Läänemaailmas õpetamise talumatu kergus

14. dets. 2012 Aarne Ruben kirjanik, TLÜ doktorant - Kommenteeri artiklit

Küllap tabab kultuurišokk igaüht, kellel on Lääne ülikoolides õpetamise kogemus. Tudengid vaatavad sulle särasilmil otsa, konspekteerivad hoolsalt ja esitavad hiljem esseedes oma varjatud vaatlused sinu kohta. Täiendavat osa sinu edus etendab eesti kultuur, mis tundub ju kauge ja eksootilisena. Ülikool hoolitseb su majutuse eest, annab hõlpsa juurdepääsu raamatukogu kõikidele inforessurssidele ja hoolitseb, et sul ei oleks igav. Akadeemiline elu astub võimsa sammu mõlemalt, nii üliõpilaste kui ka õppejõu poolt.

Lääne teadusajakirjades on oma tekste lihtsam avaldada ning sealsetes ülikoolides on vabam ja kergem õpetada. Asi selles, et „seitsme maa ja mere taga” on inimene kaugemal kodustest suhetest, ei ole seal kellegagi puid ja maid jagada sellepärast, et sa kellelegi aastakümne eest oled midagi ehk halvasti ütelnud, ei ole kedagi kuulanud või piisavalt tähelepanu osutanud. Euroopas aga ollakse juba sellegi eest tänulikud, et sina „tuled maalt, mille nimi on Eesti”, nagu Lennart Meri on kord tabavalt väljendanud. Lihtne on muutuda kultuuri saadikuks, aga kui see kord juba oled, siis tuleks ikka jälgida, et kael kannaks ja sa teistele tüütuks ei muutuks.

Tihtipeale on Euroopas tegemist intelligentsema seltskonnaga kui siin. „Oma arvamus? Alla saja kilo kaaluval inimesel ei saa olla oma arvamust,” võttis üks mu sõber tabavalt kokku siinmail käibiva trendi, mida seal ei esine (õigemini, esineb varjatult). Sa tunned, nagu oleksid sealpool piiri ja keset sealset vaimuelu otsekui kõrvupidi püünele tõstetud.

Oskus kaitsta väitekirja

Facebookis leviv karikatuur kujutab veenvalt väitekirja kaitsmise raskusi. Su elus on mitu inimest. Kõigepealt su enda juhendaja, kes sind utsitab ja tagant torgib ning su edusamme armutult kritiseerib. Teda on väga vaja, aga tema hüperaktiivsus võib mõnikord osutuda häirivaks.

Väitekirja kaitsmise juures on ka halli habeme ja heatahtliku välimusega guru. Tema on sel akadeemilise elu vältimatul protsessil kohal küpsiste pärast, nii et ära unusta küpsiseid kaasa võtta. Kolmandaks: sinu oponent. Ta on opositsioonis ka sinu professoriga, nii et katsu ta mõtted ära tabada ja nendele õigel ajal vasturohtu leida. Armutu sarjaja ideid tuleb lõpuks välja pakkuda kui enda omi.

Lõpuks on veel „õlemees”, kellel ei ole ideid ja kes ei ole väitekirja kaitsmisel isegi mitte küpsiste tarvis. Tema on tore mees, ta tuli lihtsalt hästi ütlemise ja kiitmise tarbe pärast. Veel puutub asjasse professori abi, tema oli alles mõni kuu tagasi sinuga ühe ja sama poole peal, s.o samuti doktorant. Ta teeskleb, et on saanud täiskasvanuks.

Teinekord on need rollid ümber mängitud ja kõige selle analüüsimine läheks väga pikale.

Tihtipeale tuleb õpetada ja ise õppida paralleelselt. Aga on vaks vahet, kas teha seda Läänes või siin, meie paesel põndakul. „Kalevipoja” kõige õpetavamad sõnad olid minu jaoks kord: „Omal maal õitseb õnni, / kodus kasvab kasu parem! / Kodus tundvad õuekoerad, / Tuleb tuttav teretama, / Sugulane soovimaie!” (16. lugu, „Laevaehitus ja sõidu algus. Teekond maailma otsa”). Nii ei ole enam ammu. See „sugulane”, kes soovimaie tuleb, võib sulle karmiks rivaaliks osutuda.

Kõik hakkab ikkagi peale sellest, et kahjuks on meie armsale isamaale jõudnud sumbunud õhkkond. Võib alla kriipsutada professor Rein Raua sõnu, et kes vähegi saab, see läheb ära. Kas aga mõni arvab, et meid just moraalsed värdjad valitsevad, see on juba isejutt.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!