Jorss ja demokraatia
Une-eelseid mõttemänge: kujutan endale ette keskealist jorssi, kes omab seisukohti. Mitte liiga selgepiirilisi, ent see-eest vankumatuid. Jorsile meeldib õlu, eriti selline kangem, õieti meeldib talle palju õlut, eriti sellist kangemat. Mark ja maitse pole oluline. Jorsile meeldib Eesti, selline Eesti, nagu tema tahab, aga Eesti vabariik tema praegusel kujul ei meeldi jorsile sugugi. Päris kindlasti ei meeldi jorsile Euroopa, eriti Euroopa Liit. Viimase vastu on jorss isegi aplombikalt hääletanud. Jorss ei tea Euroopast ega selle Liidust halli muhvigi, aga ta teab kindlalt, et need on tema hädades süüdi. Juudid, vabamüürlased, illuminaadid, neegrid, homod ja ameeriklased muidugi ka. Aga need kõik ju ongi Euroopa Liit, ja üldse räägivad nad seal välismaa keelt. Jorss on raudselt rahvuslane, mis siis, et sellist Eesti vabariiki tema nüüd küll ei tahtnud. Naistel ja lastel on jorsi maailmapildis kindel koht, ja seal kohas nemad püsigu. Jorsil on ka püksirihm ning ta ei kõhkle seda kasutamast. Jorss mäletab isa käest saadud keretäisi ning on isale nende eest tänulik, ta oli need kindlasti ära teeninud. Jorsil on auto ja autod talle meeldivadki, aga mitte need moodsad autod, mis on jorsi jaoks niikuinii liiga kallid, jorsile meeldivad autod ajast, mil autod ikka autod olid. Jorss ei pelga käsi õliseks tegemast. Arvutid jorsile ei meeldi, aga arvutiga saab kommenteerida, ja see jorsile meeldib. Jorss kommenteerib nõrkemiseni, aga kuna ta on õige mees, siis nõrkeb ta harva ja hulga aja pärast.
Rohkem ei kannatanud jorssi meelesilma ette manada. Sihuke tüüp ajab ju une ära. Aga ta on olemas, ja mitte üks. Tegelikult mõtlesin korraliku kodanikuna muidugi demokraatia kaaperdamisest ja jääkeldri algatusest, aga ei saanud tähtsat riiklikku mõtet kuidagi lõpuni mõelda, sest jorss tükkis vahele. Vägisi tundus, et kui demokraatia on ära kaaperdatud sihukeste jorsside käest, siis jumal tänatud, hea, et niigi läks. Niisuguse rumala mõtte peale läheb jorss õnneks naksti lavalt minema ning meenuvad üsna mitmed arukad ja rõõmsameelsed inimesed. Nende käest ei tahaks küll midagi kuidagi kunagi kusagil kaaperdada lasta. Eriti mitte demokraatiat. Aga mingi hirm ütleb, et jorsse on rohkem. Ja kuidas siis ikkagi demokraatiaga jääb?
Demokraatiaga on täpselt nagu valikute tegemisega üldse. Tuleb ise mõelda, ja kui ise mõelda ei oska, siis nutikamatelt nõu küsida. Küll oleks lihtne, kui valikud oleksid selged. Keegi ei taha ju valida paha, kõik valiksid hea. Kui ühel pool oleksid targad, head ja ilusad, kes riigilaevukest õiges suunas soojade maade ja avarate turgude suunas juhivad, ning teisel pool vääritud tõprad, kes laevajuhtimisest ei hooli ning püssirohukeldris suitsu teevad, siis poleks valimisega probleemi. Head võidaksid kohe ja demokraatia õilmitseks. Aga kui on nii, et ühel pool on vääritud tõprad, kes laeva ikkagi kuidagi kursil hoida suudavad ja kogu rummi kohe välja ei jaga, ning teisel pool targad, head ja ilusad, kelle juhatusel paraku proviant esimesel nädalal otsa saab ja järgneb hulpimine tüünel tuuletul avamerel, ilmetu irdtriiv? Või kui ühed lasevad laeva tõenäoliselt põhja, teised õhku, kolmandad pööravad otsa ümber, neljandatel pole kaarti ja viiendad ei lahkuks parema meelega sadamast? Ning kui osa tõpraid on juba päris omaks saanud, tunduvad targadki, õpivad keeled ja kannavad kübarad, samas aga on heade ja ilusate tarkus tüütuvõitu ning vaimsus väsitav? Keda siis valida, millisele laevale minna? Ilmselt mitte sellele laevale, mille pärast kõik eelnimetatud lõbusat löömingut peavad. Õnneks on laevu rohkem ning nii mõnigi neist on näidanud, et suudab merd sõita ja meeskonnale palkagi maksta. Munsterdaks ennast õige sinna. Jorssidega tõesti ei tahaks laeva jagada. Aga samas need teised? Kas kapten ikka on? Pootsman? Soovolinik? Oi kurat. Demokraatia.
Moraal? Labane nagu ikka. Eesti riik pole oma võimalikkust veel kaugeltki tõestanud. Ei jõudnud ta seda mineva sajand, pole jõudnud praegugi. Ei ole võimatu, et me tegelikult ja pikas vaates ei saagi sellise asja pidamisega hakkama. Ei ole ka võimatu, et riik kui selline muutub, alati on muutunud. Tasub arvestada võimalusega, et tuleb ilma selle või sellise riigita hakkama saada. Võib-olla paremini, võib-olla mitte. Aga valmis võiks olla. Kui ikka laeva pidada ei jõua, pea paati. Või sõida lennukiga. Kaugele.
Õudsad mõtted õhtu eel. Mõistlikum on raamatut lugeda. Midagi diipi täna ei lähe. Contra „Urvaplaaster”? Paneb ehk aru pähe ja meenutab, et Eestis saab vähemasti omas keeles värsse veeretada, neid ei taha keegi kaaperdada. Olgu. Contra jah. Temast saab isegi jorss aru. Ja üldse. Äkki neid jorsse ei olegi teab kui palju. Äkki pole kolli ka olemas? Igaks juhuks vaatan ikka igal õhtul voodi alla.