Tugiõpilane on vahel ka hingetohter

16. nov. 2012 Epp Välba, Viljandi ühendatud kutsekeskkooli õpetaja - 1 Kommentaar

Olen käinud õpilastega lihtsalt jalutamas, et neil oleks keegi, kes neid ära kuulab. Olen märganud, et väga palju on õpilasi, kellel ei paista ühtegi muret olevat − naeratavad alatasa, käivad paljudega läbi, ei ole peaaegu kunagi pahas tujus –, aga tegelikult on mõnelgi neist selline probleemikuhi, et kuulad ja mõtled, kuidas ta küll jaksab … Neile olen siis olnud hingetohtri eest.

Õpilane vajab oma eakaaslase mõistmist ja toetust, näeme eeltoodud kirjaridadest, mis kuuluvad ühe kutsekooli tugiõpilasele. Juba need napid read kinnitavad, et 2011. aasta mais käivitatud ESF-i toetusega tugiõpilaste projekt, mille käigus Lõuna-Eesti kutsekoolide noored õpivad märkama ja sekkuma, on vajalik ettevõtmine. Võime ainult rõõmustada, et nendes koolides on sadakond tugiõpilast.

Kes on tugiõpilased?

Tugiõpilaseks võib saada igaüks, kes soovib elada sõbralikus ja hoolivas keskkonnas ning on valmis sellele ise kaasa aitama. Ei pea olema viiemees –

mõni karmist elukoolist läbi käinu suudab teiste probleeme isegi paremini mõista. Aitajaks olemine sunnib aitajat ennastki pingutama, et aidata õpilaskodus raske unega kaaslasel õigel ajal ärgata, seltskonnast kõrvalejäänul kontakti luua ja õppimises mahajäänul järje peale saada.

Tugiõpilane ei ole abiõpetaja ega psühholoog-nõustaja, kuid ta saab hakkama, sest teda toetab tugiõpilaste võrgustik ning täiskasvanud juhendaja, kui tal endal teadmisi napib.

Mida tugiõpilased teevad?

Tugiõpilased aitavad oma kaaslasi ja õpivad, kuidas seda teha: treenivad koolitustel oma sotsiaalseid oskusi ning võimet märgata ja sekkuda. Nad õpivad ka saladust pidama ja seetõttu jääb siin ütlemata, millise õppeasutuse ja tugiõpilasega tsiteeritud tekstide puhul tegu on.

Kõige tavalisem on, et tullakse abi paluma seoses õppevõlgadega. Mõnikord oskan ise aidata, mõnikord leian kellegi, kes oskab, vahel lähen kaasa „läbirääkimistele” õpetaja juurde. Mõnel on probleeme keskendumisega, kuna isiklik elu on tasakaalust väljas. Kas on probleeme kaasõpilastega või on mure seotud perekonna või enda kõrvale valitud kaaslasega.

Eelmisel aastal puutusin kokku ka leinateemaga. Samuti on mind kutsutud erinevatel kellaaegadel ühiselamusse eneselõikumiste pärast. Kutsujaks on olnud mures sõber või toakaaslane, kes ise ei oska midagi peale hakata.

Õppemeetodiks foorumteater

Räpina aianduskoolis, Võrumaa kutsehariduskeskuses, Valgamaa kutseõppekeskuses, Viljandi ühendatud kutsekeskkoolis ning Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis tegutsevad tugiõpilased juba teist õppeaastat. Novembri algul toimus Viljandi ÜKK-s nimetatud kutseõppeasutuste tugiõpilaste ühisseminar. Kokku tulid sõbralikud, energilised ja abivalmis noored, kes on võtnud enda südameasjaks hoolitseda kaaslaste hea käekäigu eest. Külalisena osales Luua metsanduskooli esindus, kus samuti on tugiõpilaste tegevusega alustatud.

Viljandis toimunud seminaril kasutati õppimiseks foorumteatri meetodit. Õpilased pakkusid välja olukordi argielust ning kogenud juhendajate Vilja Volmeri, Triin Laasi, Katrin Nielseni ja Are Tintsi käe all vormiti neist eri rõhuasetustega minietendused.

Foorumteatri juhendajate kommentaarid

Triin Laas: „Eesmärk oli luua lühikese ajaga võimalikult turvaline olukord ja selle saavutamiseks tuli tegutseda koos inimestega, kellega enne tuttav ei olnud.”

Vilja Volmer: „Harjutasime usaldusliku õhkkonna loomist. Edasi liikusime juba lugude juurde, kuna kahe tunni jooksul pidid valmima konkreetsed foorumetendused. Samm-sammult vormus viis täiesti eriilmelist etendust, mida saaks koolides noortega teha.”

„Kõige positiivsem oli see, et absoluutselt kõik tegid kaasa,” kirjutab Facebookis tugiõpilane Kristel. „Sain päevalt kahtlemata innustust teha oma tööd julgelt ja aktiivselt,” täiendab sealsamas algaja tugiõpilane Leegi, „vahepeal on vaja leida endast üles julgus, et aidata inimest, kes ei oska abi küsida, kuid vajab seda siiski.”

Mõtlemapanev etendus

Seminaril osalejad vaatasid Andrus Ki­vi­rähki kirjutatud ning Rait Õuna­puu esitatud monoetendust „Aabitsa­­kukk”, mis keskendus n-ö väikesele inimesele, keskealisele Mauno Truu­bi­le, kes on kaheksa aastat esimeses klassis käinud ja leidnud kogu vajaliku tarkuse kukeaabitsast. Mauno lugu äratas kaastunnet.

Kermo Anijärv, Viljandi ühendatud kutsekeskkooli õpilane: „Ühelt poolt oli see naljakas ja hästi mängitud tükk. Teise külje pealt vaadatuna ajas see mind vihale. Nimelt Mauno oli vanaema poolt ära hellitatud poiss. Mauno oleks vajanud juba kooliajal sõpru, kes oleks talle elus toeks olnud, seletanud talle, mis on õige, mis vale.”

Tugiõpilaste tegevus on ühelt poolt peaaegu märkamatu, teisalt kinnitavad koolijuhid, et õpilaste aktiivsus on kasvanud ning oluliselt vähem probleeme jõuab direktori lauale. Viljandi ühendatud kutsekeskkooli direktor Tarmo Loodus: „Märkamine ja hoolimine pole tänapäeva inimeste kõige tugevam külg. Kui meil õnnestub sellise ühistegevuse kaudu olukorda muuta, on väga hea. Noored saavad tugiõpilasteks olles kaasa aidata paljude probleemide lahendamisele, olla toeks. Sellisel moel on õnnelikud vähemalt kaks inimest: andjal on andmis- ja saajal saamisrõõm. Ehk õpivad ka need, kes tugiõpilastelt tuge saavad. Selle vastuvõtmiseks peab valmis olema.”

„Tugiõpilaste süsteemi käivitamine kutseõppes” on ESF-i toetatud projekt, mille eesmärk on luua kutsekoolides senisest sõbralikum, õpilast toetavam keskkond lootuses, et selle tulemusena väheneb väljalangejate arv. Projektist on kirjutatud ka 21. oktoobri 2011 Õpetajate Lehes.