Hea sõnum: maailma lõpp jääb ära
Pööripäev on käes – koos uute lootustega, et elu pöörab paremuse poole. Ja juba ongi lisaks jõulusõnumile anda edasi veel üks rõõmusõnum: maailma lõpp jääb ära. Õigemini: viimnepäev on edasi lükatud. Kes lükkas ja lükkab? See on küsimus, et mitte öelda – põhiküsimus.
Maailma lõpuga on niisugune asi, et üsna kindlasti on igal põlvkonnal tulnud selle kartus üle elada ja mõnel isegi mitu korda. Üks on kindel: iga inimene kohtab oma isiklikku maailma lõppu; tema ajaliku elu ots tuleb nii ehk nii.
Päevakohase maailmalõpu kontekstis võiks sama hästi öelda, et aega küll – kui maiade ajaarvamine algas 3113 eKr ja see suur tsükkel lõpeb 21.12.2012, siis umbes samal ajal, 3102 eKr, sai india mütoloogiliste kujutelmade kohaselt alguse käesolev ajastu Kalijuga pikkusega 432 000 aastat. Kreeka mütoloogias vastab sellele raudne ajastu, mis kestab ja kestab. Aga ega maiadelgi see lõpp nüüd nii väga lõplik ole: nende uskumuste kohaselt kordub maailma hävimise ja uuestiloomise protsess ajastust ajastusse. Praeguse pööripäevapäikese tõusuhetkel sünnib uus aeg.
Algus ja ots
Ühe maailma lõpp (kui ta ei ole just lõplik lõpp) on uue algus. Kokkupõrge asteroidiga, mis tegi lõpu dinosauruste ajastule, avas võimaluse imetajatele. Inimestele.
Nii ongi, et algus ja ots saavad kusagil pidevalt kokku. Ütleb ju Jeesus Kristus: mina olen A ja O, algus ja ots. Tema kuulutas ette selle maailma lõppu ja uue algust: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:14–15). Mõistet evangeelium (‘hea sõnum’) kasutas esmakordselt apostel Paulus. Ta kirjutas ka, et aeg on piiratud, selle maailma pale muutub. Esimesed kristlased ootasid füüsilise katastroofi tulekut, ja seda juba oma eluajal, võimalik et konkreetselt aastal 66 pKr.
Jumala riik saab teoks üksnes maailmalõpu kaudu. Lõpuaja katastroofid on tõlgendatavad sünnitusvaludeks, millele järgneb uue vaimse maailma algus. Algkristlased ootasid Kristuse peatset teist tulekut – nii peatset, et arutlusteemaks kujunes isegi, mis saab neist vendadest, kes on uinunud Kristuses, kas nemadki kistakse üles taevasse.
Küll siis Kalev jõuab koju …
Kui Petlemma täht ilmutas end tõepoolest Halley komeedi kujul, siis võidi oodata Kristuse teist tulemist komeedi järgmise ilmumise ajal, aastal 66 pKr (vt ÕpL 14.09). Tookordne Halley komeet Jeruusalemma kohal kardeti ennustavat ette linna hävimist (mis paari-kolme-nelja aasta pärast toimuski). Kristus aga jäi tuleleegis tulemata, hauad avanemata, kõiksus ei lagunenud kõikeneelavas tules algaineteks. Algkristlikus maailmapildis toimus oluline muudatus. Tuli selgitada, mis takistab Jeesust tulemast taevast oma väe inglitega leegitsevas tules. See ilmneb selgesti Pauluse surmaeelsest 2. Tessaloonika kirjast.
Kohalike aja- ja asjakohaste olude kohta on aga seda öelda, et kui piirud löövad kahel otsal lõkendama ja aheldatud titaan pääseb vabadusse, on maailma ots käes – ja just siis saab Eesti põlv uueks loodud, õnn meie õuele toodud.
