Lastele meeldib uus eesti kirjandus

Mida lapsed raamatukogust Haapsalu lasteraamatukogu andmetel laenutavad, eeldatavasti siis ka loevad?

Läbi ja lõhki tõest pilti ei anna kõhutunne ega statistika. Kuigi viimasest on kõvasti abi, ja pilt, mis edetabelist vastu vaatab, on meeldiv. Ah et miks siinkirjutaja statistikat puhta kullana ei võta? Kõhutunne ütleb, et lapsed loevad nagu mullu ja muistegi meelsasti A. Lindgreni raamatuid. Edetabelis aga on neid vaid kaks: „Meisterdetektiiv Blomkvist” ja „Rasmus, Pontus ja Lontu”. Kas Pipi Pikksukk on siis sõbrad kaotanud? Kindlasti mitte. Kuna Pipit on vähemalt viis trükki, on seda kokku laenutatud kõige rohkem. Edetabeli numbreid mõjutab raamatu eksemplaride ja kordustrükkide arv ning mitmed teised arvud.

Algupärandeid ja tõlkeid laenutatakse ühepalju

Laste lugemisest jäävad paremini meelde markantsed näited – teise klassi laps, kes on läbi lugenud kõik Harry Potteri osad; üheksa-aastane, kes eeldatavatest eakohastest õhukestest raamatutest enam hoopis „Eragoni” hindab; meelde tuleb ka „Videviku” saaga pöörane lugejamenu (ei mingit virinat, et mina paksusid raamatuid ei loe!) ja vaibumatu kirg romantikasousti uputatud fantaasiakirjanduse järele. Kuid keskendugem statistikale.

Viiekümneraamatuline edetabel kujunes selle aasta kümne kuu sagedamini laenutatud raamatute põhjal. Arvesse läksid vaid laste (eelkooliealised kuni üheksas klass) laenutused. Nimekiri sai kõnekas – algupärandeid ja tõlkeid on umbes pooleks, vaid viiendiku menukite ilmumisaasta esimesed numbrid on 1 ja 9. Sel aastal ilmunud raamatutest jõudis loetavamate sekka neli: R. Russelli „Luuseri päevik” (12. koht), J. Kinney „Ühe äpardi päevik” (25. koht), P. Raua „Natuke napakad lood” (32. koht) ja S. Nordqvisti „Pettsoni peenramaa” (41. koht).

Edetabeli kõige vanem raamat on F. Molnári „Pál-tänava poisid”.

Laste lugemishuvi suhtes skeptiline lugeja ütleb siinkohal: ahhaa, loevad kohustuslikku! Sellega on nii ja naa. Viiekümne esinumbri hulgas pole ei „Tasujat” ega „Meelist”. On küll teisi kohustusliku kirjanduse teoseid – O. Preussleri „Väike nõid” (5. koht), E. Raua lühiversioon „Kalevipojast” (13. koht), A. Perviku „Kunksmoor” (14. koht) ja H. Nõu „Pea suu” (45. koht).

Raamatukohver tutvustab värsket ja väärtuslikku

Samas on skeptikul ka õigus – suure osa edetabeli raamatute puhul on tähtis roll Haapsalu õpetajate ja Lääne maakonna keskraamatukogu lasteosakonna (koos)tööl. Meie õpetajad on altid kord aastas vastu võtma sarisündmust „Raamatukohver tuleb külla”, mille eesmärk on tutvustada värsket ja väärt, samas eakohast kirjandust esimeses kuues ja soovi korral ka vanemates klassides. Raamatukoguhoidja soovitatud teoste seast leiavad nii õpilased kui ka õpetajad vihjeid vabalugemiseks, suvise lugemise nimekirja koostamiseks, klassis käsitletavate tervikteoste valikuks. Neil, kes väidavad, et kooli lugemissoovitused on iganenud ja kivinenud, on vaid osaliselt õigus.

Õpikute valmimine võtab aega ning uhiuued lasteraamatud õpikutes mõistetavatel põhjustel ei kajastu. Samas on õpetajad varmad lastele soovitama (ja neilt nõudma) uute lasteraamatute lugemist. Et võimalikult head valikut kokku seada, tulevad paljud õpetajad raamatukokku nõu küsima. Ühise arupidamise tulemusel valmib sobilik nimekiri. Peame arvestama, et rahapuudus lubab lasteraamatukokku osta iga uut raamatut ühe või kaks eksemplari. Kolm või neli on arv, mille puhul tunned end laristajana. Aga see on hoopis teine teema, ehkki seostub laste lugemisharjumustega kõige otsesemalt.

Meeldiva ja asjaliku koostöö tulemusel on meie edetabelis L. Sachari „Pahupidikooli isemoodi lood” 6. ja H. McKay „Koer Reede” 7. kohal. Ka pahupidikooli järgesid loetakse meelsasti. Kas G. Osteri „Õuduste kool” oleks teisel ja M. Saksatamme „Tont ja mannapuder” üheteistkümnendal positsioonil, kui neid klassis tutvustatud poleks?

Eesti autoritest loevad lapsed meeleldi Andrus Kivirähki teoseid. Neid on laenutuste edetabelis viis: (3. „Limpa ja mereröövlid”, 22. „Kaka ja kevad”, 26. „Kaelkirjak”, 29. „Sirli, Siim ja saladused” ja 38. „Leiutajateküla Lotte”). Kõik M. Keräneni salaselts Rampsu lood on edurivis (samuti eesti nimega rootsi kirjaniku L. Lilleste krimijutt „Murdvargus koolis”), K. Kassi teostest jõudsid sinna „Kasper ja viis tarka kassi” (30.) ning „Samueli võlupadi” (49.). Kohaliku autori Ivar Soopani mõlemad raamatud on loetud 15. ja 17. kohale, nende vahele jääb S. Meyeri „Videvik”. „Harry Potter ja tarkade kivi” on pingereas 21. kohal.

Eesti lastekirjandus on heas seisus

Mustvalgel on näha, et loetakse meelsasti ka Berti, luuserite ja äpardite päevikuid, koletiste kooli ja Emily the Stran­ge’i kaotatud päevi. Loetakse „Näl­ja­mängusid” ja „Sipsikut”, „Tä­na­va­lapsi” ning „Sööbikut ja Pisikut”. Nimekirjas esimene on aga Ilmar Tomuski „Lõpuaktus” – humoorikas pois­teraamat keskmises vanuses lastele.

Eesti lastekirjandus on praegu heas seisus. Neeme Korv kirjutas 27. ok­toob­ri Postimehes eesti keele teemalises artiklis: „Parim ennetus keele ter­vise­hädade vältimiseks ongi mu meelest heal tasemel algupärane lastekirjandus, kaasa arvatud tõlked, /…/ mille hiilgav traditsioon Eestis püsib. Kui meil on Vaik­soo, Kass, Kivirähk, Toomet, Pervik, Niit, Mänd, Raud, Soans ja kes kõik veel, pole ehk põhjust muretseda.