Kolm õde ei löö lustides risti ette

14. detsembri õhtul olid Eestimaa nelja kooli õpilased telerite ees, telefonid pihus ja meeled ärevil. „Alati ikka peale tööd koju ei läe, ei risti ette löö, aeg alles algab ju …” rokkisid telestuudios nende õpetajad, „Perepeo” saate finalistid – Tõrva gümnaasiumi muusikaõpetaja Imbi Umbleja, Saverna põhikooli muusikaõpetaja Saidi Tammeorg ning Pärnjõe ja Tootsi põhikooli muusikaõpetaja Kalli Rõõmusaare.

Olgu ajaloolise tõe ja muusikalise korrektsuse huvides öeldud, et finaali jõudnud ansambli RISK neljas ja noorim liige on samuti oma suguvõsast ja tsunftist – Kalli tütar, muusikaakadeemia tudeng Roosi Rõõmusaare.

„Püsside paraad,” vaimustus naiste tulihingelisusest ka žürii liige Owe Petersell.

Ehkki laululahingu võitjaks pärjati üks rivaalidest, pereansambel Dvin, ei pühkinud riskijad pisaraid. Hoopis lõkerdasid naerda! Nii nagu kolmel õel ikka ja alati kombeks. Päikselised õpetajad on nad ka koolis.

„Palju rõõmu teevad lapsed, eriti nende siiras rõõm muusikast ja laulmisest, muusikal on tõepoolest võlujõud,” räägib õdedest vanim, Imbi Umbleja. Ta soovitab igaühel laulda kooris, ansamblis või üksi kodus. Siis oledki terve, rõõmus ja õnnelik.

„Ma olen seda ise tundnud ja soovitan kõigile. See aitab unustada kõik karmi maailma mured. Ja õnne mitmekordistada. Kui muusika suudab meid nutma, naerma või liikuma panna, siis on temas eriline jõud. Ja jõudu läheb meil kõigil vaja,” lausub Imbi.

Õdede sõnul on nende rõõmsameelsuses „süüdi” geenid. Juba ema oli suur koerustükkide tegija ja heatujuline oli ka keemiaõpetajast isa.

Eks olnud tänavu suvel paras koerustükk ka „Perepeo” saate tegijatele jah-sõna andmine. Läks õdede kolmik ju ainult saate reklaami sisse laulma, aga ühel hetkel olid nad fakti ees – kui ise võistlusel ei osale, tuleb kedagi enda asemele otsida. Ja nii nad karussellilt enam maha ei saanudki.

Lapsepõlve kaanonid

Kolme õe lapsepõlv möödus Vil­jandi­maal Olustveres ja sealt tuleb otsida ka põhjust, miks nad üksmeelselt muusikaõpetajaks õppisid. „Meile meeldis laulmine, tantsimine ja pillimäng, samuti meie muusikaõpetaja Aita Tammpere,” tunnistavad nad. Musikaalne oli terve pere.

Imbil on meeles, kuidas vanaema laulis näärivanale üht jõululaulu „Nii armsast jõulupuu nüüd hiilgab”.

„Ja meile õpetas ta kaanoneid,” jätkab ta. „Isa mängis klaveril üht valssi. Ainult selle loo pärast käis klaveritunde võtmas! Ema laulis kodus toimetades ja neil oli Olustveres ka naistrio. Laulsid „On kallis mulle kodupaik”. Mõlemad vanemad laulsid Olustvere segakooris. Mäletan, et lauluproovile ja pärast koju viis lauljaid kohalik buss.”

Kalli on oma õpilastelegi rääkinud, et vanaema oskas noodist klaverit mängida, kuigi oli vaid neli klassi koolis käinud. Õpetas ka viieaastast lapselast emale naistepäevaks klaveril üht laulu mängima.

„Veel on mul üks mälestus: käisin segakoori kontserdil ja meie isa laulis kõvasti teistest üle,” jutustab Kalli õdede naeruturtsatuste saatel.

„Ema mängis kitarri ja laulis „Kõndis neiu mööda metsa, korjas vaarikaid …”,” meenutab Saidi. „Isa mängis kontrabassi, ema vene häälestusega kitarri. Nad olid iseõppijad.”

Saidil on meeles seegi, et kümnendaks sünnipäevaks kingiti talle klaveritool ja ta oli väga pettunud.

„Mulle kingiti mandoliin, mille vend katki istus,” muigab Imbi.

Trumbi paneb Kalli: „Mina olin siis seltskonnas kõige õnnelikum, mulle kingiti koer!”

Igatahes olnuks sellisest keskkonnast üsna vähetõenäoline tuumafüüsikat õppima minna. Muusikutee otsa tegi lahti Imbi, kes algul õppis pedagoogilises koolis muusikaõpetajaks ja hiljem lõpetas ka konservatooriumi muusikapedagoogika erialal.

Saidi käis paralleelselt lastemuusikakoolis ja keskkoolis. Konservatooriumis õppis vahepeal Imbiga ühel kursusel.

„Mina olen aga see lollike õde, kes pole kõrgharidusega lõpule jõudnud,” teeb Kalli enesekriitikat. „Konservatooriumis saadeti meid kolhoosi kartuleid võtma. Kohalikud poisid tulid tüdrukuid vaatama, jäin ühele silma. Tuli Tallinnast hakata Vändras käima. Peagi hakkasin tegema seda, mis õppimisest paremini välja tuli − lapsi. Mul on neli last.”

Vau!

„See pole veel mingi vau,” osatab ajakirjaniku imestust Saidi ja teatab, et Imbil on koguni viis last ja kolm lapselast. Tal endal „kõigest” kolm last, pluss veel kolm lapselast.