Piiripealne aeg
Kogu aeg on piiripealne aeg. Kosmosest ähvardavad planeeti Maa väikeplaneedid, asteroidid, meteoriidid, päikesetormid ja mis kõik veel. Viimase paari inimpõlve loodud tehnoloogia on avanud võimaluse ise endile, ja mitte ainult endile, ots peale teha. Siin on see koht, kus saavad kõige ehedamal kujul kokku puhas inimlik lollus ja tarkus. Kuidas ütles Paulus (Vello Salo tõlge): kui ma tunneksin kõik saladused ja kõik teadmised, aga mul ei oleks armastust, ei oleks ma midagi.
Senini oli maailmalõpukartus käinud komeetidega koos. Isegi veel tühised sada aastat tagasi tõid õudsed kuuldused sabatähtedest majja otse viimsepäeva meeleolu, kirjutab Saaremaalt pärit Rootsi etnoloog Gustav Ränk Halley komeedi kohta 1911. Kummitas peatse maailmaotsa oht. Viimnepäev jäi küll tulemata, kuid väikese hilinemisega puhkes maailmasõda. Eks ole ühe maailma lõpp seegi.
Omal ajal aktualiseerus maailmalõpuootus nimelt jõuluaegu. Valitses kartus, et äkki päike ei tõusegi taas. Erilise tähenduse omandab seega talvise päevapööramise aegne päikesetõus koos sellele eelneva loojanguga. Nende kahe vahele, loojangu ja tõusu vahepeale jääb kõige ohtlikum aeg, piiripealne aeg. Saatuse kaalukausid on kerged kalduma. Siis ei tohi õieti hingatagi, lärmitegemisest rääkimata. Pahad jõud on liikvel, päike kurnatud viimse piirini. Talvise päikeseseisaku ajal, kui päike loojub, peatub aeg hetkeks. Kogu loodus ohkab raskesti, kui hästi kuulatada. Looja minev päike avab usutavasti allilma väravad ja sealt võib kergesti keegi külla tulla.
Päikese loojudes algas rituaalide aeg, kestsid need päikesetõusuni. Päike tuli igaks juhuks n-ö kinni panna, et ta üle piiri ei läheks, mis võiks lõppeda väga õnnetult. Vana nipp oli siduda päike sümboolselt kiiri pidi teatud kivi külge kinni. Aastatuhandeid tagasi tehtud muinasobservatooriumide teatud kiviread pandi paika üsna ilmselt selleks, et täpsustada aega, millal päike kinni siduda, et mitte magada maha õiget hetke, millal alustada rituaalidega. Sest kes julgeks võtta endale vastutuse sellises piirsituatsioonis ettenähtud rituaalide täitmata jätmise pärast?
Märgilise tähendusega
Algav aasta uus saab olema eestlaste jaoks pöördelise tähendusega – aga kõigest pöördelisega, ei midagi lõplikku. Ees seisab tähtis daatum: eestluse ja Eesti riigi tekkes olulise tähendusega sündmusest, esimesest üldlaulupeost saab täis müütiline suuraasta: 1869 + 144 = 2013.
Riikide ja rahvaste elus toimuvad tähenduslikud sündmused tihtilugu kaheteistaastase intervalliga. Tähtsaim on nn suuraasta (12 x 12 = 144 aastat). Kuivõrd täissuuraastat pole kellelegi antud üle elada, on inimese ajaliku elu puhul mõttekam arvestada n-ö poolsuuraastaga (6 x 12 = 72 aastat). Üks näide: 1857 toimus esimene ülemaailmne majanduskriis, põhjustatud paanikast USA aktsiaturul (pankrotistus USA suurimaid rahandusettevõtteid, Ohio elukindlustuse ja usalduse selts). 1929 (1857 + 72) oli teine ülemaailmne majanduskriis (Wall Streeti krahh tekitas globaalse depressiooni). 2001 (1929 + 72) varises USA-s põrmuks maailma kaubanduskeskuse kaksiktorn, alguse sai nii uus maailmakord kui ka ülemaailmne rahanduskriis.
Aasta 2013 on samavõrra sümboolse tähendusega kui aastad 1869 ja 1941 (1869 + 72 = 1941; 1941 + 72 = 2013). Nii 144 kui ka 12 aasta tähenduslik tendents on Eesti rahva ja riikluse jaoks oluliste perioodide puhul ilmnenud ka varem, seda ka 11.–13. sajandini.
