Jõulujutt

24. dets. 2012 Hando Runnel - Kommenteeri artiklit

Viimati kirjutasin Õpetajate Lehele aastal 1995. Olime hakanud ilmutama „Eesti mõtteloo” raamatusarja. Hüüdsime siis kooliõpetajate ja teadusehimulisemate õpilaste poole oma soovi, et nad selles sarjas ilmuvaid raamatuid ja raamatuautoreid ning nende igaühe imeväärset mõtteilma hakkaksid tähele panema. Sarja valitud targad inimesed on kujundanud paljusid inimhingi, on kujundanud ümbrust ja ajalugu. Neid võib nimetada õpetajateks. Nad õpetavad oma eeskujuga, oma vaimse kiirgusega, oma suurusega. Raamatu vahendusel saab tähelepandamatugi inimene tõrjumatult viibida silmapaistvate tarkade hulgas, kelle juurde muidu ei kutsuta, kelle seltskonda muidu ei pääsegi. Eks see olegi eluaegse õppe üks viisidest, võiks nüüd veel lisada.

Aga selleks, et raamatuid mõista, peab enne ikkagi päriskoolides käima. Algkoolist alates ja ülikooliga lõpetades. Koolides on õpilased ja õpetajad, igasugused õppeained ja kool ise kui üks kindel linn lõpmatus ilmaruumis. Kooliõpetajad püüavad õpetada ainult head, kaaslased püüavad õpetada ka ulakusi, labasusi ja lollusi. Kambapealikuteks kerkivad ikka need, kes hiljem elus kuigi kaugele ei jõua. Aga seegi kõik on kool, ja nimelt elukool. Koolid võivad olla päris väikesed ja päris suured. Olgu suur või väike, hea kool peaks olema kodule lähedal, siis kestab soe lapsepõlv kauem. Vaatan ja näen, kuidas väiksemad koolid järjest kaovad, kuidas kaugenevad külalaste kooliteed kodudest. Järjest enam vaadatakse laste kui ökonoomiliste ühikute peale. Õpilase omahind suurkoolis olla odavam, sealne haridus „kvaliteetsem” jne. Nõukogude ajal kuuldus, et kaugel põhjas, tundrates, kus asustus hõre, püüti sügisel kooliealised lapsed kinni, veeti helikopteritega kodumaalt eemale, sadade verstade taha linnadesse, ainult seal olid koolid, ainult seal sai täidetud riiklik koolikohustus. Muidugi polnud nood koolid emakeelsed, vaid otsemaid riigikeelsed. Nõnda käis tundrarahva „kvaliteedi tõstmine”.

Olen olnud külakooli laps. Koos oli neli algkooliklassi ühes samas ruumis üheainsa õpetaja käe all. Meie ajal oli õpilasi paarkümmend, hiljem järjest vähem. Praeguseks pole alles enam muud kui maja asemekene. Järgmine haridusaste oli 7-klassiline kool ühes ja teises alevis. Alevid olid nii kauged, et nõudsid elamist internaaditoas. See oli uus kogemus eeskätt sotsiaalses mõttes. Õppisid nägema hoopis uusi, hoopis teistsuguseid inimesi, kelle hulgast raske oli leida omataolist hinge. See oli esimene intiimsem kogemus „anonüümsest massist”, nagu filosoofid (Huizinga moodi) ütleksid. Jällegi eeskätt elukool. Õppisid eeskätt uurima ja tundma iseennast − oma sobivust või sobimatust teiste omataoliste hulka.

Kes tahtis keskharidust, pidi minema linna. Sain õppida esmalt Tartus, lõpupoole Paides. Tartu keskkoolis oli tunda isegi akadeemilist hõngu, sest mõned õpetajad olid parematel aegadel olnud ülikooli õppejõud. Rahvast oli ühes klassis oma kolm-nelikümmend poissi. Seda oli liiga palju ja see oli pereeluga harjunule ebaloomulik, sest puudusid õrnemad olevused, kooliõed. Klassis oli nii maa- kui ka linnapoisse, nagu vanasti Maurusegi ajal. Paremad õpilased olid ikka linnapoisid. Nemad olid igal pool ja igas asjas nagu oma kodus. Maalt tulnud pidid alles kohanema kõigega. Nad ei kuulunud kampa. Nõnda olid hingelised asjad.