Õpetaja, kallistame!

Ohtralt tegutseb õdede taktikepi all ka koore ja väiksemaid kollektiive. Valgamaal elav Imbi juhatab Tõrva naiskoori Heli, Tõrva gümnaasiumi mudilas-, poiste- ja segakoori. Lisaks veel segaansamblit, mis annab koori mõõdu välja.

Pärnumaal elava Kalli käe all laulavad koolikoorid Pärnjõel ning Tootsis, Vändra valla naiskoor, Pärnjõe rahvamaja ansambel Krõõt ja Kraaded, Tori segakoor, noorteühingu 4H lastekoor. Kalli ise laulab Eesti koorijuhtide naiskooris. Nagu tütar Roosigi.

Põlvamaal elav Saidi dirigeerib Sa­ver­na põhikooli lastekoori, Põlva nais­koori Mai, segakoori Kevadised Hetked, Kroo­tuse naisansamblit Viska Viit.

Imbi, Kalli ja Saidi on oma koolide patrioodid. Pärnjõe ja Tootsi põhikoolis kokku on pisut üle saja õpilase ja tunde tuleb anda ka liitklassides.

„Terve kool suhtleb omavahel, meil pole mingit kiusamist,” räägib Kalli. Algklassilapsed hõikavad vahel: „Õpetaja Kalli, kallistame!”

Savernas on üle 60 õpilase, sealgi on liitklasse.

„Sõbralik ja tore õhkkond, õpetajaid kutsutakse eesnime pidi,” kõneleb Saidi.

„Meil on uus koolimaja, kus mul on lõpuks päris oma klass,” rõõmustab Imbi. „Meil on väga head õpetajad, toredad töötajad, vastutustundlikud kooli-, valla- ja linnajuhid. Elu nagu paradiisis! Koolis on üle 400 lapse. Ka meie lapsed on valmis kallistama, käest kinni võtma, räägivad oma muredest.”

Kas midagi suudab naeruhimulisi õpetajaid vihastada?

„Mind ajab vihale see, kui inimesed on võltsid,” ütleb Saidi.

„Mind kurvastab väga lugupidamise puudumine teiste inimeste tegemiste vastu,” sõnab Imbi. „Ebaviisakus ja empaatia puudumine. Koos töötamisel on väga suur jõud. Kahjuks ei taheta teha koostööd, vaid teha ära. Seda on märgata nii riigis ka kui õpilaste juures. Olen jõudnud arusaamisele, et viha ja kurjusega saavutatu on mõru. Ja edasi viib elus ainult headus ja tarkus.”

Kallile ei meeldi pealiskaudsus, üleolev ja ennasttäis käitumine.

„Tegelikult ma vihastan kõige rohkem enda peale!” lisab ta. „See loll unustamine ja asjade kaotamine! Ja kui oled kellelegi midagi tegemata jätnud, mida lubasid! See on kõige jubedam tunne maailmas üldse! Vaat need asjad vihastavad mind. Minu unistus on, et mul oleks kogu aeg sekretär kõrval, kes kõik üles kirjutaks ja ütleks, mida ma järgmisena tegema pean. Kõik ülejäänud värk teeb ainult kurvaks!”

Staarile tehti allahindlust

„Perepeo” finaalsaatega sai läbi mitmekuine põnev etapp õdede elus.

„Kui oleksime teadnud, et nii palju kulub aega edasi-tagasi sõidule, poleks me läinud,” ütlevad nad tagantjärele. „Aga rongilt ei saa maha hüpata, kui juba sõidad.”

Selline esinemine oli täiesti uus kogemus − tavaliselt on dirigendid publiku poole ju seljaga.

Ja muidugi oli ekraanile hüppamine ka päris suur julgustükk.

„Ettevalmistamine käis peamiselt nädalavahetustel ja sageli leppisime seda, kuidas midagi teha, kokku telefoni või interneti teel,” lausub Imbi. „Telemajas tehtud proovid jäid põhiliseks. Palju õppisime oma laulu- ja tantsuõpetajatelt televisioonimajas. Igaks saateks tuli ju uued laulud õppida.”

Aga esimest saadet oli telemajas koos tegijatega väga lõbus vaadata.

„Pidime naerust tooli pealt maha kukkuma,” ütleb Saidi ja kolmik puhkeb veel takkajärele südamest naerma.

„Kaameramehed ütlesid, et ei saa korralikult filmida, kaamera hüppab käes, sest nad kogu aeg naersid,” itsitab Kalli.

Erilise lisaväärtuse andis saates käimisele aga see, et õed said üle hulga aja pikema perioodi vältel koos laulda. Muidu on selleks suhteliselt harva võimalust, nii suure töökoormuse kui ka kaugel elamise pärast. Ja muusikaõpetajate-dirigentide pikemad pühad lähevad enamasti ürituste tähe all.

„Aitäh Maire Aunastele, et ta meid selle supi sisse tõmbas, perega koos laulda on ikka väga tore,” resümeerib Imbi.

Muide, tema on kolmikust ainsana juba ka staarielu mõnusid maitsta saanud. Tallinna kaubamajas tehti talle igatahes allahindlust, kui ta lastelastele mänguasju ostis. Müüja ütles, et ta laulis nii hästi. Ja Tartus Lõunakeskuses toodi välja kõige ilusamad riided!

Kuuldes Imbi seiklustest kaubandusvõrgus, on Saidi ja Kalli pahviks löödud.

„Mulle pole küll keegi Põlvas ühtki alet pakkunud,” kostab Saidi.

„Mina ei käi poes, seepärast ei saa ka soodustust,” lisab Kalli.