Looma kuvand eesti kirjanduses – surmakuulutajast ideaalmaailmani

13. dets. 2012 Mari Klein - Kommenteeri artiklit

Tallinnas A. H. Tammsaare muuseumis peetud igasügisene kirjanduskonverents, mis kandis juba numbrit kaheksas, jääb osalejatele tänavu meelde ilmselt ebatavalise tuisuilma tõttu. Konverents vaatles sedakorda kodumaist kirjandust põneva kandi pealt: kuidas on eesti kirjanduses kujutatud loomi, alustades „võõrustaja” Meie Rebasest ning lõpetades tänapäeva hitt-tegelase, koeratüdruk Lottega Leiutajatekülast.

Kõneldi nii tõsisemast kui ka humoorikamast vaatepunktist, kuid kõlama jäi tõdemus, et kirjanduslike loomade keskne koht nii meie kodumaal kui ka mujal maailmas ongi olnud eelkõige laste- ja fantaasiaraamatutes. Küllap on seal neid mõnevõrra lihtsam elustada, idealiseerida ja isikupärastada, eelkõige vastuvõtlikuma ja siirama publiku pärast, keda piltlikult öeldes ei huvita prototüübid.

Kultuuri ja mittekultuuri piiride nihestaja

Kõrgklassi ilukirjanduses on loomi läbi aegade esinenud väga harva, tõdes seminaril esimesena kõnepulti astunud Tartu ülikooli semiootika osakonna vanemteadur Timo Maran, kes kõneles võimalustest eristada kirjanduses loomade ja inimeste suhteid, loomade pidamise ja kohtlemise kombeid ning loomade ja tehnoloogia hübriidseid suhteid. Samuti sellest, et teaduslikult saab eristada kaht küsimuseasetust: kuidas kirjandus loomi kujutab ning milline roll on loomadel kirjanduses. Oluline on ka see, kui palju loomad ise kirjandust mõjutavad ja inspireerivad.

Kui kirjandus siiski loomi kujutab, ongi neil enamasti kindel roll ja eesmärk. Marani sõnul toimivad nad kultuuri ja mittekultuuri piiride nihestajatena, kes seisavad kahe maailma piiril, olgu näideteks Bulgakovi „Koera süda”, Kafka „Metamorfoos”, Heinsaare „Metsmehed” või Kaplinski „Lahkujad”. Fantaasia ja loomade kokkupuutepunktina lastekirjanduses tõi ta välja Harry Potteri saaga, mille peategelastel on igaühel oma lemmikloom, enamasti võluvõimetega.

Karakterisümbol ja seisundikirjeldaja

Kui lastekirjanduses sümboliseerivad loomad sageli mingeid iseloomuomadusi (näiteks sipelgad on töökad, rebane kaval jne) ning seda nii mõnigi kord paarikaupa vastandatuna („Popi ja Huhuu”, Aisopose „Ritsikas ja sipelgas” jt), siis täiskasvanutele mõeldud proosas kasutatakse loomi seisundikirjeldajatena. „Tundub, et vahel vajab kirjanik inimese tugevate emotsionaalsete või füüsiliste seisundite võimsamaks väljamängimiseks just loomametafoore,” ütles Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino, „kuid mitte ainult.”

Näiteks on Tammsaare Vaino sõnul kasutanud koeri korduvalt ka kui surmakuulutajaid või selle ettetundjaid. Olgu selleks Kõrboja talu koer Mousi, kes sureb Villuga ühel ajal. See põhineb omakorda vanal uskumusel, et koer tajub surma ette, koguni näeb teda ringi liikumas. Ja seda mitte ainult Eestis, kui mõelda kas või Hadese väravavalvurile Kerberosele või Anubisele Egiptuse ajaloos ja kultuuris. Surmast kirjutades kipub Tammsaare kergesti lülituma inimeselt loomale, inimese surma kujutamise asemel koera surma kujutamisele. Selles seguneb ühtaegu nii kõrvaltvaataja pilk kui ka endasse süüviv teadvus, mis annab surma kujutamisele erilise tammsaareliku pitseri.

