Virve Liivanõmm: Tited tulid vanasti tulimullast

23. nov. 2012 Virve Liivanõmm - Virve Liivanõmm: Tited tulid vanasti tulimullast kommenteerimine on välja lülitatud

Teed metsaveeres väheke alet, pistad kapsataimed kuuma tuha sisse kasvama, varsti on nunnu valmis, seal all beebid istumas. Küllap me omal ajal seda ei teadnud ja tegime terve kooliga ühele tüdrukule ise lapse. Kõik koos korraga? Jah, direktor lõi terve koolipere saali seisma ja ütles, et me kõik oleme selles süüdi, et E. lapse saab, et tema elu on selle tõttu sama hästi kui lõppenud. Võib-olla kõige väiksemaid kogunemisele ei käsutatud, meie 6. klass oli igatahes platsis ega suuda seda sahmakat senini unustada.

Tulevane ema käis seitsmendas, oli 13-aastane ning, tagantjärele tarkust appi võttes, varaküps. Ja nagu manajate kiuste õppis, pagan, hästi. Ema-isa käisid koolimajas, me nägime, kuidas need kaks juba üsna vana inimest (umbes 35-aastased) patuste nägudega õpetajate tuppa tulid. Oma uut järeltulijat nad kasvatada ei kavatsenud. Rahvas rääkis, et sündis priske poisslaps, kes viidi lastekodusse. Üks meie õpetaja käinud teise linna koolis ühele asjapulgale rääkimas, miks E. nüüd seal peab edasi õppima. Ja kui nad ära pole surnud, siis elavad meie keskel praegugi edasi, see ema ja tema poeg. Kas nad kunagi veel on kohtunud? Vastust teab vaid tuul.

Aga milles meie, kooli kõikide poiste ja tüdrukute süü seisnes? Direktor rääkis, et see ei saanud kuidagi nii olla, et me midagi ei märganud. Kus? WC-s oleks võinud üht-teist tähele panna, kooli taga männikus ringi vaadata ja õpetajatele rääkida, et asi on kahtlane. Isadust otsides mainiti isegi madruseid, kuigi meri oli koolist kaugel, ainult kohalik tankipolk võinuks kõne alla tulla. Keegi midagi ikka vist tunnistas, kitus või kahetses. Viiel vanemal poisil tõmmati koolis käitumine kolme peale. Kahega oleks pidanud koolist lahkuma. Mõni neist oli parajalt suur mehemürakas, sest tollal jäeti üsna lihtsalt klassikursust kordama.

Süütunne võis meis lihtsalt sündida, sest saalis seisid ju sõja ajal ja kohe pärast sõda sündinud lapsed, kellest enamik ei saanud kindel olla, et neid oli keegi siia ilma hirmsasti oodanud. Inimesed ehitasid aastaid oma maja, korjasid rubla kaupa autoraha, nende lapsed olid kodus kuulnud, et kui teid, kuradeid, poleks olnud, oleks mul juba …

Sellest, et laps on kurjast, võisime aru saada. Aga paljud poisid, nagu aastakümneid hiljem selgus, itsitasid juba siis pihku, ei saanud millestki aru, sest olid just tollal nooremate naisõpetajatega lahedalt müranud. Kui direktor sellest oleks kuulnud, oleks mõni lehtsaba kindlasti minema löödud. Ei kuulnud, ei löönud, ühegi õpetaja elu lõppenuks ei kuulutatud. Mis sa muud ikka oskad arvata, raske uskuda, et see kuulus koolimees lihtsalt silmakirjatses.

Kuuendas klassis on inimese ihu vist eluaja imelikuks kippunud. Ühes suures linnakoolis teatas õpetaja äkki abituuriumile, et meil tuleb peretund, sest kuuendas klassis on üks priske tüdruk teolt tabatud – oli poistele verist vatti näidanud, naiseks olemisega edvistanud. Keemiaõpetaja tuligi meile, ainult tüdrukutele, taimede tolmlemisest rääkima, joonistas emakaid tahvlile ja jõudis sujuvalt vastata küsimusele, mis asi on meesterahvas ja kuidas temaga võidelda. Meelde on jäänud õpetussõnad sellest, et kui esimesega ei vea, ei maksa kohe meelt heita. Aga olevat mehi, kellest on mõistlik paugupealt kaarega mööda käia. Siinkohal lükkas keemiaõpetaja klassi akna lahti ja osutas võimlemisõpetajale, kes õues tundi andis. Kui ei andnud, käis maja peal vintis peaga ringi, oli 24/7 keemiaõpetaja mees. See probleem oli meile seega puust ette ja punaseks tehtud. On veelgi asja meenutada meie, võib-olla terve Tallinna esimest pereõpetajat. Temal ei tulnud kordagi pähe kurta, et ta ei saa midagi teha, meile õpetust jagada, sest õppekava on arusaamatu, õpikuid ega töövihikuid pole. Moraali asjus näiteks leidsime tuge kooli kõrval seisnud majast, kus siis oli väikelastekodu. Tutvusime beebidega, kes olid trepimademeile maha jäetud. Saime selgeks, et niimoodi ei tehta.

Niiviisi me siis elasime kuni laulva revolutsioonini välja. Paar­kümmend ja rohkem aastat tagasi tormas üks umbes 20-aastane kolleeg ummisjalu siinkirjutajast mööda ja hüüdis õnnelikult üle õla, et küll oleks hea, kui riik pööraks, siis tuleks ka seks tagasi. „Vaat seda asja oli ka stagnaajal jalaga segada!” Aga tüdruk põrutas veendunult vastu: „Ei olnud, sa lihtsalt ei mäleta!”

Meeles on üks foto ajast, mil meie ajakirjandus juba tavapäratult vabameelitses. Metsa veeres seisid reas 6−7 noort naist, paljad kui porgandid, allkiri andis teada, et pildi peal on viimsed eestlased. Üks neist oli rase. Kes iganes seda pilti vaatas, ei küsinud kunagi, kust see tüdruk selle raseduse võttis. Kõik väitsid lootusrikkalt, et seal kõhus võib kergesti poisslaps olla. Nagu seal koolis, kus me ükskord ammu kõik koos ühele tüdrukule poisi olime teinud. Ainult et nüüd oli ta kindlasti oodatud.