Ise peab ta ennast sütevakahoidjaks

Läänemaal pärjati 2012. aasta sädeinimese tiitliga 19 inimest. Üks neist, Kullamaa mees Lembitu Tarang, pälvis tunnustuse pärandkultuuri uurimise ja hoidmise eest, eriti aga tänavu ilmunud mahuka rohke haruldase fotomaterjaliga albumi „Kullamaa mälestused” koostamise ja kirjapanemise eest.

Lembitu Tarang küsib, kas ta ikka on õige sädeinimene 2012. Ta käib kaheksakümnendat aastakümmet ja see, mida ta praegu teeb, on rohkem nokitsemistöö, tema kodukohale aegade jooksul oluliste inimeste, sündmuste ja looduse tutvustamine, mälestuste, pärimuste ja elulugude koondamine raamatukaante vahele, kuigi on olnud aegu, mil ta oli vägagi aktiivne. Nii et mis saaks tal olla aasta sädeinimese või sütevakahoidja tiitli vastu. Just sütevakahoidjaks peab ta ennast ise.

Kullamaa, väärt vald

On öeldud, et Kullamaa on Läänemaal nagu Mulgimaa Eestis – siin on maakonna parimad põllumaad, kõige suuremad talud ja jõukamad talupidajad ning palju mogrimärdilikku ellusuhtumist. Aga siin on ka nii paks kultuurikiht, et põhjani jõudmine võtab aega –

näiteks vanim eestikeelne tekst, nn Kullamaa käsikiri, kolm palvet aastast 1525. Kullamaal on töötanud mitu Eesti kultuuriloos olulist rolli mänginud pastorit, nagu Heinrich Göseken, kes koostas põhjaeestimurdelise eesti keele õpiku koos 9000 märksõnaga saksa-eesti sõnastikuga (1660), ja Heinrich Gutsleff, kes tõlkis eesti keelde uue testamendi (1715). Kullamaal asutati Läänemaa esimesed koorid ja puhkpilliorkester, Kullamaa muusikaselts algatas Läänemaa maakondliku laulupeo aastal 1893. Kullamaale, oma vanemate kõrvale, on koos oma perekonnaga maetud Eesti kõigi aegade põnevamaid heliloojaid Rudolf Tobias, kelle isa töötas pikka aega Kullamaa kiriku köstrina. Oma esimesed avalikud kontserdid andis Rudolf Tobias just Kullamaa kiriku orelil. Ja nii pole mingi ime, kui sellel rammusal kultuurikihil idaneb, kasvab ja areneb kogu aeg midagi sellist, mille üle vallarahval on põhjust uhke olla.

Mälestuste mälestused

Et inimene ennast hästi tunneks, peab ta tundma oma juuri. „Eestis hakati rahvakultuuri, pärimuste, oskuste ja teadmiste kogumisele ja säilitamisele tähelepanu pöörama alles 150 aastat tagasi. Seetõttu on meie rahva kultuurikiht paljude teiste rahvaste kultuurikihiga võrreldes paraku väga õhuke,” arvab metsandusinsener, õpetaja ja kultuuriökoloog Lembitu Tarang. „Tõsi,” möönab ta, „see töö on kandnud head vilja, meie rahvaluulekogud on silmapaistvad isegi muu maailma poolt vaadatuna. Aga ikkagi on see ainult viimase 150 aasta lade, kust pärimused ulatuvad juurtena kaugematesse sajanditesse.”

Võrdluseks toob ta Islandi ajaloo, mis on algusest peale otsekui päikesekiirtest valgustatud. Teada on kõigi 400 Islandi esmaasuka nimed, nende pereliikmete ja isegi nende koerte nimed. Saagad kirjeldavad elu talude, suguvõsade ja perekondade kaupa. Midagi sellist meil kõrvale panna ei ole.

Eestlaste vahetuid mälestusi muinasajast pole enam kusagilt võtta, aga säilitagem siis seda, mis on. Lembitu Tarang on üks Kullamaa kihelkonnamuuseumi alusepanijaid ja aktiivne mälestuste koguja. „Kullamaa mälestused” on kihelkonnamuuseumi viies raamat. Muuseumi varad asuvad esialgu Kullamaa kultuurimaja juhataja Loit Lepalaane kahes tööruumis, aga uurimistööd on tehtud palju. „Kullamaa mälestuste” 350 leheküljel saavad sõna nii tuntumad kullamaalased, näiteks endine kolhoosiesimees ja koduloouurija Manivald Müüripeal, looduskirjanik ja õpetaja Kustas Põldmaa, maalikunstnik Valdemar Väli, filosoofia ja meditsiinidoktor, ravimuda uurija Endel Veinpalu, kui ka need, kes on vähem tuntud, nii kodu- kui ka väliseestlased, nii kõrgelt haritud kui ka vähem koolis käinud inimesed. Tegu on mälestuste mälestustega, sest antakse edasi ka seda, mis kuuldud vanematelt või vanavanematelt ja mis on juhtunud juba 19. sajandi keskpaiku. Ka geograafiliselt on teos laiahaardeline: ei meenutata üksnes seda, mis on toimunud oma kihelkonna maadel, kuigi sellel on põhirõhk, vaid ka seda, mis on Kullamaa inimestega juhtunud laias maailmas, alustades näiteks Tartu ülikoolist ja lõpetades põgenikelaagritega Saksamaal, eluga sealpool Atlandi ookeani või sunnitööga Dzeskaskani vasekaevandustes. Nii tekib inimestel paljude aastate pärast pilt, kuidas elati siinsamas 50, 100, 150 aastat tagasi. Võttes võrdluseks kas või praeguse noore põlvkonna, kes on sündinud kuni 30 aastat tagasi, ja kelle seas on juba neid, kes ei suuda uskuda paljusid Nõukogude perioodi sündmusi, pidades mõndagi teadlikuks groteskiks.