Loomamatus valmistab ette eluks

Lastest ja loomadest, kuigi ehk mõnevõrra nukrama kandi pealt, kõneles huvitavalt folklorist ja Tallinna ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu, kes puudutas seda, kuidas kirjanduses käsitletakse lemmiklooma surma ja matust. Küllap meenub paljudele meist, nii nagu temalegi, esmajoones väike heasüdamlik Pelle Soola­vare­selt, kes pidi matma oma armsa küüliku, Tjorven ja Stina lohutuseks laulmas: „Maailm on üks hädaorg.” Mõni mõtleb aga ehk hoopis Turgenevile ja tema „Mumuule”. Loomamatuseid on puudutanud ka Hindrey.

Kõivupuu sõnul on loomamatuseid peetud juba antiikrahvaste seas ja kõrgkultuurides, muu hulgas on Eestimaalgi mitu mõne sajandi tagust mälestussammast, mida seostatakse mõne mõisniku või suurmehe koera või hobusega. Sageli maeti nood peremehega ühele hauaplatsile. Kuigi tänapäeval on looma matmise kombestik ja kalmistukultuur meile ehk pisut võõrad, on lemmikloomade keskne matmispaik Eestis − Jõelähtme lemmikloomakalmistu − võetud omaks, eriti korteris elavate inimeste seas, kellel puudub maalapp, mille nurka lahkunud lemmikloom matta. Kõivupuu sõnul annab looma mulda sängitamine lapsele esimese kokkupuute surmaga ning võimaluse õppida tundma matuserituaale, millest ei pääse meist elu jooksul keegi paraku üle ega ümber.

Psühholoog Harold Herzogi sõnul on just lemmiklooma pidamine ja armastus see, mis eristab looma inimesest – loomal lemmikloomi pole, viitas ta. Miks aga lemmikloomi tarvis on, selle saab tema sõnul kokku võtta taas Astrid Lindgreni Pelle sõnadega: „Ta on mulle lihtsalt minu omaks.”

Leiutajateküla kui ideaal-Eesti

Liivi muuseumi juhataja, Tartu ülikooli semiootika ja kultuuriteooria doktorandi Mari Niitra sõnul on viimasel ajal tekkinud omalaadne lähenemine, kus enne luuakse film ning alles siis kirjutatakse raamat. Nii on juhtunud ka „Leiutajateküla Lottega”. Niitra analüüsis väga sisukalt kogu Lotte-ühiskonda, nimetades seda paradiisi rekonstruktsiooniks ja utoopiliseks ideaal-Eestiks, kus puuduvad vägivald, surm ja raha ning pidevalt on suvi. Ta nägi seoseid ka 1930. aastate Eesti vabariigiga, millele viitavat põgusalt nii tegelaste rõivastus kui ka nende kodude interjöör ja üldine olustik, mis on tehnoloogiliselt progressiivne, aga kooskõlas loodusega. Nii pakub teos äratundmist tänastele lapsevanematele, kes on oma vanavanematelt kuulnud tollaseid mälestusi.

Niitra sõnul ongi lastekirjandusele läbi aegade olnud omane püüd luua unistuste reaalsust, mis eitab probleeme ja mida saadab vankumatu usk headusse, olgu näiteks „Mary Poppins”, „Bullerby lapsed” või „Peeter Paan”. Pöördudes tagasi loomateema juurde, sobib siia ritta ka „Karupoeg Puhh”, kus küll sarnaselt Leiutajateküla tegelastega on peategelasteks loomad, kes siiski ei tegutse inimmaailmas.

