Arno läheb isaga ikka jälle kooli

21. dets. 2012 Virve Liivanõmm - Kommenteeri artiklit

Nüüdseks on nad seda teed juba terve sajandi astunud. Jõulude eel anno 1912 sündis Tartus omamoodi ime. Apteeker Oskar Luts pani Postimehe poodi ebalevalt müüki oma pildikesed koolielust, õhtuks oli 200 raamatut ära ostetud.

Niisugune edu ei olnud eestlasest kirjameest kunagi enne saatnud, tänapäeval ristitaks selline raamat − „Kevade” − menukiks, Lutsu etteaste aasta hitiks. Anton Jürgenstein kirjutas siis seni paari lavatükiga ette astunud autorist Postimehes: „Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi armastuse ja osavõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida.” 25-aastasest noormehest sai klassik. Ja vähe sellest. Öeldakse ju ka, et seal, Paunvere koolitoas, on meie kõikide juured. Ja Arno tee on elukestev.

Eesti haritlaste hulgas on veel rohkesti inimesi, kes läinud sajandi 50-ndate algul Tartus elasid, õppisid, rahvakirjanikuga kokku juhtusid, toonaseid legende nüüd noorematega jagavad. Õpetaja Hillar Palamets oli Lutsu lahkumisel (23. märtsil 1953) peaaegu sama vana, kui Luts oma esimest „Kevadet” müües. Palamets on Lutsu küll vilksamisi näinud, kuid juttu pole teinud, küll aga kuulnud tartlastelt kümneid lugusid sellest silmapaistmatu välimuse ja tagasihoidliku olemisega rahvakirjanikust, vanuigi Tammevälja – nüüd Tammelinna – elanikust. Ja Palamets pajatab.

Lutsu majast

Laialt on levinud lugu sellest, kuidas Tartu linn kinkinud Lutsule Riia tänava äärde 50. juubelisünnipäevaks kena elumaja. Ja kuidas Luts seal oma kunagise, Tartu reaalkooli aegse koolivenna Juhan Simmiga naabritena elanud. Ainult et linn ei kinkinud kummalegi mitte maja, vaid avara krundi, täpsustab Palamets. Maja lasi Luts ehitada abikaasa Valentina visal pealekäimisel Noor-Eesti kirjastuselt saadud honorarirahaga arhitekt Arnold Matteuse projekti järgi. Simm jäi oma maja lõpuleviimisega 1939. aasta sügisel sõjale jalgu – Saksamaalt tellitud katuseplekk ei jõudnud enam kohale. Aga valmis see kahekorruseline elamu siiski sai. Lutsu mansardkorrusega maja oli väiksem, aga mugavam.. Praegu paikneb seal Tartu üks kodusemaid ja õdusamaid kultuuriloolisi meenutuspaiku – Lutsu ja tema loomingu muuseum.

Üleaedsed vaidlemas

Pärast sõda ülikooli lõpetanud ja tartlaseks saanud Palamets käis Tartu peal tihtilugu tuntud linnarahvast usutlemas, et nende omaaegne eluolu üles tähendada. Ritsingute – Mari, Richardi ja Alo −

juures (Tamme puiestee 13) läks jutt nagu iseenesest Lutsule ja Simmile, kelle vahel olevat rahva arvates käinud pidev sõnasõda ja vastastikune aasimine. Helilooja ja koorijuht Richard Ritsing teadis pajatada, et peamine vaidlus toimunud põhimõttelises küsimuses, kumb on kumma naaber. „Sina, Simm, oled minu naaber, sest mina elasin siin juba siis, kui sina oma maja alles ehitama hakkasid,” väitnud Luts. Lõvilakaline Simm vastu: „Sinu maja on minu häärberiga võrreldes köks, mistõttu hoopis sina oled minu naaber!”

Või siis probleem sellest, kumb peab krunte eraldava tara eest hoolt kandma, aiaaugud kinni lööma. Vaielnud, vaielnud, kuni Luts saanud õige pahaseks ja esitanud lausa ultimaatumi: „Kui sina, Simm, seda aeda korda ei tee, ei lase mina enam oma kukke su kanade juurde!” Julmad mehed olid need Tammevälja omad, kui ei juhtunud just koos hundijalavett võtma ja maailma asju arutama, ja seda juhtunud õige sageli, nendib Palamets.

Luts suhkrusabas

Kalev Põld, elupõline tammelinlane ja ülikooli õppetehnika insener, jutustas kord, et poisikesena näinud ta Lutsu sageli Riia tänava ja Väike-Kaare nurgal toidupoes. Kui sinna pärast sõda suhkrut müügile tuli, levis kuuldus sellest ilma mingi elektroonikata nagu linnutiivul ja poe ukse taha moodustus naistest ja lastest pikk järjekord. Tuleb Luts tötsa-tötsa ja tahab kohe uksest sisse minna. Keegi uusasukast proua käratanud selle peale: „Kuhu sa, vanamehenäss, trügid! Mine aga saba lõppu!” − „No, no, no …” torisenud Oskar vastu. „Kas te siis Lutsu ei tunne? Egas Luts teie suhkrut taha …” − „On Luts jah,” kinnitanud teised naised. „Laske läbi, temal on muud kaubad …” Läks Luts leti manu ja nõudnud „kaht kotipoissi” – nii kutsus rahvas papist korgiga sajagrammist kõige väiksemat viinapudelit. Ühe pruukinud samas ära, teise torganud tagavaraks taskusse. Suhkrusabas seismine oli Valentina rida, kes oli pikapeale eesti kõnekeele selgeks saanud ja kelle kohalikud omaks võtsid. Eestlaste umbset loomust arvestades on Palametsa meelest tunnustus seegi.