Kui oled juba valmis inimene ja küsitakse vahel hariduse järele, tahaks siis mõnikord nimetada oma hariduseks ainult oma algkooli. Seal, algkoolis, tundsid lapsed oma õpetajat oma kõrval. Suures koolis jääb õpetaja lapsest kaugemale. Õpetaja valib klassist kaks-kolm, kellega on suhe isiklikum, rohkemaga ei jõua. Küll ehk võivad õpilane ja õpetaja sõbramaks saada seal mõnes huviringis – lauldes, mängides, sportides. Mõni sügav tundehetk õpilase ja õpetaja vahel võib siiski tekkida ootamatult, ning siis jääb selle järeltoime peaaegu jäädavalt püsima. Võib juhtuda ka vastupidist. Kord kurvastasin tahtmatult naisõpetajat, kes oli mind arukaks ja muidu mõistlikuks hinnanud ning selle tunde põhjal mind siis ka südamlikult kohelnud. Olin tema silmis vist viiemees. Lõpueksamil jäin aga just tema aine vastamisel jänni, sain vaevalise kolme. „Ma olen teis pettunud, Runnel,” ütles ta õige imelikul ilmel ja vaevalisel toonil mulle, ja me seisime eluloopikkuse hetke vastamisi. Igasugune tunnustamine hilisemas elus meenutab ikka ja jälle seda lugu, ja tuleb tahtmatult süü- ja kartusetunne: kas nad mitte ei eksi, kas nad mitte ükskord ei kahetse?

Ka kõrgkooli õppejõud, olgu nende tiitlid millised tahes, on õpetajad. Kes tahavad teadlaseks õppida, saavad neist ühe või teise enda otseseks õpetajaks. Algab õpilase ja õpetaja koostöö, mis jääb kestma elupäeviks. Olin alles viiendasse klassi mineja, kui suri meie isa. Kui olin jõudnud üliõpilaspõlve, hakkasin selgemalt tundma puudust isast või isalikust olevusest, kes täidaks isast tühjaks jäänud kohta minu hingemustris. Selline hingeline tarve kestis kaua. Päris täismehepõlveski veel. Võrreldes teiste elusid enese eluga, avastasin, et paljudki mehed on oma isata-olekus otsinud taga just nimelt mõnd elu läbivat isalikku õpetajat, seda vajadust endale isegi selgelt teadvustamata. Nad on juba täismehed, kuid ikka veel nagu pooleldi siia ilma sündimata. Sest nad ei tea midagi oma isast, neile pole seda avaldatud, nad on ainult oma emade lapsed … Aga looduse poolt on antud igatsus näha ja tunda oma isa, sest tema ase on inimhinges juba enne sündimist olemas. Mõnigi õiguslane hindab sellise arutluse poolpoeetiliseks liialdamiseks, aga mida ma oma silmaga näinud olen ja näen järjest enam, seda pean ma ka teistele öelda tihkama.

Mõistus on tore asi, aga kõik elumõistatused pole mõistuspärased. Teadus on tore ja teadmisi saab õpetaja abil õppida. Aga tundeelu on inimeses sügavamal ja justkui enam ette antud, justkui vähem õpitav. Nõnda on ka lastega. Nende olemisega ja nende sündimisegagi. Neljaklassiline algkool külas oli inimsuhete poolest kodu sarnane. Järgmises, „mittetäielikus keskkoolis”, nagu siis nimetus oli, tuli käia viiendast seitsmenda klassini. See polnud enam see kodu, siin oli palju uut ja uskumatutki. Juba viienda klassi toas hakkas elavalt hällima armastuse teema. Juba kuuldus, et mõnelgi südikal tüdrukul olla alevi peal kavaler. Tüdrukudki lugesid tunni algul enne õpetaja tulekut pikantsevõitu salmikesi, laulsid pärast tundide lõppu erootilise varjundiga laulukesi. Aamor oli astunud laste keskele. Seitsmenda klassi lõpetamisel olid mõned mehedki juba täismehed; tüdrukud juba täisdaamid. Mida tundelist tunti ja läbi elati keskkoolipõlves, ei maksa rääkidagi, ei oskakski enam pajatada. Pigem meenub hetkeke päris algkooliajast.

Olin esimese klassi poiss. Mulle meeldis väga kõige ilusam tüdruk neljandast klassist. Ühel vahetunnil, ühel äkilisel ilusal tundehetkel tahtsin talle suud anda. Tüdruk oli minust pikem, ja ta pööras ka pea ära. Ei saanud talle head teha. Nii ma pärast kodus kurtsingi oma häda: tema pööras pea kõrvale! Naerdi rõõmsalt ja aastate viisi tuletati seda meelde. Otsustasin siis, et ma enam kunagi ei kõnele kellelegi oma tundmustest ega oma suuandmistest.

Oleme luterlikult karged. Nägin Peipsi-äärsete veneusuliste kombeid. Suuandmine pühapildile pole seal mingi lihahimude avaldus. See on nende rahva hingeline elamus: tänuavaldus või austuseavaldus või kes teab mis kõik. Aga need nähtused kuuluvad puudutuste valda. Puudutus on jälle kompimismeele valdkond. Puudutuse kultuur on meil kindlasti võrdlemisi sööti jäänud, veidi labastunudki. Tasub tedagi kõrgemale järjele tõsta. Aga selleks ongi kool. Kuigi kool siin vist ei aita. Aitaks ikkagi eeskätt kodu. Sülle tahan!

Niisugune sai jõulujutt. Jõulujutt ei tohiks olla sünge, ei tohiks olla lõõpiv, peaks olema hellameelne ja hingeline. Ei oska vist mina seda kunsti.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!