Lisaks arutlesid Kadri Tüür ja Elle-Mari Talivee teemal „Libahunt: loom, inimene või naine?” ning Katre Kikas käsitles nostalgiat kahe Andrus Kivirähki minajutustaja kõnes, tuginedes Ivan Orava ja „Mees, kes teadis ussisõnu” peategelase Leemeti jutustustele.

Kõige paremini võttis kogu temaatika kokku aga viimane esineja, kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes ütles: „Oleme läbi terve oma lähiajaloo elanud koos loomadega, me ei oska teisiti, seda on meile olemuslikult vaja.”

————-

Kuidas minust sai „kassikirjanik”?

Tõnu Õnnepalu
Viimase kõnelejana ette astunud kirjanik Tõnu Õnnepalu kõneles humoorikalt sellest, kuidas kirjanikust saab kassikirjanik ehk mis oli tema uusima, muu hulgas ka kassidest kõneleva raamatu „Mandala” ajend ning kuidas üldse saavad kokku kassid ja raamatud.

Mind ajendas kassidest kirjutama üks Taiwani poiss Chia-Yu, kes tõlkis hiina keelde „Piiririiki”. Tal oli mulle hulk tõlget puudutavaid küsimusi ja kui need olid vastuse saanud, siis lõpuks ka üks isiklik – mis sai Milvist? Milvi on „Piiririigis” üks kass, kellest pole seal rohkem juttu, kui et ta läks kaduma. Rääkisin siis Chia-Yule, mis ma Milvi saatusest teadsin. Kuulsin nimelt aastaid hiljem, et Milvi läks ühe inimesega koos bussipeatusse, inimene võttis ta bussi peale ja viis Kärdlasse. Seal ta siis elas. Enam muidugi ei ela, sest see oli 1987. aastal. Aga Chia-Yu küsimus oli mulle veel üks tõendus, et kassid on raamatutegelased küll. Neist saab ja tasub kirjutada.
Eile tulin Veneetsiast. Veneetsia ei ole kindlasti kasside linn. Ma ei näinud seal ühtegi kassi. Küll koeri, ikka koos inimestega, aga kassi mitte iialgi. Ma ei tea, miks see nii on. Üks sümboolne variant on, et see linn on nii täis lõvisid. Küll kivist, aga siiski. Kus on nii palju lõvisid, sinna ei mahu väiksem kiisu enam ära. Teine variant on vesi, mis aeg-ajalt ikka üle kallaste tõuseb. Mul oli endalgi au kogeda seda kuulsat Acqua alta’t. Inimeste jaoks see pole küll nii hirmus, on ette teada, lisaks veel hoiatavad sireenid, aga kassidele niisugune märg lugu teadagi ei meeldi.
Ainsad kassid, keda kohtasin, olid raamatupoes. Raamatuvirnad olid seal kastide otsas, et nad vett ei saaks, kuigi alumised vist ikka said. Aga raamatuvirnade otsas oli kassidel suurepärane pelgupaik. Härra Luigil, poe omanikul, oli neid arvult neli. Kui nad süüa tahtsid, hüppasid kassaaparaadile. Neile sai ka raha annetada. Kui ei tahtnud raamatut osta, said kassile söögiraha jätta. Teadagi, kassidel on raamatutega, kirjanikega mingi seos. Kes kõik neist kirjutanud pole! Charles Baudelaire, Mati Unt …
Võib-olla teeb kassi nii kirjanduslikuks tema vaikimine. Kirjanik ju muud ei tee kui räägib – aga räägib paberile, räägib vaikides! Kassid on veel suuremad vaikijad, nad isegi ei kirjuta.
Lisaks muidugi see üldisem asjaolu, et inimkonda on tema teel ikka saatnud loomad. Alati on neid meie juures elanud. Me oleme nendega harjunud. Midagi on meis kõigis ju ühist ka. Loomad on oma siiruses nagu väikesed peeglid, kes meil meid endid paremini näha aitavad. Ei lase näiteks liiga upsakaks minna.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!