Kaks Lutsu

Hillar Palametsa kursusekaaslane Juhan Peegel oli pärast stuudiumi lõppu aspirantuuri astunud ja abielumeheks hakanud. Tartu kirjanike soovitusel võtsid Lutsud Peegli pere allüürnikuks, nii et Juhan puutus Oskariga õige sageli kokku. Palamets pärinud kord Peeglilt, kuidas majaperemees ka on. „Ah et Luts või …” vastanud Peegel. „Oleks nagu kaks Lutsu. On ta vipsis, siis jookseb jutt ilmast ja inimestest ladusalt. Paremat vestluskaaslast ära tahagi. Viskab nalja ja meenutab läbielatut. Aga kui pole võtnud, on õige torssis ja nii tõre, et hoia parem eemale. See viinaviga on tal ikka tugevalt küljes ja egas Valentinal oma mehega kerge ei ole,” rääkis Peegel. Tema kinnitas ka, et Lutsude kodune keel oli vene keel.

Veel Peegel Lutsust

Lutsu allüürnik Peegel on oma majaperemeest meenutanud mitut puhku varemgi. „Minu arvates oli kunagi lugu nii, et mõistesse Tartu mahtus mitmeid muutumatuid komponente: ülikool kõige juurdekuuluvaga, Kivisild, kaubahoov, targad tohtrid, Jänese kalender, Emajõgi ja Toomemägi, kuivatatud Peipsi tint õllepoodides, boheemlane, kõik soliidsed ajakirjad, puhtad tänavad, omamoodi kohvikud, Oskar Luts ja Juhan Simm … Nad olid omamoodi Tartu põhipürjelid. Nad olid igavesti elavad ja muutuvad sümbolid, sest nende ümber tekkis alatasa uusi anekdoote ja pajatusi, millel enamasti küll alust polnud, kuid mida nad ise ka ümber ei lükanud.”

Ja teisal räägib Peegel Lutsu raamatulembusest. „Kirjaniku raamatukogu oli sõja ajal tugevasti kannatada saanud, palju raamatuid ära tassitud ja reostatud. Siiski oli neid alles jäänud üsna hulgake ning nende sirvimine oligi rahvakirjaniku lemmikajaviiteks (hea meelega mängis ta ka tamkat). Ühel päeval naeris ta: „Loen seda vana Loomingut − lugu tuleb nagu kole tuttav ette … Päris kenasti kirjutab teine, pole vigagi. Jõuan lõpuni, loen allkirja: O. Luts. Oma lugu oli!”

Viimane austusavaldus

Oskar Luts maeti Tartus päikesepaistelisel kevadpäeval 26. märtsil 1953, kolm nädalat pärast generalissimus Stalini surma. Nüüd juba võis meil ka oma kalleid kadunukesi avalikult leinata. Viimsel teekonnal saatsid Lutsu tuhanded tartlased. Leinamaja oli Raekoja platsi ja Kompassi tänava nurgal asunud kultuurihoones. Palametsal on hästi meeles, et peauksest oli pikka ja hämarasse leinasaali võimatu pääseda. Kuna Palamets oli tudengipõlves olnud sealse näiteringi liige, tundsid inimesed ta nägupidi ära ja lasid kitsast tagatreppi pidi üles – ahtakesele lavale arvukate oma inimeste selja taha. Samas all põlesid küünlad, kirjarahvas seisis leinavalves, kirstus lebas lahkunu põrm. Ilmalik talitus ei olnud pikk ega koormav. Kirst kanti alla ja tõsteti riidega drapeeritud veoautole. Pärgade rivi ees liikus rahvas Riiamäele ja sealt edasi piki Võru uulitsat Pauluse kalmistule. Tuhanded tartlased palistasid tänavaservi, avaldasid kaaslinlasest sõnameistrile austust.

Kaks kanget

Veel üks tartlane, kirjanik ja filosoof Madis Kõiv, Paunvere-tsükli põhjal kirja pandud „Tali” autor, on öelnud, et meie kirjandusloos on kaks erilist meest, „kaks absoluutset kirjanikku”. Kõiv ei ole kuskil seletanud, mis ta sellega õieti mõtles, ja vastas nüüdki Õpetajate Lehe küsimise peale talviselt Võrumaalt, et selgitamine läheks ehk liiga pikale. Lühidalt öeldes ei saavat need kaks „enam rohkem kirjanikud ollagi”. Esimene neist on Kõivu meelest Oskar Luts, teise jätkem siinkohal targu nimetamata, sest 2012 oli ikkagi puhtalt Lutsu aasta. Jaanuaris möödus 125 aastat Lutsu sünnist, detsembris 100 aastat Eesti esimese aasta hiti esimesest müügipäevast.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!