Hea kool – kas vein või jäätis?
INTERVJUU
„Kui asotsiaal lööb kirvega kellegi maha, ei pea sellepärast veel kirvest ära keelama!” ütles väärtuskasvatuse konverentsi kõnepuldist haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, avaldades kahtlust kavatsuse üle leida riigieksamite pingeridade kõrvale uus mõõdupuu. Aaviksoo arvas, et kui see on üksnes rahulolematus riigieksamitega ja tahe ikkagi kedagi ritta seada, siis ei tasu uut tunnustussüsteemi teha. Minister möönis siiski, et heal koolil võib nagu heal veinilgi olla mitu mõõdupuud. Ja hea kool on võimalik mitmel moel.
„Soov leida hõbekuul jääb igavesti silmapiirile,” nentis Aaviksoo. „Kas siin on aga mõistlik riiklik instrument? Proovige, kas see mitmekesisus õnnestub purki panna!”
TÜ eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutrop, kuidas suhtute Jaak Aaviksoo arvamusse, justkui ei peaks riik nende küsimustega tegelema?
Minister Aaviksoo ütles, et ta ei ole kindel, et hea kooli auhinda peaks välja andma riik, kuna ühel päeval võib see viia ühtsete maitsestandardite kehtestamiseni. Aga kas see, mis on hea kool, on ikka puhtalt maitseküsimus? Kas tegemist on samasuguse vaidlusega nagu näiteks, missugune jäätis maitseb paremini, kas šokolaadi- või vaniljejäätis?
Mulle tundub, et hea kooli hindamine on erinev heast jäätise valimisest, sest koolil (põhikoolil, gümnaasiumil, kutsekoolil) on eesmärgid või ülesanded, jäätisel neid pole. Ja kooli headuse hindamisel tuleb hinnata, kuivõrd on kool täitnud talle seatud eesmärke.
Olen ministriga ühte meelt, et kool võib olla hea mitmel moel. Samas peavad siiski kõik koolid lähtuma riiklikus õppekavas sõnastatud eesmärkidest. Näiteks ütleb õppekava, et kool peab looma õpikeskkonna, mis soodustab iseseisvat õppimist, sealhulgas vajalike õpioskuste kujunemist. Eesmärk on kõigile üks, muidugi tuleb jätta koolidele vabadus valida teid, kuidas seda eesmärki täita.
Kool vajab tagasisidet, kui hästi ta eesmärke täidab. Ja tagasiside ei saa olla vaid lõpptulemuse – riigieksami tulemuse – mõõtmine. Hinnata tuleb protsessi – see on kujundava hindamise põhimõte, mis rakendub mitte ainult õpilaste, vaid ka koolide hindamisel.
Kes peaks koole hindama?
Eesti riik ei ole praegu tahtnud võtta endale koolide kvaliteedi hindamise ülesannet. On mitu tunnustussüsteemi, mis tõstavad esile häid koole. Eks ole ka eetikakeskuse auhind parimale väärtuskasvatuse koolile ja lasteaiale üks katse tõsta esile koole, kes edendavad hea kooli üht koostisosa – süsteemset väärtusarendust. Ent nende tunnustussüsteemide viga on see, et nad ei mõjuta kuigi palju avalikku arvamust.
Kas lepime sellega, et kooli headuse hindamine on ajakirjanduse käes, kes mõjutab lapsevanemaid ja üldsust lihtsustatud lähenemise kaudu, reastades koole vaid ühe tunnuse, lõpueksamite tulemuste alusel furoori tekitades?
Meie konverents näitas, et koole ja eri osapooli praegune olukord ei rahulda. Soovitakse, et koolide headust mõõdetaks adekvaatsemalt, ja neid, kes teevad head tööd, ka avalikult selle eest tunnustataks.
Seejuures on oluline, et hindajad mõistaksid hea kooli mõiste mitmetahulisust, et eri kriteeriume mõõdetaks kohaste mõõtmisvahenditega ning hindamine annaks koolile tagasisidet, mis toetaks liikumist koostöö ning õpilaste isiksuse arengut toetava kooli suunas.
Kui palju haridusasutusi on huvitunud hea kooli mõõdupuu otsimisest ja süsteemsest väärtuskasvatusest?
Meil on väga hea meel selle üle, et hea kooli mõõdupuude ja uue tunnustussüsteemi väljatöötamisest paistavad olevat huvitatud nii koolijuhid, õpetajad, õpilased, tugispetsialistid, lapsevanemad, koolipidajad kui ka teadlased.
Suurt huvi on näidanud üles nii põhikoolid, gümnaasiumid kui ka kutsekoolid. Eriti hakkamist täis on lasteaiad, kes on väga huvitatud oma kogemuste jagamisest ning kvaliteedikriteeriumide sõnastamisest. Koostööplaane oleme teinud haridus- ja teadusministeeriumi osakondadega ja ka vabakondadega. Oleme tajunud õpetajate liidu suurt tuge.