Advendiaeg – keda või mida oodata?

24. dets. 2012 Ramo Pener õpetaja - Kommenteeri artiklit

Ootajale tundub aeg alati pikk. Eriti siis, kui on midagi head ja toredat oodata – siis vahel võibki seda „õiget” ootama jääda.

Valgeid jõule pole vist vaja enam oodata, sest lund on piisavalt – nii, et ka tagasilda tuleb vahel kasutada. Samas aga ootan ma valgust poliitikas ning poliitikute südametunnistuses. Mulle tundub, et erinevate mõttekodade läbiviijate eesmärk on jätta lihtrahvale mulje, et erakonnad on ühtsed ja seisavad ainult riigivõimu kõrgeima kandja ehk rahva huvide eest. On tänuväärne, et president püüab maskeraadi vähendada ning farsse avalikustada. Aga kas kõigil kärajatel (kärarikkalt või vaikselt) on puhas ja valge südametunnistus, millele saaks kirjutada Jumala kümme käsku ja Vabariigi Põhiseaduse. Saast tuleb südamest ja mõtetest välja saada. Eetikakoodeks lõpeb fiaskoga, kui seda teha kellegi rõõmuks või mulje jätmiseks.

Me vajame puhast raha. See aga ei tähenda, et raha peab pesema hakkama. Hing peab puhtaks saama, siis on ka raha ja selle kasutamine puhas. Küsimus pole raha hulgas, vaid selle puhtuses. Musta raha kasutamine toodab kurje mõtteid, sõnu ja tegusid. Ja sõdasid.

Iseenesest ei oleks ju halb saada ka jõulupreemiat, aga tavaliselt premeerivad tööandjad end ise, sest aasta lõpuks tuleb kogu raha „ausalt ja õiglaselt” realiseerida. Aga ootame sellegipoolest – iga lisakopikas tõstab mingil määral dopamiinitaset. Ka suusõnaline tunnustus on verbaalne preemia.

Ma ootan advendiajal sügavamat meelerahu, mis ei sõltu sellest, kes või mis mul on või ei ole, vaid sellest, milline ma olen. Isegi siis, kui vaevalist olemist on rohkem, kui rikkalikku omamist. Kuigi see võib kõlada silmakirjalikult, siis ometi on tõde see, et rahu on olulisem kui raha, sest raha eest rahu ei saa, aga meelerahuga võib tunda rõõmu ka sellest, et maailmas on nii palju asju, mida ma ei vaja. Meil pole vaja Eestis kodusõda, vaid kodurahu, mis algab meelerahust iga eestlase südames.

Ma ootan leplikkust ja äraleppimist, sest liiga palju on nurisemist ning vihkamist ja kättemaksu. Me hävitame end ise, toites vihkamiseemotsioone enda südames. Leppida ei saa sigadustega, küll aga oludega, mida meie muuta ei saa. Äraleppimine tähendab mõningal määral oma õigustest loobumist teise inimese kasuks – sest isegi minu vihamehel (-naisel) on koht siin päikese all. Paljud kahjuks eelistavad ussitamist õitsemisele, tervenemisele, sisemisele muutumisele. Andestamine ja andekspalumine on tohutult vabastav – vabastav enesesüüdistamisest, alaväärsusest, kättemaksuhimust ning armukadedusest.

Ma ootaksin iseendalt ja teistelt rohkem empaatiat. Ma sooviksin, et parlamentäärid elaksid vähemalt ühe kuu 500 euroga. Riigiisad, tööandjad ja abikaasad näevad kõike ainult oma soise ja madala mätta otsast. Nähakse oma nina ette, kui sedagi. Globaalne mõtlemine puudub täielikult ning lokaalne empaatia on pigem isekusest turtsuv egoism ning nartsissism. Püüame näha teist inimest enda kõrval läbi tema silmade, kõrvade ning kui võimalik siis ka läbi südame.

Kes meist ei ootaks armastust, aga pahatihti mulle tundub, et naised ja mehed võrdustavad armastuse seksuaalse ja erootilise kihuga, mis paneb kere surisema ning vajadus selle surina-annuste järgi ainult kasvab – lõpetades nümfomaaniaga. Vähe väärtustame storge’t (dünaamiliselt arenev armastus) ning agape’t (tingimusteta armastust). Kui paljud abielud purunevad seetõttu, et üks osapooltest peab armastuseks seksuaalset rahuldatust.

Ma ootan, et mu pere, mu sõbrad ja lähedased oleksid minu lähedal – nii headel kui halbadel päevadel. Tahan ka ise sõbraks olla, küsimata vastu, mis ma selle eest saan, ja kas see on mulle (parteipoliitiliselt) kasulik. Tervest perekonnast algab haige ühiskonna paranemine.

Advendiajal ootab kogu maailm Jeesuse tulemist. Mitte küll enam tema sündimist Petlemma loomalauta, vaid Jeesuse taastulemist meie planeedile. Sündmused Lähis-Idas, USA-s, Venemaal ja EL-is näitavad selgesti, et inimkond on oma tarkuse ja akadeemilisusega, oma humanismi ja hedonismi, oma ratsionalismi ja teadusmetodoloogiaga ammendumas. Kõik Piiblis kirjutatu on tänase päevani sõna-sõnalt täide läinud ja pole põhjust kahelda, et Jeesuse taastulemine ja tõsikristlaste äraviimine siit maailmast on faktina vaid aja küsimus. Ma tahan kuuluda oma pere ja lähedastega nende hulka, kel oleks ühel päeval (või ööl) see arm ja õnn pääseda sinna, kus on palju parem ja kus enam ei pea oma ootustes ega lootustes iialgi pettuma.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!