Igavene õpilane

Lembitu Tarangule võiks mõne tiitli anda ka elukestva õppimise eest. Esimese diplomi sai ta Tallinna kalandustehnikumist. Meremeheks saada oli tema suur unistus, aga paraku lõppes see karjäär kiiresti: lühinägeliku prillikandja kandis elu ise tekimeeskonnast maha. Tuli leida uus amet ja tekkinud trotsi mõjul otsustas ta selle valida sellise, mis jääks merest hästi kaugele – metsa. Eesti põllumajandusakadeemia metsandusteaduskond tõmbas ligi ka sellega, et jäi valitsevast ideoloogiast hästi kaugele. Punaseid aineid tuli õppida muidugi, aga üldiselt lasti metsameestel omaette vaikselt tegutseda. Niisiis kirjutati tema kõrgkoolidiplomile „metsandusinsener”. Ja jälle oli elul vimka varuks: soovitud metsamehe töökoht oli hõivatud, selle asemele pakuti talle Palamuse metsamajandustehnikumi (praegu Luua metsanduskool) õppealajuhataja kohta. Selleks tööks nõuti pedagoogilist haridust ja nii asus mees teadmisi hankima Timirjazevi-nimelise Moskva põllumajanduse akadeemia pedagoogilise osakonna kaugõppeosakonnas. Kui õpetajadiplom käes, lõppes ka õpetajaamet. Kõigepealt asus ta tööle Eesti metsainstituudi metsakatsejaama juhataja asetäitjana ja edasi Läänemaa metsamajandi direktorina. 1990-ndate algul sai temast Lääne maavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja. Aga elul oli varuks veel üks pööre.

Pärandkultuur

1996. aastal sattus Lembitu Tarang Rootsi Põhjamaade ühiskonnaplaneerimise instituudi täienduskursustele, sest ta oskas rootsi keelt. Taasiseseisvumise järel tekkis Läänemaal kui endisel rannarootsi alal plahvatuslik huvi rootsi keele vastu ja rootsit õppis temagi.

Rootsis pakkusid talle eriti suurt huvi Reinhold Castensoni kultuuriajaloo loengud, sest nende kaudu avanes täiesti uus suhtumine nii kultuuri kui ka pärandisse. Rootsis räägiti pärandkultuurist, meie siin olime harjunud kasutama sõna „kultuuripärand”, pidades selleks enamasti eelmiste põlvede jooksul loodud kirjandust, muusikat, kunsti, arhitektuuri jm, mis kuulub kõrgkultuuri valdkonda. Pärandkultuuri mõiste oli meil siis tundmatu ega ole tänaseni veel täiesti omaks võetud. Pärandkultuuriks peetakse igasuguseid jälgi, mis on maha jäänud meie esivanemate elust ja tegevusest – põlisteed kadunud külade vahel, popsisaunade asemed, sammaldunud kiviaiad kunagiste karjateede ääres, üksikud kaevud põlismetsas, kus taluhoonetest pole enam jälgegi. Rootsis kuuluvad riikliku kaitse alla automaatselt kõik enne 1750. aastat rajatud talukohad, ükskõik kui vähe või palju neist järel on. See on sealsete asjatundjate väitel muinsuskaitse reserv. Mõne sellise talu kaevust on leitud uurimistöödel unikaalseid tarbeesemeid, ehteid, münte.

„Meil on viimane aeg teadvustada, üles otsida ja võimaluse korral ka eksponeerida veel säilinud pärandit,” ütleb Lembitu Tarang. Ja ta ei ole piirdunud ainult ütlemisega. Viie aasta jooksul korraldas ta kõigis maakondades pärandkultuuri koolitusi, millest võttis osa 250 huvilist. Koos nendega kirjeldas ta pärandkultuuri objekte üle Eesti ja koostas nendest kümmekond raamatut. Kõigeks selleks kulus sadu õppe- ja välitööpäevi.

„Maade tagastamise ja erastamisega seoses sattus hävimisohtu paljugi väärtuslikku, sest inimesed lihtsalt ei osanud neid asju väärtuslikuna näha. Traktorirataste alla metsa väljaveoteedele on lükatud mitme sajandi vanuseid kiviaedu, maha raiutud hiiekohtades ja põlistalude asemetel kasvavaid puid. Teisalt jälle annab omanike olemasolu lootust, et nad hakkavad aru saama, et iga vana asi annab tema maale väärtust juurde. Rootsis võttis selline teadvustamine aega üle kolmekümne aasta. Meil on see teema üleval olnud vist alles liiga vähe aega.”

Pärandkultuur väärib tundmist ja kaitset, inimeste mälestusi tasub koguda ja see kõik on väärt säilitamist. Ei ole palju öelda, et sellest sõltub ka eestlaste enesehinnang ja -teadvus ning pikemas perspektiivis seegi, kas tahame veel olla eestlased.