Paar lõpulauset
Lõppev aasta oli/on paralleel aastale 1940. Tundub, et seekord midagi erilist justkui ei juhtunudki. Sündmuste sees olles ei pruugi siiski hästi aru saada, mis toimub. Kui räägitakse, et Eesti riigis on üles ehitatud võimuvertikaal, mis välistab võimude lahususe, tähendab see, et on toimunud teatud pööre. Sest demokraatlikus riigis kehtib seadusandliku ja täidesaatva võimu lahususe printsiip. Aasta 1941 pakkus võrreldavalt ajutist lahendust. Kuhu areng tegelikult välja viib, saab selgeks alles aastal 2016. Vanemad ja elukogenumad inimesed ütlevad, et elame järjekordsete vapustuste künnisel. Nende ületamine annab põhjust lootusrikkalt tulevikku vaadata.
——————————————————————————
Saatusesidemed
Vene tsivilisatsioon, mida on nimetatud ka Bütsantsi tütartsivilisatsiooniks, jõudis inglise ajaloolase Toynbee järgi oma huku ajajärku aastal 1881, kui tapeti keiser Aleksander II – mees, kes kaotas pärisorjuse. Stalin suri 1953 (1881 + 72). Ajalooaritmeetika järgi peaks midagi võrreldavat toimuma aastal 2025 (1881 + 144).
Tähtsad aastad Vene viimase aja ajaloos on 1917 ja 1989 (1917 + 72 = 1989) – kummalgi korral toimus märgivahetus Vene riigis – ja järgnes kolme aasta pärast Eesti iseseisvus: 1920 Vabadussõja võidukas ots, s.o Eesti iseseisvuse kindlustumine, ja 1992 oli Eesti taasiseseisev.
Kergesti on hoomatav ka hilisem, iseseisvumisjärgne järjepidevus: 1932 (majanduskriis jõuab Eestisse), 1944 (Eesti pikemaks ajaks Vene võimu alla); 1956 (Ungari sündmused); 1968 (Tšehhoslovakkia sündmused); 1980 (Poola sündmused); 1992 (Eesti, Läti, Leedu taas maailmakaardil); 2004 (Eesti, Läti, Leedu NATO-s ja EL-is). 2016 on juba paralleel aastaga 1944. Pole põhjust arvata, et kui üks seaduspära on senini kehtinud, kaotab ta nüüd äkki kehtivuse.
Eesti rahva saatuseaastad näivadki olevat 1944 ja 2016. Loodetavasti ei osutu 2016 suurpettumuse aastaks nagu 1944. Tahaks loota, et areng pöördub paremuse poole, kuid igaks juhuks tuleb siiski valmistuda. Et meid taas ootamatult ei tabataks.
Hiljemalt aastast 1869 on Eesti ajaloos kehtinud järjepidev kaheteistaastane tendents, millele on raske mitte tähelepanu pöörata: 1869, 1881, 1893, 1905, 1917, 1929, 1941, 1953, 1965, 1977, 1989, 2001, 2013 … 1869 toimus 1. üldlaulupidu, 1881 sai sinimustvalge EÜS-i värvideks, 1893 tehti Tartu ülikoolist Jurjevi ülikool ja üldhariduskoolid olid läinud üle venekeelsele õppele. 1905. aasta revolutsioon puudutas Balti kubermange rohkem ja sügavamalt kui ülejäänud tohutu suurt riiki, 1917 avanes Eesti iseseisvumisvõimalus, 1929 algasid eestlaste lõpuajad Venemaal, 1941 sõitis sõda Eestisse sisse, 1953 nn sula algus, 1965 nn sula lõpp, 1977 nn kurjuse impeerium – Vene keskmaaraketid Euroopas, 1989 Balti kett ja Berliini müüri langemine, 2001 uus maailmakord, 2013 on veel küsimärgiga.
Mina ei arva midagi