Eripära eest kvaliteedimärk
Igal aastal ilmub riigieksamite edetabel, mis paneb koolid järjekorda vaid gümnaasiumilõpetajate akadeemilise edukuse näitaja alusel. Hoolimata pingeridade hukkamõistust, ootab avalikkus ometi riigieksamite edetabelit, et saada infot, milline on meie koolide tase.
Tundub, et selles iga-aastases ootuses peegeldub soov meie koolide käekäigul silm peal hoida. Tihti otsustatakse eksamitulemuste järgi ka, kuhu kooli oma laps panna või millisesse piirkonda elama asuda, et tagada lapse sissesaamine soovitud kooli. Samuti annavad need edetabelid koolidele teatud aluse ennast teiste koolidega võrrelda. Kahjuks on võrdlusalus vildakas, sest õpilaste algtaset arvesse ei võeta.
Eelmisel nädalal TÜ eetikakeskuse 5. väärtuskasvatuse konverentsil osalenute aruteludest jäi kõlama suur soov − tarvis on mitmesuguseid mõõdupuid, mille kaudu mõista ja nähtavaks teha seda tööd, mida koolid iga päev teevad erinevate võimetega õpilaste individuaalse arengu toetamisel.
Küsimus, milline on üks „hea kool” ja millistele kriteeriumidele ta vastab või vastama peaks, küttis aga kirgi konverentsi mõlemal päeval. Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo küsis avatervituses, kas hea kooliga ei ole mitte samamoodi nagu hea emaga. Kuidas me sõnastaksime, milline on hea ema?
Palusime konverentsikülalistel etteantud kriteeriumidest välja valida kümme ning need tähtsuse järjekorras reastada. Selle tulemusena tekkis head kooli kirjeldavatest kriteeriumidest pingerida. Mulle tundub, et see väljendab õpetajaskonna ja koolipere soovi liikuda teadmiste edastamise juurest kaasava ja elava õpetamiseni. Koolini, kus iga õpilane on väärtus ning kus märgatakse ja toetatakse õpilaste eri tüüpi võimeid. Koolini, kus õpetaja ei ole enam teadmiste monopoli omaja, vaid õpilase suunaja ja toetaja tema individuaalses õppeprotsessis. Koolini, kus õpetajad teevad koostööd nii omavahel kui ka õpilastega, suhtudes neisse kui partneritesse.
Kuigi riiklikesse õppekavadesse on see suund juba kirjutatud, näitavad kiire konverentsile registreerimine ja täissaal, et tehtu ei ole meid veel eesmärgini viinud ning teemat tuleb edasi mõtestada. Tundub, et kuigi koolid on avarama sihiseadega nõus, napib endiselt teadmisi, kuidas seda kõike ellu viia.
Koolid on selles protsessis üsna üksi. Elavalt soovitakse teada saada, kuidas käivad asjad teistes koolides. Nii märgiti ka vestlusringis, et koostöö puhul ei jäeta pärast sihi seadmist ja esimeste sammude astumist eri osapooli üksi seatud eesmärkide nimel pingutama. Kehtib see nii õpetajate ja koolijuhtide kui ka kõikide koolide kohta.
Konverents pakkus võimaluse üheskoos mõtiskleda, mida me hariduse kvaliteeti hinnates taotleme. Näiteks arutati, millise osapoole huvidest peab lähtuma. Kas lähtuda tuleb õpilaste ootustest? Või õpetajate? Lapsevanemate? Juhtkonna? Koolipidajate? Tööandjate või laiemalt ühiskonna ootustest? Sama oluliseks kujunes osalenute arvates küsimus, kes otsustab, mis on oluline, ning milliseid kriteeriume arvesse võtta.
Nende kahe küsimuse lahkamise lähtepunktiks sai konverentsil tõdetu, et heast koolist rääkides peame eristama kooliastmeid ning neid eraldi vaatlema. Head põhikooli ei iseloomusta samad karakteristikud, mis iseloomustavad head gümnaasiumi või kutsekooli. Hea põhikooli ja gümnaasiumi kõrval peame tervikliku pildi saamiseks võtma ette ka hea lasteaia kirjeldamise.
Seega nõustun haridusministriga, et head kooli ei saa üheselt kirjeldada. Ka konverentsil osalenud leidsid, et koolide mitmekesise töö tunnustamise jaoks pole vaja järjekordset pingerida. Tegemist võiks olla pigem hea kooli kvaliteedimärgiga, mis arvestab koolide eripära.
Meie TÜ eetikakeskuses arvame, et hea kooli nimetuse omistamisel tuleb lähtuda konkreetse kooli suunitlusest, seatud eesmärkidest ja saavutatud tulemustest.
Sellist hindamist ei saa seega korraldada koolist eraldi, vaid see peab põhinema kooli eneseanalüüsil. Koolid võivad olla erinevas mõttes head, mistõttu on oluline, et kasvaks koolide suutlikkus tegelda eneserefleksiooni ja sihtide seadmisega. Hindamine on sisulisem siis, kui see annab koolile tagasisidet, kuidas on enda seatud eesmärke täidetud. Ootame kõiki asjaosalisi äsja alanud protsessis kaasa lööma ning mureküsimusi ja lahendusi läbi töötama.
“Kahjuks on võrdlusalus vildakas, sest õpilaste algtaset arvesse ei võeta.”
mis mõte on gümnaasiumil, millel POLE võimalik õpilasi valida, kuhu ei teki konkurssi?
Kõigepealt peaks defineerima gümnaasiumi eesmärgi. Kui gümnaasium on ettevalmistus kõrgkooliks, siis alla teatud intellektuaalse tasemega õpilastel ei tohiks seal kohta olla.
Kui gümnaasium on üldise keskhariduse andmiseks, siis saame rääkida muudest hindamiskriteeriumitest peale hea õppetaseme.